sa siin teed? Ja kus Kaspar on?” küsib ta mu ainsat roosat kohvrit nähes ning vahib ringi.
Kus on, kus on? Mis see sinu asi on? Kas mina sinu uue naise kohta pärin?
„Kaspar on kodus, magab. Ma lähen üksi reisile.”
„Tõesti?” teeb Robin siiralt üllatunud näo ning vaatab mind pisut kahtlustavalt.
No ma ei saa aru, mis see tema asi on? Ise ta mu ju maha jättis, miks peaks minu uus elu talle korda minema? Muretsegu parem oma koleda naise pärast, kelle ta ülikiirelt pärast minust lahkuminekut endale leidis. Või oma ekspruudi pärast, keda ta minuga koos olles taga igatses.
„Jah, ta … tal … töö juures on kiire, nii et ta ei saanud puhkust nii ootamatult võtta. Viimase hetke pakkumine, tead ju küll,” puterdan talle kiiruga.
Kõlab ju täitsa usutavalt, inimesed ju ikka käivad viimase hetke pakkumist kasutades odavatel reisidel.
Robin tundubki mind uskuvat ja vahetab teemat: „Ja kuhu siis minek, kui küsida tohib?”
Ei tohi, mis see sinu asi on?! Minu elu pole juba mõnda aega sinu asi.
„Horvaatiasse,” vastan kalgilt ja püüan järjekorras edasi liikuda. Kaks sammu saan astuda, aga Robin järgneb mulle.
„Horvaatiasse? Hmm, huvitav valik. Kas ei jõua suve ära oodata, et end seal lõunamaa päikese käes praadima pead?”
„Ei jõua jah,” vastan vaikselt.
On liiga vara, et lennujaamas teiste inimeste kuuldes draamat korraldada ja oma eksmehega maid jagada. Kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha temaga rääkida? Vähemalt mäletab ta minu päikeselembust. Kaspar vist ei märka sedagi, mõtlen endamisi. Ma võin tagasi tulles olla kaunilt jumekas ja õhetav, kuid tema näeb ilmselt ikka vaid oma lolle krimisarju või arvutimänge.
Robinist lahkuminekust ülesaamine võttis mul terve igaviku. Nüüd, kui suutsin temale juba ilma vastikusvärinateta mõelda, peab ta ikka minu teele sattuma. Tahaks küll küsida, kuhu tema lendab, ent kardan sellega pikema vestluse algatamist. Ilmselgelt ei lähe me samale lennule, tema juba niisama omal soovil kuuma päikese kätte ei kipu. Tüüpiline põhjamaa mees, hindab talve ja sellega seonduvat.
Kui me veel koos olime, rookis ta hea meelega minu auto lumest puhtaks ja kraapis jäätunud aknaid sel ajal, kui mina soojendusega autoistmel end kuidagigi mugavalt tunda püüdsin. Tihti jalutasime tuledesäras vanalinnas, kuum glögi termoses või Jägermeister põuetaskus külmarohuks. Pidasime lumesõda nagu noored teismelised, püherdasime lumes ja tegime lumeingleid. Mulle küll märjad riided ja krae vahelt sisse pugev lumi ei meeldinud, aga vähemalt olime koos ja tegime midagi koos.
Pärast väljas külmetamist nautisime kuuma vanni, küünlad romantiliselt põlemas ja minu lemmikvein klaasides ootamas. Edasi järgnes romantika juba magamistoas, kus ma kunagi pettuma ei pidanud. Olid alles ilusad ajad! Kannan siiani tema kingitud kaelaketti. See on lihtne ja sobib igasuguse riietusega. Kasparile ütlesin, et see on mu vanemate kingitus ja sellepärast nii oluline, et kannangi seda kogu aeg. Pole tal vaja teada ega armukadedushooge teadlikult esile kutsuda. Ega ilus ehe süüdi ole, et lõputust romantikast otsatu kurbus sai.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
