järel sügis ja mul tuli minna. Rõõmu oli sellest päevast siiski rohkem mu õdedel kui minul. Mina tundsin vaid ahistust, sest pidin koolivormi selga panema ega tohtinud selgagi vastu koolimaja seina toetada, põlvi maha panna, või siis kaksiratsi kooliaias kasvavate puude peale istuda – see kõik ja palju muudki veel oli keelatud. Pisut leevendust pakkus teadmine, et alevis, kus koolimaja asus, oli samuti pood ja see maja oli lausa kahekordne ning iga leti taga oli isemoodi näoga Poe Eevi. Ema ostetud limonaad maitses küll hästi, kuid käis kõhust palju kiiremini läbi kui Otihansu külameeste pakutud Sigulda õlu ning sellega ei saanud isegi kukke purju joota.
Kooliskäimisega harjumine võttis mul aega kuid, et mitte öelda aastaid, ja kui mu õed poleks mind selle tegevuse juures aidanud ja pidevalt kontrollinud, siis oleksin ma käinud pigem kusagil mujal. Millegipärast polnud Otihansult kooliskäijate seas ühtki minuvanust poissi. Oli vaid paar suuremat poissi, kes juba keskkoolis õppisid, aga nemad hoidsid omaette ja sõitsid paremal juhul alevisse jalgratastel. See mõte tuli mullegi pähe, aga Minni keelas isegi sellele mõtlemise ära, sest kaheksa kilomeetrit tiheda liiklusega maanteed polnud koht pisikestele poistele ja pisike olin ma tõesti, aga see-eest rõõsa ja koorese piima peal kasvanud ning üsna pontsakas.
Et selles sunniviisilises tegevuses, nagu kooliskäimine minu jaoks oli, oleks midagigi nauditavat, seisin ma võimalusel ikka bussijuhi kabiini kõrval ja jälgisin hoolega, kuidas ta rooli keeras, kange liigutas ja pedaale tallas. See tundus väga mänguline tegevus ja minu kogemuste läbi tarkusi omandavale eluviisile väga palju lisav. Mõtlesin isegi, et mul võiks selline isa olla nagu Ülu, nii kutsuti koolibussi juhti, sest Stepan oskas vaid viglaga visata ja tillukese laudatraktoriga sõita ning sedagi vaid vahekäigus ja lauda ümber, sest mujale sõitmiseks polnud tal luba. Väga purjus peaga sõitis ta muidugi vahel ka külavahel, aga kui brigadirile vahele jäi, siis võttis Ott tal masina käest ning Stepanil tuli mitu päeva laudatöid käsikäruga teha. Kõige hullemini sai mu isa siis muidugi ema käest nuhelda, aga ta kannatas kõik selle välja, nii sõnarahe kui ka kuklamuhud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
