b3_img_img_09c9949fh0ed2i5a1cb97bci3c3217df4aae.jpg"/>
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug Kujundanud Britt Urbla Keller © Tekst. Katrin Pauts, 2018 ISBN 978-9985-3-4372-2 ISBN 978-9985-3-4542-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett
„Me nägime teda siin, heki ääres. Ma ei tea, kas ta oli siis juba surnud. Mulle näis, et ta magab murul. Me nägime tema valget kleiti… See ei olnudki valge? Võib-olla. Meile tundus, et see on valge. Mälupildis on see valge. See peab olema valge, valge tundub õige. Printsessid ju kanna vad valget, see on nende värv. Valge nagu puhtus. Lein. Tühjus. Tühjus, jaa – praegu, kui talle mõelda, tundub, et teda nagu poleks olnudki. Ta oli, teate, ta oligi nagu tühi koht.”
(Katkend romaanist „Printsessi surm:
salapärane juhtum äärelinnas”)
Kaks matust
Üks lintidest rebenes pärja küljest lahti. See oli valge ja kitsas pael, ilma nimeta, kinnitatud kiiruga lillepoes. Nimede ja pühendustega lindid olid ainult kahel pärjal, teised matuselised olid teel siia lillepoest läbi hüpanud ja mõned varred ostnud.
„Kas teil valgeid liiliaid on?” – „Ei. Aga äkki teile midagi muud valget?” – „Jah, miks mitte. Lähen matustele.” – „Oh, tunnen kaasa.” – „Ei ole põhjust. Ma õieti ei tunnegi teda. See on viisakusest, ainult žest.” – „Ahah. Siin on teile lilled. Need on krüsanteemid. Sobivad küll.” – „Jah, miks mitte. Peamine, et oleksid valged.”
Ühe pühendusega pärgadest olin toonud mina, teise tõid mu õde ja tädi. Ülejäänud ei tahtnud, õieti ei söandanud isa mälestada, tunnistada ta enda omaks, enda tuttavaks. See tähendanuks tunnistada, et nad olid isa tema rasketel aegadel hüljanud. Ardi Laur, advokaat. Ardi Laur, alkohoolik. Need olid kaks erinevat inimest. Ühte võis tunda, teist eriti ei sobinud.
Tuul tõstis lindi üles, keerutas seda ja viis enda süles surnuaia sügavusse. Seal tagapool olid vanad hauad, osa ristidest seisid siin vist katkuajast. Ristid vajusid seal iga aastaga aina rohkem viltu, nagu tahaksid peremeestele maa alla järele minna. Maa tõmbas ligi, kõik elav oli sealt tulnud ja pidi sinna tagasi minema. Siit vaadates tundus kalmistu lõputu – teerada põikles puude ja haudade vahel, see ei viinud pealtnäha kuhugi välja. Siia, kus seisin, varbad liiga kitsastes kingades pakitsemas, paistis ainult rohelus, mis tundus ühteaegu meelitav ja ohtlik. Seal tagapool on veel üks värav, teadsin. Vana värav, nagu seda kutsuti. Kunagi ammu, lastena, olime Eevaga seal käinud – kõndinud mööda looklevat rada, ise kindlad, et see on suurim julgustükk, millega elades võib hakkama saada. Vana värava kohta õpetati lastele, et seal taga elavad tondid. Värava taha ei tohtinud mingil juhul minna. Me olime pettunud. Värava taga ei olnud midagi muud kui täiesti harilik mets – männik. Männikud on kõige igavamad metsad üldse, üheülbalised.
Enne väravat lõppes tee äkki otsa – see oli juba meie lapsepõlves nii olnud ja ma ei uskunud, et midagi on vahepeal muutunud, kuid tundsin äkki kihku sinna joosta. Ükskõik kuhu – minema siit haua äärest. Sellest väravast ei käidud. Kes mööda sammaldunud muru selle juurde läks ja roostes lingile vajutas, ei saanud päikeses soojenenud metallilt ühtki vastust, mitte mingit kutset teisele poole. Link ei liigahtanudki, kõik püsis muutumatult. Värav teisele poole surnuaeda oli kinni kiilunud.
„Kas te tahaksite ise ka midagi öelda?”
Köhatus. Mu ette oli liikunud vari. Olin silmadega lendavat linti jälginud ega olnud märganud, kuidas pastor mulle selja tagant ligi astus. Ta seisis mu kõrval ja lõhnas küüslaugu ja märja koera järele. See ei olnud halb lõhn. See oli parem lõhn kui läppunud alkohol, mida olin kirstust möödudes tundnud. Olin isa ülikonda enne matusebüroosse saatmist tuulutanud, aga see ei aidanud. Läppunud alkoholist oli meie maja viimasel ajal nii läbi imbunud, et lehka tuli õuegi järele. Isal oligi veel ainult see üks ülikond. Teised oli ta komisjonipoodi viinud. Ta viis kõik meie asjad sinna, alkoholism on ahne haigus.
„Midagi öelda? Mina?” ühmasin kohkunult. „Mida ma peaksin veel ütlema?”
Pastor ise oli ju ühe kõne juba pidanud, lausunud kohustuslikud read surmavarjuorust ja Looja karjasekepist. Mida oli siia veel tarvis? Matuselised tammusid niigi kärsitult ja ootasid märguannet, et laiali minna. Olin lootnud, et hauda hakatakse kohe kinni ajama ja pääsen minagi siit lõpuks. Matuselisi oli vähe – naabripered ja mõned sugulased, kokku vast tosin inimest. Aastaid tagasi oleks inimesi tulnud ehk kümneid, kui mitte sadu. „Sinu isa oli lugupeetud mees.” Ei mäleta, kes seda esimesena ütles, aga seda ütlesid paljud. Rõhk sõnal „oli”.
„Tavaliselt keegi lähedastest ütleb ka midagi. Inimesed ehk ootavad seda. Ega see ju pea mingi pikk joru olema. Paar sooja sõna lahkunu kohta. Ta oli ju ikkagi teie isa.”
Pastor vaatas ringi, kuni talle jäi silma neiu, kes eemal seisis ja oma telefoni näppis. Eeval oli mobiiltelefon. See eristas meid kõnekamalt kui miski muu – minul ei olnud midagi niisugust. Olin telefone Soome postimüügikataloogis näinud. Need olid väga kallid. Ma ei teeninud oma esimeste kirjatööde eest nii palju. Eevale oli telefoni ilmselt ostnud tädi, temal oli raha.
„Äkki tema sooviks? Ta on ju teie õde, nagu aru sain?” osutas pastor neiu poole. „Kas ma lähen ehk ise ja küsin temalt?”
Pastor oli enne talitust küsinud, kes sugulastest on kohale tulnud. Olin näpuga Eevale näidanud.
„Eeva? Aga ta ei tea ju midagi!” pahvatasin. „Ta ei tunnegi isa – ta ei…”
Mul hakkas piinlik. Pastor oli meile täiesti võõras. Ta ei teadnud, et Eeva ei elanud enam ammu kodus, mitu aastat juba. Eeva ei olnud soovinud matustelegi tulla – nii ütles tädi, kelle kaudu talle kutse saatsin. Teda oli vaja veenda. Mina poleks seda teinud, aga tädi rääkis Eevale augu pähe: „Millal sa veel oma isa näed?”
Eeva uhke mobiiltelefoni numbrit mul ei olnud, ma ei tahtnudki seda. Tädi arvas, et võiksime nüüd lõpuks ära leppida. Aastaid on ju mööda läinud. Ta ei saavat aru, miks me üldse ei suhtle – mis kass küll oli meie vahelt läbi jooksnud? Tema ega Eeva ju polevat minu valikutes süüdi – et jäin isa juurde ja tegin tema allakäigu kaasa, olevat olnud mu enda otsus. Tädi oleks hea meelega meid mõlemaid võtnud, kui oleksin ainult küsinud.
Ma ei teinud seda. Mul oli vaja koju jääda.
„Kui see sobib, ma siiski ei tahaks midagi öelda. Kas me võiksime kõik nüüd koju minna?”
Pastor mõistis lõpuks, et see ei ole päris tavaline perekond ja need pole mingid harilikud matused. Ta heitis mulle veel viimase pika pilgu, otsides märki, kas ma ei võiks äkki ümber mõelda, ja siirdus siis teiste matuseliste poole. Hauakaevajad said lõpuks töökäsu ja inimesed hakkasid laiali minema. Ükski ei tulnud minuga hüvasti jätma. Matustele olid nad ilmunud ainult kohusetundest. Selline oli meie tänava kirjutamata reegel, et olid naabrite suhted millised tahes, matusekutsest keelduda ei sobinud. Isa viimastel aastatel oli meie majast saanud katkupesa. Kõik üritasid seda vältida. Ebaõnn oli sama halb kui katk, seda nakkust kardeti.
Eeva lõpetas oma telefonikõne ja vaatas minu poole. Ta nägi hea välja nagu igaüks, kes on mõned päevad tagasi gümnaasiumi lõpetanud. Ta oli minust noorem ja see meeldis mulle tema omadustest vaat et kõige vähem. Kõik vead, mis ise kunagi tegin, peegeldas tema tagasi. Kõik sündmused jõudsid temani neli aastat hiljem nagu rõhutatult, et saaksin tema täiuslikke sooritusi jälgides enda äpardusi kahetseda. Tema helepruunides juustes veiklesid moodsad blondid triibud ja ta kandis ilmselt sama kleiti, mis oli tema lõpupeo jaoks õmmelda lastud. See oli klassikaline väike must kleit, matuste jaoks minu meelest pisut liiga lühike, lõppes paar sentimeetrit ülalpool põlveõndlaid. Kahjurõõmuga panin tähele, et tema vasakul
