kostis see vaevu hoomatav miski, mida kõrv tabab eelhoiatusena, kui vaikus hakkab lõppema. Ta oli otsusele jõudnud.
„Olgu siis. Täna õhtul tulen läbi. Ainult sellest peab päriselt saama viimane kord,” lausus ta neutraalse tooniga, nagu oleksime kogu selle aja rääkinud kassipoegadest või aiatöödest. Nii varjavad inimesed uudishimu, mida peavad keelatuks. Ta tahtis teada küll. „Aga ma saan vist alles üsna hilja tulema. Mul on täna palju tegemist. Kas kell kümme õhtul sobib? Sa ju oled öise eluviisiga, eks?”
Olin meelitatud. Ta ei olnudki minu vastu nii ükskõikne. Nähtavasti oli ta minust hiljuti lugenud, ikkagi tundis veel huvi. Me olime olnud sõbrannad, saanud hästi läbi, kuni… Mnjah. Ta pidas seda minu mänguks – seda, mis tema lapsega juhtus. Ta eksis. Ma pidin talle ütlema, et ta oli olnud ebaõiglane. See ei olnud mäng, mitte minu oma. See oli kogu aeg kellegi teise mäng.
Olin paar kuud tagasi uue romaani ilmumise puhul ühele ajalehele intervjuu andnud ja kirjeldanud, et töötan peamiselt öösiti. Ma ei vaevunud artiklis põhjendama, miks – keegi polnud põhjendust küsinudki, ju eeldatigi, et kirjanikud on ebanormaalsed inimesed –, aga öö pakutav vari sobis mulle. Viimastel kuudel hakkasin kiiremini väsima ja enam mõned nädalad ei olnud ma arvuti taha istunudki. Ajakirjanikule ma sellest ei rääkinud, tahtsin, nagu öeldakse, müüti üleval hoida. Meie, kirjanikud, oleme ebamaine tõug. Maagid. Illusionistid. Me peame kõike teisiti tegema kui tavalised inimesed, ainult sel juhul mõjub meie looming nii, et kõik tahavad seda uskuda.
„Jah. Mulle meeldivad ööd. Väga hea,” vastasin. „Tule, millal soovid. Peaasi, et sa tuleksid.”
„Loodan, et sa oled vahepeal muutunud, Elisabeth,” torkas ta enne kõne lõpetamist. „Sest kui sa ei ole, siis…”
„Võid kindel olla,” lubasin. „Ma olen palju muutunud.”
Oli see tõsi? Mida üldse tähendab inimese muutumine, millest nii palju kõneldakse? Olin kirjanikuna inimloomust uurides järeldusele jõudnud, et inimene on muutumatu suurus. Muutumine on ainult näiline, me vaid lükkame aegajalt midagi uut ette. Tegelikult on kõik meis algusest peale olemas. Kes on loomult mõrvar, on seda lapsepõlvest peale. Kes on sünnilt valetaja, on seda juba päevast, kui ta täislausetega kõnelema õpib. Ainult iga mõrvar ei lähe tapma – läheb ainult siis, kui mõrvar temas esile kutsutakse. Inimene on nagu suur sopiline maja, kus valgus põleb kord ühes, siis teises toas. Oleneb, millist lülitit parajasti vajutatakse. Mu arst oli selgitanud, et samamoodi areneb ühel eelsoodumusega inimesel vähkkasvaja ja teisel mitte. Et vähk saaks sinus ellu ärgata, tuleb lülitit vajutada. Minus oli keegi kuidagimoodi seda teinud. Mõtlesin oma õele. Kas ka Eeva kandis sama salalikku geenimutatsiooni? Kas tema lülitit ka vajutatakse või tal jälle veab ja ta pääseb minuga võrreldes kergemini, nii nagu alati?
Panin telefoni laadima ja läksin kööki, et kruusitäis kanget kohvi teha. Ma ei joonud muidu enam kohvi, polnud isu. Millalgi suvel ostetud pakk seisis juba mitu kuud niisama. Täna oli seda tarvis, pidin ju tema pärast ärkvel püsima. Lülitasin kohvimasina sisse ja see ei hakanudki streikima nagu tavaliselt. Kohvimasin oli mu köögis ainuke suhteliselt uus, kuigi odav ja niru riistapuu. Kõik muu oli vana. Ma ei tahtnud siin majas midagi muuta. See oli osa mu karistusest, mille olin endale määranud.
„Võta vähemalt see õudne linoleum üles. Isver, kus näeb tänapäeval veel linoleumi? Arturil on meie remondist ülejääke – mingid plaadid, ilusad ja heledad. Miks sa ei küsi? Inimesed saaksid ju aidata. Kõik teavad, et kirjanikele ei maksta Eestis suurt midagi,” manitses Brita, kui ta siia paar kuud tagasi sisse astus, et mulle üks kiri tuua, mille uus postiljon oli väidetavalt kogemata tema kasti pistnud. Me ei käinud enam nii tihti läbi kui varem ja ettekäändeid sisse astuda oli aina raskem leida. „Sa näed nii kõhn välja. On sul midagi viga? Kuidas su tervis on?”
Brita paistis sedapuhku päriselt muretsevat. Me ei olnud enam mõnda aega näost näkku kohtunud ja mu haigus oli hakanud vastikult välja paistma. Esikupeeglist tõttasin kiiresti mööda, et sinna mitte kogematagi pilku heita. Olin poole aasta jooksul järsku vanaks jäänud. Kahheksia, nii seda kutsuti. Vähihaigusest tingitud kõhnumine. Kortsud, tuhmunud nahk, lõdvad põsed. Mitte ükski kreem ei aidanud, surma ei saa ära petta. Tegelikult oli Brital salajas hea meel, uskusin. Ta oli mu välimust alati kadestanud. Keegi ei oleks veel eelmisel aastal osanud paugupealt öelda, kas olen kolmkümmend üheksa või kakskümmend seitse – olin siis priskepoolne, aga mitte lodev, vaid igalt poolt just paras jagu prink. Seda sorti priskus, mis meestele meeldib. Brita oli seda liiga valusalt tunda saanud.
Brita ei teadnud, et nii haige olen. Tema elas teadmises, et olen remissioonis – paar aastat tagasi olin ka ise uskunud, et haigus on minust lahkunud. Ma ei tahtnud talle tõtt öelda. Siin tänaval ei olnud ma veel kellelegi rääkinud, et mu haigus tagasi on ja sedapuhku lõplikult. Brita oleks kahjurõõmu tundnud, tal oli selleks hea põhjus.
„Ah, ära muretse, see ei ole üldse tervisest. Ma proovisin ühte lolli dieeti. Internetist lugesin. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi,” vastasin, kui ta mind hämmeldunult jõllitas. „Tahtsin vist sinu moodi olla. Kuidas sa küll oma figuuri hoiad, Brita?”
Ta naeratas meelitatult. Vahel oli teda ikka nii lihtne lollitada.
Brita ei olnud eriline iludus, vaid täiesti tavaline. Ta oli kuivetu, nahk kolbal õhuke nagu kivile tõmmatud pärgament. Tema ei vananenud – sellisele nahale ei saanudki kortse tekkida, kurdude jaoks ei oleks nahka jätkunud. Ainult tema nooruslikkus ei olnud kuigi ihaldusväärset sorti, vaid selline, kus ollakse juba kahekümnesena nelikümmend viis. Niinimetatud ajatu ilu, mis tegelikult ei ole midagi väärt. Ta oli seda tüüpi naine, kes võib karistamatult süüa kreemikooke ja sefiirikorvikesi. Ta tegigi seda, lootes vist, et nii kasvavad talle viimaks rinnad.
„Ah, mis sa nüüd. Ma olen täiesti tavaline maatõugu naisterahvas,” pomises Brita õhetama lüües.
Nad on siin tänaval kõik pealiskaudsed. Nad ei süvene. Keskklass – vähemalt Eestis – pole mitte riigi ja rahva alus, vaid võlts, iga vääratuse puhul valmis põrmu langema ning pool majandust endaga kaasa tõmbama. Nad olid staatusesümboleid täis riputatud, nagu inimesed muidu ei usuks, et nad enam vaesed ei ole: laenuga ostetud majad, autod, viimase peal tehnika, kunstjuuksed, kunstrinnad. See meie Rootsi pankade arvel siginenud libakeskklass on nagu puuk, mis imeb ennast teiste kulul täis, ei loo riigile ega rahvale mingit rikkust, vaid kuhjab seda ainult enda nina alla. Laenab aina juurde, et kergitada oma tagahoovi üha kõrgemaid varandusemägesid. Kellel on surres kõige rohkem asju – maju, hiigelsuuri telekaid ja autosid, mille pank saab iga kell tagasi küsida?
Britale ei meeldinud, et mu lagunev tondiloss nende vaadet rikkus, ja selle nimel oli ta valmis teesklema suuremeelsust, pakkuma oma remondi ülejääke ning koguni Arturi abi. Näilisus on siin kõik. Marduse tänav on ainult üks suur illusioon ideaalsest elust.
„Selle majaga pead sa ühel päeval ikka midagi ette võtma. See ei saa nii jääda,” pinises Brita tüütult nagu varakevadine sääsk oma kulunud laulu ja osutas jälle mu vanale beežile linoleumile, millel oli kunagi olnud ruudumuster. Mustrit ei olnud enam näha. „Mul on kataloogist uus mööbel tellitud. Kas sa tahad uusi köögikappe?”
Sellist juttu olin tema suust juba mitukümmend korda kuulnud. Niisugune majapidamine ei sobivat Marduse tänavale. Mul olevat kogukonna ees kohustusi. Kui ma ei suuda neid täita, oleks ehk mõistlik ära kolida – jõukohasemasse paika, kus ise ka end paremini tunneksin. Jälle ta teeskles, üritas näidata, et muretseb mu enda, mitte oma rikutud vaate pärast.
„Sa ju lihtsalt jonnid, Elisabeth. Ära hakka mulle vastu punnima ja väitma, et sulle meeldibki nii elada,” keelitas Brita. „Miks sa vähemalt oma aiaga midagi ette ei võta? See ju ei maksa ometi mitte midagi! Tee vähemalt
