või midagi muud, millega teda katta saaks?”
Üks mees pakkus oma kirjut rannatekki. Maddox raputas selle liivast puhtaks ja mässis ümber vigastatu.
Naine ahmis õhku, tema silmad avanesid ja pilk kohtus Irise omaga. Selline järsk liigutus üllatas Maddoxit ning ta kukkus seliti pehmesse liiva.
Irise kurgust vallandus oie ning ta lasi naise käest lahti. Tema nägu kattus higiga ja silmade ümber kogunesid tumedamad varjud. Üritades püsti tõusta, kukkus ta tagurpidi liiva.
Ta vaatas Maddoxile otsa. „Tal on peapõrutus. Kuklas. Ma ei usu, et tal midagi muud tõsisemat häda oleks.” Irise hääl oli pinevil.
Maddox pööras oma tähelepanu uuesti vigastatud naisele. Too püüdis istuli tõusta. Maddox hoidis teda õrnalt paigal. „Meedikud on varsti siin, kullake. Kuuled sireene? Lama vaikselt.”
Naise sinised silmad naelutusid mehe omadesse. „Ma ei mäleta…”
Maddox patsutas ta õlga. „Sul on võib-olla muhk peas.” Ta vaatas Irise poole. Too jälgis vigastatut.
Sireenid vaibusid. Mõne hetke pärast tungisid läbi rahvasumma kaks Sebastiani parameedikut, et vigastatu kõrvale jõuda.
Maddox tuli neil jalust ning läks Irise kõrvale. Naine upitas end püsti, eirates mehe abipakkuvat kätt, ning pööras pilgu 100 meetri kaugusel oleva St. George’i hotelli roosale fassaadile. Ta õlad vajusid längu.
„Kõigest mõned meetrid,” keelitas Maddox, pannes käe ümber Irise piha. Naise keha värises nagu helihark, kui mees teda puudutas. Maddox hoidis teda tugevamalt ja pooleldi vedas mööda randa hotellini. Kui nad tagumise sissepääsu juurde olid jõudnud, ütlesid Irise jalad üles.
Maddox võttis ta sülle. Naine oli oodatust kergem, tema avar puuvillane kleit varjas peaaegu haiglaslikult kõhna keha. Iris pomises midagi vastuväiteks, kuid Maddox ei teinud sellest välja. Seejärel asetas naine oma pea vastu mehe õlga, tema hingamine oli katkendlik ja kiire ning hingeõhk puudutas mehe kaela.
Maddox kandis ta ühe kõnniteel oleva pingini. Naine vajus pinginurka ning vaatas üles mehe poole, pilk hajevil.
Maddox kükitas Irise kõrvale, süda tagumas rohkem murest kui pingutusest. „Iris? Kas sul on oma toa võti?”
Naine rabeles end istuli ning küünitas oma käekoti järele. Järsku kaldus ta ettepoole ning paiskus laubaga vastu mehe suud. Mehe huult läbis valuhoog, mis pani teda vanduma, seejärel haaras ta naisest, et too kõvale kõnniteele ei kukuks.
„Iris?” Maddox kallutas naise pead tahapoole ning lükkas tolle juuksed näolt eest. Irise silmad olid suletud. Tema pea oli mehe kätel tinaraske.
Naine oli teadvuseta.
Teine peatükk
„Tere tulemast tagasi.”
Iris pilgutas silmi, nägemine muutus aeglaselt selgemaks. Tema pea kohal keerlesid aeglaselt puhuri rotanglabad, pannes õhu naise ümber liikuma. Tuled ei põlenud, kuid läbi kardinate tulev summutatud päikesevalgus heitis valgetele seintele safrankollast sära.
Iris oli oma hotellitoas. Voodis.
Tema kõrval istus, küünarnukid põlvedele toetumas, liivakarva juustega võõras, kellega naine oli välikohvikus kohtunud.
Iris ajas end kiiresti istukile, vajudes kohe tagasi hotellivoodi punutud peatsilauale. „Mida sina siin teed?”
Maddox nõjatus tooli seljatoele, ilme muutumatu. „Istun siin ja mõtlen, kas sa kunagi üles ka ärkad. Pidin juba arsti kutsuma.”
Irise mälu hakkas taastuma. Naine rannal. Tema enda kadunud sõber. „Sandrine,” pomises Iris.
„Vabanda, kullake. Teda pole endiselt siin.”
Iris nõjatus tahapoole. „Kui kaua ma magasin?”
Maddox kergitas oma tumedat kulmu. „Sa ei maganud. Sa olid mängust väljas.”
„Kui kaua?” kordas naine, rinnus puhkemas hirm. Asi oli hullemaks läinud. Ebamugavustunne oli alati olnud talle omane, kuid viimastel aastatel muutus valu tugevamaks ning taastumine venis minutitest tundideks ning siis päevadeks.
„Umbes kümme minutit. Võtsin sinu käekotist hotellitoa võtme. Loodan, et sa ei pane seda pahaks.” Maddox ulatas naisele võtme. „Kas sul siin esmaabikotti on? Peaksime sind kraadima ja vaatama ega sul palavikku ole.”
Palavikku? Iris heitis mehele viltuse pilgu, olles imestunud, et too kasutas päikesepiste puhul säärast sõna. Maddox ei paistnud olevat selline mees, kes võiks taolist väljendit kasutada. „Mul pole palavikku,” sõnas Iris.
„Oled kindel?” Mees surus käeselja vastu Irise laupa ning kortsutas kulmu. „Sa oled ikka veel kohutavalt kahvatu. Võib-olla peaksin siiski arsti kutsuma.”
Iris raputas pead. „Arst ei saa mind aidata.”
Maddox vahtis naist, siis aga muutus tema ilme sootuks, kui ta nähtavasti valele järeldusele jõudis. „Oh, jumal. Ma palun vabandust.”
„Ei, ei. See pole surmav,” kinnitas Iris.
Lihtsalt halvav, lisas Iris vaikselt.
„Rõõm kuulda.” Naeratus tõi mehe põskedele taas lohud, kuid tema silmad jäid valvsaks ning Iris tundis, kuidas Maddox temast eemale tõmbus.
Naine tundis pettumust ning tõmbas voodikatte tihedamini ümber keha. „Minuga on nüüd kõik korras. Päriselt,” lisas ta, märgates mehe ilmes skeptilisust. „Ma puhkan veidi ja muretsen siis midagi süüa.”
„Ja edasi?”
„Edasi võtan ilmselt uuesti politseiga ühendust ja vaatan, kas suudan neid Sandrine’i kadumise vastu huvi tundma panna.”
Maddox noogutas aeglaselt pead, vaadates naist läbi pilukil silmade. Esmakordselt märkas Iris, et mehe ülahuul oli punane ja paistes.
„Mis sinu huulega juhtus?” küsis Iris, kui nägi, et mees midagi muud ei ütle.
„Sa oled kõva peaga naine.”
See selgitas valu Irise laubal. „Mul on nii kahju.”
Maddox kehitas naise vabanduse peale õlgu. „Pole midagi, kullake. See ei veritsenud kuigi kaua.”
„Sa ei pea mulle lapsehoidjaks olema. Minuga on nüüd kõik korras.”
„Kas sa mäletad, mis rannal…” Maddox tegi pausi ning alustas uuesti. „Sa ütlesid, et keegi on vigastatud. Mõni hetk hiljem jooksis naine abi kutsuma, sest üks teine naine oli vigastatud. Kuidas sa seda teadsid?”
Vastus oleks toonud uusi küsimusi, millele Iris poleks osanud vastata. Mitte praegu. Mitte võõrale. „Ma ilmselt kuulsin appikarjet varem kui sina.”
Maddox surus huuled kokku ega küsinud enam midagi. Ta tõusis püsti, jäädes naise voodi kõrvale seisma. Väljastpoolt tulev valgus jättis mehe varju, näidates vaid tema tugevaid, nurgelisi näojooni. Maddox puudutas naise õlga. „Oli huvitav sinuga tutvuda, Iris. Ma loodan,
