target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_9da6955ea1afdu5dc9v9a6eabaa7893add5c.jpg"/>
Originaali tiitel: Kristina Ohlsson STENÄNGLAR Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali toel Copyright @Kristina Ohlsson, 2015 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Kristina Ohlsson © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2018 ISBN 978-9985-55-326-8 ISBN 978-9985-55-330-5 (epub) Kirjastus Tiritamm Tallinn, 2018 Trükitud trükikojas Booksfactory
1.
KÕIK SAI ALGUSE raidkujudest vanaema aias. Kujusid oli neli ja need nägid välja just nagu perekond. Kaks last ja kaks täiskasvanut. Tahutud kõvast hallist kivist. Nad seisid väikeses ringis, seljaga üksteise poole. Nii kaua, kui Simona mäletas, olid raidkujud vanaema maja taga alati olemas olnud. Ta kartis neid, teadmata isegi, miks. Ja see oli pisut kummaline, sest Simona ei kartnud muidu peaaegu mitte midagi.
„Kas tead, kes need on?“ küsis ta.
Simona seisis vanaema köögis ja silmitses läbi akna raidkujusid. Oli nädalavahetus. Ta elas vanaema juures, senikaua kuni vanemad reisil olid. Kõik Simona õed-vennad ütlesid, et nad tahavad sel ajal elada sõprade pool, kuid Simonale meeldis rohkem Åhusis vanaema juures. Ja vanaema rõõmustas selle üle väga.
„Pole aimugi,“ vastas vanaema ja astus Simona kõrvale. „Küllap see on lihtsalt mingi rühm inimesi.“
See kõlas nii vanaema moodi. Mingi rühm inimesi. Nojah, seda nägi Simona ise ka. Aga mis inimesed need on? Seda ei teadnud ei Simona ega ka vanaema.
Vanaema maja oli üks suuremaid, mida Simona kunagi oli näinud. Suur, valge ja paljude akendega. See asus mererannast vaid kiviviske kaugusel. Majas oli kunagi olnud hotell. Aga see oli ammu. Vanaema oli jutustanud, et eelmine omanik pidi hotelli sulgema, sest külalisi oli liiga vähe. Viimaks pandi maja müüki. Siis ostsidki Simona vanaema ja vanaisa selle ära. Aga mitte selleks, et hotelli uuesti avada. Lihtsalt selleks, et seal elada. Vanaema ütles, et ta tahab täita maja lastega. Kuid neile sündis üksainus laps. See oli Simona ema.
Simonale meeldis vanaema juures. Isa ütles sageli, et see on üle mõistuse, kuidas vanaema nii suures majas üksinda elab. Aga Simona arvates ei olnud selles mitte midagi imelikku. Tema meelest oli imetore, et seal leidus palju tühje ja vaikseid tube. Kõik oli hoopis teistmoodi kui tema kodus. Seal käis alatasa pöörane mürgel.
„Ta peaks maja remontima või maha müüma,“ väitis Simona isa, kui vanaema ei kuulnud.
„Remontimiseks ei ole tal raha ja müüa ta ei taha,“ vastas Simona ema.
Simona ei mõistnud, mis see neile korda läheb. Ta armastas vanaema maja täpselt sellisena, nagu see oli. Selge see, et vanaema ei kavatse oma kodu ümber ehitada. Siis poleks see ju enam sugugi nii tore.
„Sa võiksid ehk mõned toad välja üürida,“ andis Simona vanaemale nõu. „Inimestele, kes on samamoodi üksikud nagu sina. Või üliõpilastele.“
„Ei tule kõne allagi,“ laitis vanaema Simona mõtte maha. „Kas mul peab siin terve hulk võõraid inimesi ringi sagima? Mitte ilmaski. Mulle meeldib omaette olla. Ma tulen suurepäraselt ise toime.“
„Ma ei mõelnud seda, et terve maja peaks inimesi täis olema,“ tõttas Simona selgitama. Ja lisas: „Ma tean, et sa tuled ise toime.“
Ometi ei olnud ta selles päriselt kindel. Sest vanaema oli viimasel ajal väga väsinud. Maja muutus järjest korratumaks. Tundus, nagu ei jätkuks tal enam kõigeks jaksu. Simona aitas vanaema, nii kuidas suutis. Kõigepealt lõunat valmistada. Seejärel tolmuimejaga tube koristada. Kuid siis sai vanaemal askeldamisest isu täis ja ta arvas, et nüüd on aeg hoopis partii malet mängida.
Mäng lõppes nagu tavaliselt. Vanaema võitis ja Simona muutus pahuraks.
„Ma võtsin nõuks õhtuks keeksi küpsetada,“ teatas vanaema.
Simona pani malelaua ja nupud ära.
Tüdruk pidas aru, mida ta ise teha võiks. Vastuse leidis ta siis, kui pilgu sombusesse taevasse tõstis.
„Ma hakkan aknaid pesema,“ otsustas Simona.
Vanaema maja aknaklaasid olid nimelt sama hallid nagu pilved.
„Kas see on tingimata vajalik?“ päris vanaema.
Simona arvas, et on küll. Lihavõtted olid tulekul. Oleks tore, kui vanaema kodu selleks ajaks korda saaks.
„Aga võib-olla hakkab sadama?“ oletas vanaema.
„Võib-olla hakkab, võib-olla mitte,“ vastas Simona.
Tüdruk alustas köögiakendest. Redel, millel ta seisis, pani põranda nagisema. Simona tegi nii, nagu ema oli teda õpetanud. Kõigepealt pesi ta klaase seestpoolt. Lapi ja kaabitsaga. Siis lükkas ta aknad lahti, et neid teiselt poolt pesta. Kuid aknad avanesid väljapoole. Niisiis tuli tal aeda minna ning ämbriga lillepeenrasse seatud redelile ronida.
„Vaata, et sa lilli ära ei talla,“ manitses vanaema.
„Ei talla,“ vastas Simona.
Seda oli lihtsam öelda kui teha. Must muld oli ju igasuguseid väikseid taimi täis. Simona lükkas redeli ettevaatlikult püsti.
„Ära alla kuku!“ hüüdis vanaema läbi paokil köögiakna.
Kuid Simona ei vastanud. Tal oli omajagu tegemist, et redel kindlalt paika sättida. See polnud samuti lihtne. Maa oli ju täitsa pehme.
Kui Simona viimaks redelile ronis, nägi ta midagi veidrat. Pisut eemal asus väike aiamaja. Vanaema kasutas seda ainult suviti. Talvel oli see mahajäetud ja vaikne. Praegu aga mitte. Tundus, nagu oleks seal keegi olnud. Keegi pikk ja kogukas.
Simona üllatus nii, et ta jalg vääratas. Tal oli lapp ühes käes ja aknakaabits teises. Ettevaatlikult nõjatus ta vastu akent.
„Vanaema,“ sosistas ta. „Vanaema.“
Kuid vanaema oli mikseri käima pannud ega kuulnud teda. Simona neelatas raskelt. Ta piilus uuesti aiamaja poole. Kuid vari, mis seal enne liikus, oli nüüd kadunud. Majake oli tühi.
Simona raputas pead. Võib-olla oli see lihtsalt ettekujutus? Kellel küll võiks vanaema aiamajakesse asja olla?
Ta asus määrdunud aknaid pesema. Need said kenasti puhtaks. Küsimus oli vaid selles, kui palju aega ülejäänud akende pesemiseks minna võib. Simona ohkas, kui mõtles, kui palju tube vanaema majas oli. Selleks kulub kindlasti terve igavik.
Vanaema mikser jäi vait. Simona tõstis redeli ümber järgmise aknapaari alla. Ta seisis seljaga aia poole. Korraga tundis tüdruk, nagu jälgiks keegi teda. Simona pöördus vastumeelselt ümber. Aias ei olnud mitte kedagi. Ainult raidkujud.
Ometi adus Simona kogu kehaga, et miski on korrast ära. Vaistlikult vaatas ta veel korra aiamaja poole. See oli tühi. Ta pööras pilgu jälle raidkujudele. Suured ja hallid kujud seisid rohelisel murul. Nii, nagu need alati seisnud olid.
Kuid siiski mitte päris nii.
Simona tundis, kuidas ta süda kloppima hakkas, kui ta aru sai, mis juhtunud oli. Keegi oli raidkujusid liigutanud. Need ei seisnud enam seljaga üksteise poole. Mõlemad lapsed ja mees vaatasid nüüd merele. Just nagu ootaksid nad sealt kedagi paadiga tulevat.
2.
