see on väga eriline magnetofon,“ sosistas vanaema, kui Simona seda temalt küsis.
„Mille poolest eriline?“ sosistas Simona vastu.
Vanaema ei vastanud. Kaks haiglaõde olid tulnud kanderaami juurde. Nad aitasid vanaemal voodisse ümber kolida. Linad olid valged ja voodi ise metallist. Simona käis vanaema kõrval, kui teda röntgenisse viidi. Seal teevad arstid pilte, et näha, mismoodi vanaema keha seestpoolt välja näeb. Laes särasid lambid, mis Simonat peaaegu pimestasid. Igal pool oli tunda tugevat seebi lõhna. Simona kirtsutas nina. Loodetavasti ei jää vanaema haiglasse kauaks.
Varsti jäid nad taas omaette. Simona tuletas vanaemale veel korra magnetofoni meelde.
„Mille poolest see eriline on?“ käis ta peale.
Vanaema naeratas. Ta viipas, et Simona lähemale tuleks. Just nagu kavatseks ta tüdrukule öelda midagi väga salajast.
„Magnetofon salvestab helisid, mida keegi teine ei kuule,“ sosistas vanaema.
3.
VEIDI AJA PÄRAST oli Simonal meelest läinud, et ta nina kirtsutas. Haiglas oli üpris tore. Kõik olid lahked ja Simona võis juua mahla nii palju, kui tahtis. Kuid vanaema paistis olevat pigem kurb. Eriti pärast seda, kui arst ütles, et ta peab ööseks haiglasse jääma.
„Sul oli õnnelik õnnetus,“ ütles arst. „Luu on mõranenud. Aga katki see ei ole. Jalg peaks mõne nädalaga paranema.“
„Aga tüdruk?“ osutas vanaema Simonale. „Ma sõidaksin parema meelega koju ja kannaksin tema eest hoolt.“
„Ma võin ka Billie juurde minna,“ tuletas Simona meelde. „Ma ju rääkisin.“
Vanaema vaatas tüdrukule pahaselt otsa. Oi-oi, Simona oleks parem pidanud vait olema.
Arst oli tõsine.
„Ma ei taha sind koju lubada,“ ütles ta. „Sa oled väsinud, nõrk ja … ja meil oleks vaja ühest asjast rääkida. Mulle tundub, et meil on lahendus olemas. Sina, Margareta, jääd siia. Ja tüdruk läheb sõbranna juurde.“
Simonal oli alati imelik tunne, kui keegi vanaema Margaretaks nimetas. Ta oli ju vanaema. Ja tema oli Simona, mitte tüdruk.
Sellal kui vanaema jalga tohterdati, helistas Simona Billiele. Ta jutustas, mis oli juhtunud.
„Kas ma võin ööseks sinu juurde tulla? Arst ütles, et vanaema saab homme koju tagasi.“
„Muidugi võid. Me tuleme emaga sulle kohe järele,“ lubas Billie.
Nii nad tegidki. Pool tundi hiljem istus Simona Åhusi poole sõitvas autos. Bille oli rõõmsa moega. Mitte sellepärast, et vanaema viga oli saanud, vaid sellepärast, et Simona ööseks tema juurde jääb.
„Ma juba kartsin, et tulemas on maailma kõige igavam nädalavahetus,“ vadistas ta. „Aga õnneks siiski mitte.“
Simona sundis end talle vastu naeratama. Kuid tal oli raske Billie rõõmu jagada. Mispärast arsti nägu nii tõsine oli? Ja millest ta vanaemaga rääkida tahtis? Ise ta ju ütles, et vanaemal vedas.
Ja siis mõtles Simona magnetofonist, millest vanaema rääkis. Sellest, mis salvestab helisid, mida mitte keegi ei kuule. See ei saa ometi olla tõsi. Vanaema ehk lihtsalt tögas Simonat sellepärast, et ta magnetofoni tobedaks pidas. Mis siin ikka nii väga veidrat olla võis.
Billie juures oli kõik nagu tavaliselt. Kunagi arvasid nad, et tema majas kummitab. Seal juhtus väga imelikke asju. Billie oli hirmul ega tahtnud enam seal elada. Nüüd oli kõik muutunud. Billie armastas oma maja ja talle meeldis Åhusis. Aga midagi polnud parata, Simona meelest oli seal igav. Sest varem elas Billie Kristianstadis, täpselt nii nagu Simonagi. Ja Billie käis veel praegugi oma vanas koolis edasi. Aga ometi ei olnud see enam see, mis varem. Siis võisid nad kas või kõik pärastlõunad koos veeta. Ja nädalavahetused. Nüüd ei olnud see enam nii lihtne.
Billie kodus oli harjumatult lärmakas. Ema oli ostnud jooksutrenažööri, millel ta parajasti trenni tegi. Ema elukaaslane Josef valmistas köögis õhtusööki. Ta kolistas praepannide ja kastrulitega.
„Pihvid ja kartulid,“ teatas ta rõõmsalt.
Algul oli Josef olnud lihtsalt sõber. Nüüd enam mitte. Praegu elas ta Billie ja tema ema juures. Billiel ei olnud selle vastu midagi. Tingimusel, et Josef ei püüa Billie uueks isaks saada. Sest seda ta ei tahtnud. Billie päris isa oli surnud.
„Teda ei saa niimoodi teise vastu välja vahetada,“ seletas ta.
Simona arvas, et ta sai sõbrannast aru. Billie ei tahtnud tõesti endale uut isa.
Josef asetas lauale portselanserviisi ja roosad salvrätikud.
„Meil on ju külalised,“ ütles ta ja naeratas Simonale.
Pärast õhtusööki helistas vanaema.
„Ma tulen sulle homme järele, trollilaps,“ ütles ta.
Simona kihistas naerda. Vanaema kutsus teda alati trollilapseks. Sellepärast, et ta juuksed nii kohevad ja sassis olid.
„Vaata, et sa õhtul liiga hilja magama ei lähe,“ manitses vanaema.
„Ei lähe,“ lubas Simona.
Kuid ta ei pidanud oma lubadust. Simona ja Billie pugesid teki alla ja vestlesid hilisööni. Sõpradest koolis. Vanaema õnnetusest ja sõidust kiirabiautoga.
„Ma sain ees juhi kõrval istuda,“ rääkis Simona juba viiendat korda. „Küll sealt nägi hästi välja.“
Viimaks Billie uinus. Kuid Simona lamas ärkvel põrandale laotatud madratsil. Nad olid unustanud rullkardina alla lasta. Läbi akna nägi ta tähti ja kuud. Pakane oli aknaklaasile joonistanud jääkristalle. Simona pilgutas väsinult silmi. Ta soovis, et järgmine päev oleks soojem. Ja vanaema kõbusam.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
