Teda viisid edasi suuremad ambitsioonid.
Ta võib osutuda kõige ohtlikumaks Eepikuks, keda see maailm iial tunda saab. Mu sisikond väändus selle mõtte peale. Ma ei saanud enam ühtki viivitust õigustada.
„Cody,” ütlesin ma. „Kas sa näeksid ja saaksid Abrahami katta?”
„Üks hetk. Jajah, ta on mul käes.”
„Tore, sest mina lähen sisse. Sina juhid edaspidi.”
2
LIBISTASIN END köit mööda alla. Tabasin metsapinnast kuivanud lehtedel krudistades. Minu ees hakkas augu luuk viimaks taas liikuma. Sööstsin kiunatades maas oleva luugi poole ja kargasin sisse. Liuglesin leebet nõlva mööda veidike allapoole ja uks minu taga sulgus lõpliku, krigiseva heliga.
Olin sees. Ühtlasi lõksus.
Nii et… hurraa?
Seinu mööda jooksvad nõrgad avariituled paljastasid kalduva tunneli. See oli ülevalt ümar nagu hiiglase kõri. Et kallak polnud kuigi järsk, ajasin end jalgele ja hakkasin nõlva mööda alla nihkuma, püss õla vastas. Keerasin puusal oleva raadiosaatja teisele sagedusele – see oli kokkulepitud käik ükskõik kellele meist valukotta sisse pääsenutele, et saaksime keskenduda. Ülejäänud teadsid küll, kuidas mind kätte saada.
Hämarus tekitas tahtmise sisse lülitada mobiil, mis töötas ka taskulambina. Hoidsin end siiski tagasi. Kes teab, missuguseid salajasi sissepääse võis Knighthawk nendesse sisse ehitada! Kes üldse tegelikult teab, milleks need telefonid tõeliselt võimelised on? Need pidid olema mingi Eepikutelt tuletatud tehnoloogia. Telefonid, mis töötavad ükskõik millistel tingimustel ja signaaliga, mida ei saa pealt kuulata? Kasvasin üles augus Newcago all, aga isegi mina taipasin, milline fantastika see on.
Jõudsin kallaku alumisse otsa ja lülitasin sisse sihiku öönägemisvõime ja soojustunnetuse. Sa vana säde, küll see oli äge relv. Hääletu koridor sirutus minu ees edasi, ei midagi muud kui sile metall, maast laeni. Selle pikkust arvestades pidi tunnel viima valukoja müüride alt läbi kompleksi, ilmselt oli see mingi sissepääsukoridor.
Salakaubana levivad pildid valukoja sisemuse kohta näitasid, et seal all lebas kõikjal tööpinkidel igasuguseid motivaatoreid ja muud tehnoloogiat. See ahvatleski meid seda täispangale minekut proovima. Haara ja jookse minema lootuses, et meile kukub sülle lõpuks midagi kasulikku.
See oleks tehnoloogia, mis on kuidagimoodi ehitatud Eepikute kehadest. Isegi enne oma avastust, et Profil on võimed, pidanuks ma taipama, kui palju me Eepikutele toetusime. Unistasin ikka alati sellest, et Kättemaksjad oleksid mingi puhas, inimlik vabadusvägi – tavaline ebatavalise vaenlase vastu võitlev rahvas.
Aga nii ei juhtunud, eks? Perseusel oli oma võluratsu, Aladdinil oma lamp ja Vana Testamendi Taavetil Jehoova õnnistus. Tahad võidelda jumalusega? Parem on, kui sul oleks ka mõni selline liitlaseks.
Meie lõikasime jumalustelt tükke, panime need karpi kinni ja kanaliseerisime nende väge. Suurem osa sellest pärines siit. Knighthawk Foundry, salapärane tootja, kes muutis Eepikute laibad relvadeks.
Mu peakomplekt pragises ja ma ehmusin.
„David?” Megani hääl privaatsel liinil. „Mida sa teed?”
Võpatasin. „Leidsin metsapinnasest ühe droonide sissepääsuluugi ja sain selle kaudu sisse hiilida,” sosistasin ma.
Liinil oli vaikus, millele järgnes: „Jopski.”
„Mida? Sest see on hulljulge?”
„Säde küll, ei. Sest sa ei võtnud mind kaasa.”
Kusagil minu lähedal vappus plahvatus.
„Kõlab, nagu oleks sul juba ohtralt lõbutsemist,” ütlesin ma. Liikusin üha edasi, püss ette sihitud, tähelepanu eespool droone otsimas.
„Jajah, muidugi,” teatas Megan. „Võtan minirakette näoga vastu. Kõvasti lõbu.”
Naeratasin, juba ainuüksi tema hääle kõla tegi minuga seda. Põrgut, ma pigem laseks enda peale karjuda Meganil kui kellelgi teisel. Pealegi, asjaolu, et ta minuga rääkis, tähendas seda, et ta tegelikult ei võtnud minirakette näoga vastu. Ta oli surematu selles mõttes, et surres sünniks ta uuesti – aga muidu on ta sama habras kui keegi teine. Ja hiljutiste probleemide tõttu üritas ta oma võimete kasutamist piirata.
Enamasti teeks ta seda vanamoeliselt. Põikleks puude vahele, loobiks granaate ja teeks laske ajal, kui Cody ja Mizzy teda katavad. Kujutasin teda ette vaikselt vandumas ja higistamas ning samal ajal mööduvat drooni sihtimas, sihik täiuslikult paigas, nägu…
…Ee, õigus küll. Pidin ilmselt pigem keskenduma.
„Ma hoian nende tähelepanu siin ülal, aga ole ettevaatlik, David. Sul pole täielikku maskeerimismundrit. Sul on nende droonide jaoks soojusjälg, kui nad lähemalt vaatavad.”
„Kihvt,” sosistasin ma. Mida iganes see ka ei tähendanud.
Minu ees hakkas tunnel heledamaks muutuma, niisiis lülitasin sihiku öönägemisvõime välja ja aeglustasin sammu. Hiilisin edasi ja peatusin. Sissepääsutunnel lõppes paremale ja vasakule sirutuvas suures valges koridoris. Erksalt valgustatud, kahhelpõrandad ja metallseinad – täiesti tühi. Nagu kontor, kui üle tee asuvas poes on tasuta sõõrikute päev.
Tõmbasin taskust kaardid, olid need meil nagu olid, ja uurisin neid. Palju seal polnud, kuigi üks foto meenutas üsnagi seda koridori. Noh, kuidagimoodi tuli mul leida siit kasulikku tehnoloogiat, see pihta panna ja väljapääs leida.
Prof või Tia oleks leiutanud märksa parema plaani, aga neid polnud siin. Niisiis valisin huupi ühe suuna ja jätkasin kõndimist. Kui pingsa vaikuse katkestas mõne minuti pärast koridori mööda kaikuv, kiirelt lähenev hääl, oli see lausa kergenduseks.
Sööstsin heli poole. Mitte seepärast, et tahtsin innukalt sellega kohtuda, vaid seepärast, et märkasin koridori mööda edasi üht ust. Jõudsin selleni õigel ajal, et see lahti tõmmata. Õnneks polnud see suletud ja ma lipsasin pimedasse tuppa. Selg ukse vastas, kuulsin ühte droonigruppi mööda vihisemas. Keerasin ennast ümber ja vaatasin läbi ukses oleva väikese akna, kuidas need mööda valget koridori minema sumisesid ja siis sissepääsutunnelisse keerasid.
Nad ei märganud mu soojusjälge. Keerasin raadiosaatja avatud sagedusele ja sosistasin: „Droone tuleb veel välja sealt, kust mina sisse tulin. Cody, olukord?”
„Meile on paar trikki jäänud,” teatas Cody, „aga siin hakkab paaniliseks kiskuma. Ainult et Abrahamil õnnestus läbi katuse sisse pääseda. Te peaksite kahekesi rabama, mida leiate ja võimalikult kiiresti välja tulema.”
„Aru saadud,” sõnas Abraham üle liini.
„Selge,” ütlesin mina. Heitsin pilgu ruumile, kuhu äsja sisenesin. See oli täiesti pime, ent steriilse lõhna järgi kasutati seda mingi laborikambrina. Lülitasin sihiku öönägemisvõime sisse ja vaatasin kähku paiga üle.
Mind ümbritsesid laibad.
3
KUGISTASIN ehmatushüüde alla. Püss vastu õlga, uurisin uuesti ruumi, süda meeleheitlikult prõmmimas. See oli täis pikki metall-laudu ja kraanikausse, mille
