ja kaasates ka teiste arenenud tööstusriikide aktsiaturgude statistika, näeme, et sarnased tulemused kehtivad ka siin. S&P 500 indeksisse kuuluvad dividende maksvad ettevõtted ( all dividend paying stocks ) on alates 1987. aastast pakkunud +9,2% keskmist aastast kogutootlust, samas kui dividende mitte maksvate ettevõtete ( non-dividend paying stocks ) keskmine aastane kogutootlus jäi +2,6% juurde.
Uurides kogutootluse numbreid MSCI EAFE aktsiaindeksi lõikes (indeks koondab endas 21 peamiselt Euroopa ja Okeaania piirkonna arenenud tööstusriiki) näeme, et dividende mitte maksvate ettevõtete keskmine aastane kogutootlus üle viimase 30 aasta on ligikaudu +2,4% samas kui dividende maksvad aktsiad on pakkunud +9,7% keskmist aastast kogutootlust.
Allikas: Invesco / Ned Davis Research, 2017
Täiendavalt olgu siinkohal siiski välja toodud, et dividende maksvad aktsiad ei paku paremat tootlust kaugeltki igal aastal. Ülaltoodud numbrid ja analüüsitulemused joonistuvad välja siiski üle pikemaajalise investeerimisperioodi (vähemalt 10-15 aastat). Üksikute kalendriaastate lõikes mõõdetuna on dividende mitte maksvad aktsiad dividende maksvaid aktsiaid tootluses edestanud tegelikult üpris sageli. Näiteks viimase 15 aasta jooksul, perioodil 2002 kuni 2016, edestasid S&P 500 indeksisse kuuluvad dividende mitte maksvad aktsiad kalendriaasta kogutootluse mõttes dividende maksvaid S&P 500 aktsiaid tervenisti kuuel aastal. Veelgi enam, dividende mitte maksvad aktsiad näitasid dividende maksvatest aktsiatest paremat tootlust tervelt neli aastat järjest – 2012, 2013, 2014 ja 2015.
Seega tasub antud juhul meeles pidada, et dividende maksvate aktsiate kõrgem kogutootlus võrrelduna dividende mitte maksvate aktsiatega on ajaloolistele andmetele baseerudes välja joonistunud siiski vähemalt 10-15 aasta pikkuse investeerimishorisondi puhul.
Madalam ajalooline risk
Riski saab mõõta mitut moodi. Kõige levinum finantsturgude kontekstis kasutatav riskimõõdik on volatiilsus ehk väärtpaberi hinnakõikumise ulatus (hinnamuutuste standardhälve). Ajaloolistele andmetele tuginedes saab öelda, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hind on olnud vähemalt kolmandiku võrra kõikuvam kui dividende maksvate aktsiate hind. See tähendab, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna volatiilsus on vähemalt 1/3 võrra kõrgem kui dividendimaksjate oma. Võttes aluseks S&P 500 indeksisse kuuluvad ettevõtted ja andmed alates 1972. aastast selgub, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna volatiilsus on ligikaudu 24,8% samas kui dividende maksvate S&P 500 ettevõtete puhul jääb ajalooline realiseerunud volatiilsus 18,0% piirimaile.
Ajas veel pikemalt tagasi minnes suureneb vahe volatiilsusnumbrites veelgi. Näiteks kaasates analüüsi kõik USA börsidel noteeritud ettevõtted ja uurides aktsia hindade volatiilsust perioodil 1928 kuni 2016, selgub, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna keskmine volatiilsus on olnud 33,3% samas kui dividende maksvate aktsiate puhul jääb sama number 21,5% lähedale.
Teine viis riskitaset mõõta ja võrrelda, on uurida dividende maksvate ja dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiahindade dünaamikat aktsiaturu langusfaasis. Võttes taas aluseks USA 500 suurimat ettevõtet koondava S&P 500 turuindeksi, selgub, et vähemalt viimase 45 aasta jooksul on dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hinnad turu langusfaasis langenud oluliselt enam kui dividende maksvate ettevõtete aktsiate hinnad. Täpsemalt öeldes on dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hinnad viimase 45 aasta jooksul kogetud karuturu langusfaasides ( bear market ) kukkunud keskmiselt -33,8%. Dividende maksvate ettevõtete aktsiate keskmine hinnalangus on samadel puhkudel jäänud aga hoopis -20,2% piirimaile.
Allikas: Virtus Investment Partners / Ned Davis Research, 2017
Taas kord tasub tähele panna, et volatiilsus toimib ikkagi mõlemat pidi. See tähendab, et kuigi dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hinnad kukuvad turu langusfaasis rohkem, siis languse pöördumisel tõusuks näitavad need dividende maksvate ettevõtete aktsiate hindadest lühiajaliselt kiiremat tõusu (paljuski seetõttu, et languse ulatus oli ju suurem).
Võttes aluseks USA aktsiaturu statistika alates 1928. aastast selgub, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hind tõuseb vähemalt -10% hinnakorrektsiooni järgselt järgmise 6 kuu jooksul keskmiselt +35,6%. Dividende maksvate ettevõtete puhul on sellise hinnakorrektsiooni järgne aktsia hinna tõus samas keskeltläbi +24,5%. Selline kõrgem tootlus kehtib siiski vaid lühiajaliselt ehk niinimetatud taastumisfaasis. Pikemat investeerimishorisonti silmas pidades jääb jätkuvalt kehtima tõsiasi, et dividende maksvate ettevõtete kogutootlus on kõrgem ja nende aktsiate hinnakõikumise ulatus väiksem.
2. MIDA DIVIDENDIFOOKUSEGA ETF-E VALIDES SILMAS PIDADA?
Alusindeksi koostamise metoodika ja investeerimisstrateegia
Öeldakse, et kinnisvarasse investeerimise puhul on kriitilise tähtsusega kolm tegurit – asukoht, asukoht, asukoht. Börsil kaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse investeerides kehtib sarnane põhitõde. Kolm kõige olulisemat faktorit ETFidesse investeerimisel on indeks, indeks ja veel kord indeks. Põhjus selleks on lihtne. Valdava enamuse ETFi tootlusest määrabki ära just seesama üks tegur – ETFi alusvara ehk teisisõnu indeks, mille hinnaliikumist ETF on loodud püüdma. Seega peakski ETFi valikul minema peamine ajaline- ja analüüsiressurss esmajärjes alusindeksi uurimisse.
Inglise keelses terminoloogias kasutatakse alusindeksi puhul enamasti termineid benchmark index või underlying index või ka lihtsalt index . Just neid väljendeid tasub ETFi faktilehelt otsida kui on soov aimu saada, kuhu täpselt fond oma varad paigutab. Põhimõtteliselt kujutab alusindeks endast seega ETFi investeerimispoliitika kirjeldust. ETFide faktilehel ja ETFide pakkuja kodulehel on tavaliselt alusindeksi kohta üpris lühike ja kokkuvõttev kirjeldus. Dividendifookusega ETFide puhul tasub alati minna sammuke kaugemale ja uurida indeksipakkuja (nagu näiteks STOXX, S&P Dow Jones Indices, MSCI jne) kodulehelt konkreetse indeksi koostamise metoodikat. Seal on juba põhjalikumalt ja täpsemalt kirjas kõik vajalikud ning sageli ETFi käekäiku suurel määral mõjutavad nüansid.
Alusindeksi metoodika uurimisel tasub esmalt pöörata tähelepanu sellele, millised väärtpaberid üldse indeksisse kaasatakse. Tavaliselt algab väärtpaberite valikuprotsess niinimetatud sobivuskriteeriumite loeteluga ( eligibility criteria ). Näiteks S&P High Yield Dividend Aristocrats indeksi puhul on esimeseks kriteeriumiks see, et aktsia peab kuuluma S&P Composite 1500 indeksi koosseisu. See, ehk mõne laiapõhjalise indeksi nimetamine, kust siis sobivaid dividendiaktsiaid välja noppima hakatakse, ongi tavaliselt üks esimesi valikukriteeriume.
Sellele järgnevad juba mitmed turukapitalisatsiooni ja kauplemisaktiivsust hõlmavad filtrid. Selles etapis selgub, kas loodavasse dividendifookusega alusindeksisse kaastakse nii väike- kui ka suurettevõtted või on rõhk ainult suurettevõtetel. Samuti pannakse paika minimaalsed keskmise päevakäibe nõuded. See on vajalik selleks, et vastavat alusindeksit järgivad ETFid ikka oleksid ka reaalselt võimelised indeksisse kuuluma hakkavaid aktsiaid ostma ja müüma.
Dividendifookusega indekseid koostades lisandub siia nüüd enamasti ka üks või mitu dividendimaksetega seotud valikukriteeriumit. Need kriteeriumid võivad olla nii tagasivaatavad (näiteks vähemalt 10 aastat järjestikust dividendimaksete kasvu) kui ka ettevaatavad (näiteks analüütikute poolt aktsiale antud dividendiprognoos ei näe ette dividendikärbet). Tavaliselt võtab just selles indeksi koostamise faasis jumet investeerimisstrateegia – kas indeks ja edaspidi seda indeksit järgiv ETF hakkab panustama kõrge ostuhetke dividendimääraga
