miks ta polnud naist hoiatanud.
Oli päevi, mil Hunter vihkas oma vanaisa moonutatud huumorimeelt. Täna oli just niisugune päev.
Kohe, kui ta nägi Sinclairi, sai ta viimasest kuuest nädalast sotti – Clevelandi pealekäimisest, et nad ostaksid Lux Kaunitari Tooted, tema nõudmisest, et Hunter asuks peadirektori kohale, ja rutust saada Hunter firma juhtkonna etteotsa. Cleveland oli teadnud, et Sinclair töötab siin ja ta oli miskit moodi haisu ninna saanud, et Hunter oli temaga maganud.
Hunteri vanaisa sõna otseses mõttes sundis teda oma teo tagajärgedele otsa vaatama.
„Nii et palun tervitage koos minuga härra Oslandit Lux Kaunitari Toodetes,” lõpetas Roger viisaka aplausi saatel. Juhid näisid ettevaatlikud, nagu oleks igaüks, kui firma juhtkond äkitselt vahetub.
Hunteri asi oli neid rahustada. Ja nüüd oli tal lisakohustus vabandada ennast Sinclairi ees. Jumal teab, mida naine mõtles. Kuid naisega rääkimine pidi ootama. Ta koondas pilgu uuesti toale ja astus lauaotsa juurde.
„Tänan väga,” alustas ta, võttes koosoleku juhtimise sujuvalt üle, nagu oli teinud tuhandetel koosolekutel varemgi. „Esiteks, teie kõik peaksite vabalt ütlema mulle Hunter. Teiseks tahaksin ma teile kinnitada, et Osland Internationalil ei ole mingeid plaane teha koosseisus muudatusi ega muuta praegust Lux Kaunitari Toodete suunitlust.”
Ta oli mõttes selle järgmise osa peas läbi harjutanud, kuigi nüüd ta teadis, et see on vale. „Minu vanaisa otsustas investeerida sellesse firmasse, sest ta oli elevil teie tootearendusest – nagu näiteks Sulni Lavendli liin – ja teie plaanidest laiendada firma sihtrühma demograafiliselt.”
Hunter kahtles nüüd, kas Cleveland oli kuulnudki Lux Kaunitari Toodetest, enne kui kohtas Sinclairi. Ja Cleveland oleks märksa vähem elevil tootearendusest kui Hunteri oheliku sikutamisest.
„Osland International on analüüsinud teie edu Põhja-Ameerika keskmise hinnaga turul,” ütles Hunter rühmale. „Ja me usume, et on rohkesti võimalusi minna kõrgemale ja rahvusvahelisele turule. Me oleme teie ideedele avatud. Ja kuigi Roger jääb juhtima rutiinseid operatsioone, hakkan mina vahetult tegelema strateegiliste suundadega. Seepärast palun ma igaühel astuda minu juurest läbi. Ma olen kohapeal mitu päeva kuus ja usun, et minu kabinet on kahekümnendal korrusel?”
Ta vaatas kinnitust otsides Rogeri poole.
„Jah,” ütles Roger. „Aga kui kellelgi on küsimusi või muresid, võite vabalt kasutada mind katseisikuna.”
Need sõnad üllatasid Hunterit. Kas ütles Roger neile, et nad ei läheks otse Hunteri juurde?
„Me püüame teha selle ülemineku nii sujuvaks kui võimalik,” jätkas Roger mahedal häälel, mis ajas Hunteri vihale. „Aga me saame aru, et mõni teist võib tunda ennast ebakindlana.”
Oh mis ilus virgutav kõne. Aitäh selle eest, Roger.
„Kellelgi pole põhjust ennast ebakindlana tunda,” lõikas Hunter vahele. „Mis minusse puutub, on see amet nagu ikka. Ja minu uks on alati lahti.” Siis vaatas ta otse Sinclairi poole. „Tulge ja rääkige minuga.”
Tund aega hiljem võttis Sinclair Hunterit sõnast. Kahekümnendal korrusel toetas ta end vastu mehe õhurikka nurgakabineti uksepiita. „Seda,” ütles ta, haarates pilguga suurt kirjutuslauda, raamatutega koormatud kõrvalkappi ja kaheksat inimest mahutavat koosolekutelauda, „ma pean kuulma.”
Mees ajas enda kõrge korjuga toolil sirgu ja tõstis pilgu sülearvutilt, tema silmis välgatas süütunne.
Eirates seda, kuidas tema süda mehe reaktsiooni peale jõnksatas, astus Sinclair kaks sammu sisse ja sulges enda taga ukse. Mehel polnud ükskõik, et oli tema eest tõde varjanud. Vähemalt seegi oli midagi.
Mitte et Sinclair oleks mehest tõsiselt hoolinud. Ta ei võinud. Nende lühike lugu oli minevik, ei miskit muud.
„See oli vanapapa,” vastas Hunter. „Tema ostis firma ja saatis minu siia seda juhtima.”
„Ja sa ei teadnud minust?” oletas Sinclair.
„Ma ei teadnud,” kinnitas mees.
„Nii et sa ei jälita mind?”
Mees vajutas üht arvutiklahvi.
„Õigus. Nagu iga mõistlik jälitaja, ostsin ma teie firma, et sulle ligi pääseda.”
Naine kehitas õlgu. „Võis juhtuda.”
„Noh, ei juhtunud. See on vanapapa arusaamine naljast. Ta vist teab, et ma magasin sinuga,” ütles Hunter.
„Siis on sellel mehel midagi viga.” Oli midagi hirmutavat inimeses, kel oli nii palju majanduslikku võimu, et võis nalja pärast osta neljasaja inimesega firma. Veel hirmutavam oli inimene, kes võttis vaevaks tõesti midagi niisugust teha.
„Ma mõtlen, et ta hakkab vanas eas peast segi minema.” Hunter jäi viivuks mõtlema. „Teisest küljest, tal olid alati veidrad tujud ja ta tahtis kõike kontrollida.”
„Kristyle ta meeldib,” ütles Sinclair. Mitte et ta oleks Cleveland Oslandi poolele asunud. Kui Hunteril oli õigus, oli see mees tõsiselt napakas.
„Sest ta on sinu õe pärast arust ära.”
Sinclair mõtles, et küllap on see tõsi. Just Cleveland Osland aitas Kristyl möödunud kuul moeäri käivitada. Ja nüüd sai õe karjäär tuult tiibadesse.
Tuult tiibadesse oleks Sinclair soovinud endagi karjäärile. Ja tegelikult tahtis ta, et Hunter ei oleks siin takistuseks. Tal oli siin tohutu võimalus kavandatava firma laiendamisega ja uue tooteliini Sulnis Lavendel arendamisega.
Ta tuli mehe suurele lauale ligemale, et oma mõtet teatavaks teha, sundides end eirama pidevat seksuaalset erutust, mis oli tema kõhus maad võtnud. Ükskõik mis nende vahel lühidalt oli olnud, see oli nüüd otsas. Mees oli tema minevik ja nüüd tema boss.
Isegi kui ta peaks tahtma tuld uuesti õhutada. Ja Sinclairil polnud vähimatki põhjust oletada, et ta seda tahtis. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”
Mehe näole ilmus saatanlik naeratus.
Hüva, äkki oligi alust eeldada, et mees tahab uuesti üritada.
„Ei,” ütles Sinclair karmil toonil.
„Ma ei öelnud sõnagi.”
„Sa mõtlesid seda. Ja vastus on ei.”
„Sa oled külm naine.”
„Ma olen intelligentne naine. Ma ei kavatse magada oma teed tippu.”
„Tipus olemise kohta on paljutki öelda.”
„Arvan, et sina tead.”
Mees naaldus toolis tagasi, tema ilme muutus ulakaks. „Jajah, arvan, et tean.”
Naine eiras pisipoisi sarmi ja kummardus ettepoole, toetades küünarnukid lauale. „Hüva, räägime siis, kuidas see käib.”
„Minu meelest näitasime möödunud kuul kenasti, kuidas see käib.”
Naine
