reedeõhtused sündmused pisut täielikumaks pildiks koguda. Me teame, et Kate oli koos sõpradega kinos kuni kümme kolmekümneni. Isa pidi talle järele tulema sõbranna juurde koju – kes oli Elaine Grant. Niipalju kui me teame, sai Kate sõnumi, mille arvas olevat isalt ja kus oli öeldud, et isa võtab ta peale Victoria Marketi parklas, mis on kinost neljasaja jardi kaugusel.“ Ta näitas tahvlile kinnitatud kaardil asukohta.
„Kas ta siis isa telefoninumbrit ei teadnud?“ küsis vormikandja Lucy kõrval.
Üks uurimisrühma vanematest liikmetest pööras oma istmel ringi, et näha, kes oli küsimuse esitanud.
„Vabandust,“ sõnas Travers kätt tõstes. „Oleksin pidanud ütlema, et isa telefon läks reede pärastlõunal kaduma.“
See on hästi organiseeritud röövimine, mõtles Lucy. Hästi kavandatud ja selgelt suunatud. Üks raskus oli see, et siiani polnud veel lunaraha nõutud. Politsei oli seda käsitlenud kadunud isiku juhtumina, kuni üks ajalehtedest oli haisu ninna saanud ja – taibanud, et tüdruku isa on Michael McLaughlin – avaldanud loo inimröövist.
McLaughlin oli üks Derry rikkamaid ärimehi. Kaheksakümnendate lõpus oli ta endale hea maine rajanud tarkade investeeringutega, ostes viimase majanduslanguse sügavustes kokku tohutu hulga kinnisvara ja seda müües, kui turg oli taastunud. Tema kõige suurem edulugu oli senini talle ka kõige rohkem maksma läinud. Ta oli ostnud dokkides lagunenud turuhoone, mille ühes nurgas asus meremeeste kõrts. Ta oli kavatsenud ümber kujundada terve rannapiirkonna juba aastaid enne seda, kui keegi poolenisti kokku varisenud dokkide ala arendamist üldse kaaluma hakkas. Siiski oli kõrts linna ühe kõige pikaajalisema vägivallaperioodi ajal kodusõjas hävinud plahvatuses, mis oli suunatud mööduvale Briti armee konvoile. McLaughlini naine Carol oli baari lõksu jäänud ja plahvatuses hukkunud. Maatükk kuulus endiselt McLaughlinile, kuigi ta seda kunagi arendama ei hakanud.
„Kuna lunaraha nõudmised puuduvad,“ alustas Travers, „tõrjume jätkuvalt tagasi väited, et tegemist on inimrööviga. Mitteametlikult on see endiselt meie arvamus, mis peaks suunama meie uurimist. Praegu võiks olla hea aeg, et alustada tänavaküsitlusi, eriti teie usaldusväärsemate allikate hulgas. Esitasin Police 44-le taotluse ülelendudeks linnast, kui lumesadu on piisavalt vaibunud. Linna initsiatiivikeskus on meile üle andnud turvakaamera lindistuse Kate’i kinost lahkumise kohta. Lindistust parklast, kus ta kaduma läks, ei saa nähtavasti kasutada; nii kaamera kui ka tänavalaternad parkla kohal on röövimisele eelnenud tundidel puruks löödud. Peame taastama Kate’i viimased selleõhtused liikumised Strand Roadil. Tahan, et kõik läheksid välja tunnistusi võtma.“
Seda teadet tervitati kollektiivse oigega; heasoovlikelt ühiskonnaliikmetelt tunnistuste võtmisest sai hullem olla veel vaid kohustus sama asja teha niisuguse jõleda ilmaga.
„Ma tean,“ ütles Travers, säravalt naeratades ja jälle lepitavalt käsi tõstes. „Politseidirektor on kõigi selle juhtumi uurijate ületunnid heaks kiitnud.“
See vähemalt vaigistas natuke oigamist, kuigi ei lõpetanud seda täielikult.
„Teie rühmajuhte on informeeritud sellest, millele tahan teid kõiki täna keskenduvat; kohtume jälle siinsamas kell 16.00 teabe uuendamiseks. Seersant Black, tahaksin teid näha oma kabinetis.“
Üks-kaks meest teesklesid möödumisel murelikkust, arvates, et Lucy peab seletama, miks oli koosolekule hilinenud.
Tara asetas käe Lucy käsivarrele, kui temast mööda läks, ja sosistas: „Õnn kaasa. Ära lase tal ust lukku keerata.“
6. PEATÜKK
Lucy jälgis Traversi hundisammu, kui mees mööda koridori tema poole kõndis. Traversi särgikäised olid üles keeratud ja paljastasid soonilisi käsivarsi, mida märgistasid armeepäevil tehtud tätoveeringute sinised laigud. Ka tema nägu oli kõhn ja pingul, silmad sügaval koobastes, tihedad hallinevad kulmud silmi varjamas. Lähenedes tõmbas mees käega läbi juuste ja aeglustas sammu.
„Kuidas tüdrukul läheb?“
„Alice’il? Talle süstiti rahusteid, söör,“ vastas Lucy püsti tõustes.
„Tule sisse,“ ütles Travers, kabineti ust lahti lükates ja Lucy jaoks lahti hoides, nii et naine pidi sisenemiseks temast mööduma.
„Istu,“ ütles mees Lucyst mööda minnes, et teisele poole lauda pääseda, ja puudutas seda tehes õrnalt tema õlga, juhatades toolile.
Travers istus Lucy vastu, pani käed laual kokku ja naeratas nii, et hambad paistsid. Lucy pilk haaras mehe kuju, ta käsivarte kõhnust, pingul lihaseid. Tätoveeringud olid nüüd selgelt näha – laialivalgunud sinine ankur ja väike punane roos loetamatu nimega selle all.
„Kohvi?“ küsis Travers, viibates väikese laua poole endast vasakul, kus seisis kandik kohvikannu, tasside ja alustassidega.
„Ei, aitäh, söör,“ vastas Lucy.
„See oli sinu esimene kuu,“ alustas Travers.
„Jah, söör,“ kinnitas Lucy, kokkupandud käed süles.
Mehe silmad uurisid Lucy suud, kui naine kõneles, siis libisesid kaelusele.
„Julgen väita, et oled leidnud asjad siin teistmoodi olevat kui Lisburnis.“
Lucy noogutas, oskamata arvata, kas „teistmoodi“ oli öeldud halvustavalt.
„Sul polnud D-ringkonda ületulekul raskusi. Mitte keegi, kes tööd kardab, ei taha ennast siit leida.“
„Mina tööd ei karda, söör,“ lausus Lucy naeratades. „Olen valmis käed külge lööma.“
„Ja kuidas su isal läheb?“
Teemamuutus tegi Lucy natuke rahutuks. Kas ülemus vihjas, et isa haigus mõjutas Lucy tööd?
„Ta pole terve, söör. Tema pärast on mul tarvis rohkem kodu lähedal viibida, söör. Sellepärast ma siia üle tulla tahtsingi.“
Travers noogutas ja naeratas mõistvalt.
„Tal on vedanud, et tal sina oled.“
„Tänan, söör.“
„Täna hommikul läksid sa toetuseta metsa,“ ütles mees äkki.
Lucy niheles istmel. „Ma tean, et poleks pidanud minema, söör. Aga ma mõtlesin, et ehk on kõige parem tüdruk võimalikult kiiresti üles leida.“
Travers viibutas Lucy poole kondist sõrme; tema käeseljad olid kaetud hallide karvadega.
„Jäta nüüd… sa arvasid, et see on Kate, eks ole? Võib-olla arvasid, et sulle tuleb kasuks, kui sa ta ise üles leiad. Sellest pole midagi,“ lisas ta kätt tõstes, et ära hoida Lucy vältimatut protesti. „Ma ise oleksin sama teinud. Oled ambitsioonikas. See meeldib mulle.“
Lucy naeratas, tunnistades ülemuse märkuse täpsust.
„Tahaksin, et kõik seersandid oleksid nii innukad muljet avaldama.“
„Soovisin hea alguse teha, söör,“ ütles Lucy, kahtlustades, et Travers temalt seda kuulda tahab.
Mingil põhjusel hajus ülemuse naeratus siiski ja ilme muutus kahetsust väljendades valulikuks.
