Tüdruk, kellel on valgeks blondeeritud juuksed, kus on märgata tumedat väljakasvu, rebib hammastega küünenahka. Vuntside ja ruudulise särgiga mehel on kummituslik äraolev pilk, ent vähemalt on tal pliiats peos valmis.
“Tere!” ütlen ma. “Minu nimi on Julia. Olen täna teie õpetaja.”
Ükski neist ei vasta mu tervitusele.
Kunagi oli mul tegelikult ka töö, mida ma armastasin. Kohe pärast seda, kui me Matthiasega Viini kolisime, sain ma tööd ajakirjanikuna. Lehe nimi oli Vienna frOnT, suured tähed pidid sümboliseerima ajalehe põlgust normide ja traditsioonide vastu. Meil oli viieteistkümnendas piirkonnas tibatilluke kontor, meie kütuseks oli Almdudler, leberkäse-võileivad ja iroonia. Lisaks kodumaistele uudistele sain kirjutada ka kolumne parempoolsete poliitikute armastusest õlgadele heidetud sviitrite vastu ja saksakeelsete riikide jogurtisse suhtumise kokkuvõtlike analüüside kohta. Vienna frOnT pidi hoidma peeglit maailma näo ees ja sellel hinge kinni lööma. Kulus viis kuud, enne kui ajaleht pankrotti läks.
“Tere, mis su nimi on?” küsin vorstitaoliste sõrmedega naiselt.
“Bettina,” vastab ta.
“Minu nimi on …,” parandan ma leebelt.
“Minu nimi on Bettina,” ütleb ta.
Odav roosa liblikatega viskoosdžemper on rasvavoltide ümber pingul, meeleheitlik pilk silmis palub end mitte vihata. Kuna see rühm on kõigest teisel tasemel, siis läheb neilt igasuguse informatsiooni kätte saamine piinavalt aeglaselt. Üks kord hakkas üks AMS-õpilane nutma, kui ma küsisin, mis tööd ta viimati tegi, sellest alates ma neilt enam varasema töö kohta ei küsi, mis kahjuks vähendab vestlusteemasid poole võrra. Aga pärast kolme pikka tundi tean, et Bettina tõuseb hommikuti kell neli selleks, et saada endale veidi ka oma aega, enne kui tema kolm last ärkavad, Steffil on bichon frisé, kelle nimi on Toto (ansambli, mitte “Võlur Ozi” järgi) ja Hansule meeldib aiatöö. Oleme harjutanud ka tavalisemaid küsimusi ja tervitusfraase. Kogu aeg püüan olla naeratav ja entusiastlik. Uue keele õppimine = UUED VÕIMALUSED! Kõik vaid selleks, et mitte hävitada illusiooni, nagu võiksid need tunnid siin nende tööotsimist kuidagi mõjutada.
Rõõmustan, kui näen vahetunnis õpetajate toas Rebeccat. Ta tuleb minu juurde, silmad ümmargused.
“Ma arvan, et üks minu AMS-õpilane on purjus,” sosistab ta ja võtab mul käsivarrest kinni.
“Mul on üks AMS-õpilane, kes tõuseb igal hommikul kell neli ainult selleks, et rahus omaette olla,” sosistan ma vastu. “Miks ta ei võiks lihtsalt edasi magada ja niimoodi rahus olla?”
“Neli?” sosistab Rebecca.
Ma noogutan.
“Aga mida üldse kell neli hommikul tehakse?” küsib Rebecca normaalse häälega.
“Kuuldavasti loeb ta lehti ja lahendab sudokut,” vastan ma samuti tavalise häälega. Rebecca seltskonnas on mul alati hea tuju. Ta on minu hea nõid põhjast, erinevalt Leonorest, kes saaks endale lääne kurja nõia osa, kui mina oleksin Dorothy. Saime Rebeccaga tuttavaks Berlitzi koolituse ajal. Kohe, kui ma kuulsin, et ta on viiulimeister, otsustasin ta oma sõbraks võtta. See, kes viiuleid ehitab, saab olla ainult hea ja tark inimene, umbes samasugune nagu need, kes leeprahaigeid aitavad. Kahjuks ei too viiuliehitamine eriti midagi sisse, see on põhjus, miks ka Rebeccast sai inglise keele õpetaja. Aga kujuta nüüd ette, et sinu tuttavate hulgas on viiuliehitaja! Kunagi loodan ma endale leida ka sellised sõbrad: lesbilise tüdruku, arvutinohiku ja kellegi Brooklynist. Ning loomulikult Elfriede.
“Mitu tundi sul täna on?” küsin ma.
“Kõigest kolm,” ütleb ta. “Ühe ja sama rühmaga. Aga sinul?”
“Kümme,” vastan ma.
Rebecca kissitab silmi.
“Ära võta nii palju tunde vastu!” ütleb ta. “Sa peaksid kulutama oma aega raamatute või artiklite kirjutamiseks ja inimeste intervjueerimiseks ja wallraffa’miseks ja muuks taoliseks.”
“Aga ma wallraffa’n ju Berlitzis,” kaitsen ma ennast. “Teesklen, et olen inglise keele õpetaja.”
Kell heliseb ja ma pean minema Bettinale, Steffile ning Hansule viimast tundi andma.
Kaks toidukotti käe otsas astun ma aeglaselt üles mööda oma kodumaja treppi seitsmendas piirkonnas juugendstiilis hoones. Teisel korrusel jään seisma ja vaatan nagu tavaliselt vasakpoolse korteri ust. Selle korteri aknad avanevad tänava poole, erinevalt minu neljanda korruse akendest, mis avanevad õuele. Ukse taga lõhnab tavaliselt nõrgalt sigaretisuitsu ja kohvi järele, paar korda olen läbi jääklaasist ukseakna ka liikuvat varju silmanud. Uksekella kõrval on ehiskeerdudega kaunistatud tähtedega väikene silt: “E. Jelinek”. Mul kulus paar kuud, enne kui taipasin, kes see tegelikult võiks olla. Küsisin serblasest majahoidjalt, kas teise korruse korteri omanik on tõepoolest see, kes ma arvan.
“Jah, jah,” noogutas mees innukalt. “Suur daam. Aga väga uje. Ei käi palju väljas. Väga eriline inimene.”
Sellest saadik olen meeleheitlikult püüdnud oma kuulsa naabriga kokku juhtuda, ent seni pole mul sugugi õnne olnud. Tänavalt näen, et tema aknad on pesemata, ehkki aknalaual lokkavad mõned potitaimed. Kui väga ma ka ei pingutaks, ei suuda ma mingil põhjusel kuidagi ette kujutada pilti, kuidas Elfriede Jelinek hellalt oma asaleade eest hoolitseb. Justkui tahaks mu alateadvus näha seda naist vaid kaktusi kastmas ja lihasööja taimi kärbestega toitmas.
Selles, et minust pole veel kirjanikku saanud, süüdistan ma mõnikord oma naabrit. Et see on puha Elfriede süü (suure vihaga kõnetan teda mõttes alati eesnime pidi). Et kirjanduskvoot majas on tema tõttu täis, minu jaoks pole midagi üle jäänud, ja kui vaid Elfriede siin ei elaks, siis oleksin praeguseks vähemalt juba kolm romaani kirjutanud. Helgematel hetkedel unistan sellest, kuidas me sõpradeks saame. Ta annaks mu ukse taga kella, et tassitäit äädikat laenata.
“Mina olen samuti kirjanik!” hüüataksin ma, Elfriede kergitaks hämmastunult kulmu, sest majas elab tema kolleeg – võimalik, et ka tulevane hingesugulane. Seejärel muutuks tema ilme taas tõsiseks.
“Jälgimine on mehelik privileeg,” ütleks ta siis.
“Hmm,” vastan mina ja noogutan aeglaselt.
“Minu kirjutised tekitavad tegelikkuse türannias poleemikat.”
“Aga oled sa kunagi Prateris käinud? Mõnikord on seal päris tore, Elfie,” ütleksin mina, et hüüdnimi võimalikult kiiresti mängu tuua.
“Järgne mu pisaratele ja meri neelab sind endasse,” ütleks Elfriede.
“Sellest ei saa ma küll päris hästi aru, aga tule sisse, Fifi,” ütleksin teist võimalikku hüüdnime kasutades, lihtsalt juhuks, kui esimene ei peaks talle meeldima.
Jooksime minu juures mitmeid tasse teed, või võib-olla viskit, ja räägiksime, kui raske on olla kirjanik.
Kergelt ohates vahetan ma kätt ja lähen küürimisvahendi ning külma kivi järele lõhnavast trepist üles.
4
Kogu ülejäänud nädala loodan, et saksa poiss Passage’ist helistab. Aga loomulikult ta ei helista. Teen näo, et see on mulle ükskõik ja täidan oma aja õpetamise, trenni, igavate õhtusöökide
