Karin, ütleb ülemarst. Laps on emakas hästi kaitstud, isegi leukeemia eest, pistab sünnitusarst vahele. Tal on pikad pruunid juuksed ja väike sirge nina. Ta näib end ülemarsti juuresolekul ebamugavalt tundvat ja rahuneb alles siis, kui too palatist lahkub. Ta liigutab ultraheliandurit Karini kõhul. Ergas tüdruk teil, kõik on korras, terve laps, ma ei näe midagi halba, ütleb ta ja pühib geeli paberiga ära. Uksel keerab ta ringi, nagu tahaks midagi öelda, aga seisab ainult vaikides ja vaatab Karinile pikalt otsa. Aitäh, ütlen ma. Arst kõhkleb, aga vastab: tänapäeval osatakse leukeemiat hästi ravida. Aitäh, suur tänu. Karini haiglasärgi kaeluse küljest on lahti hargnenud valge krussis niit. Peidan selle niidi riide alla ja kohendan Karini tukka. Ta on higine, sikutab mu kätt. Kuidas on? küsib ta. Kas sa küsid, kuidas minul on? Ta noogutab. Kallis, ma olen muidugi mures, aga ära praegu räägi, keskendu hingamisele, ütlen ma. Leian ühelt kärult kiletatud lehe, millel on osakonna evakuatsiooniskeem. Kasutan seda lehvikuna. Õhu liikumine teeb Karinil olemise paremaks. Ma ei tea, kui kaua ma seisan ja talle tuult lehvitan, enne kui ta suu avab. Tema huuled matsuvad. Ma ei kuule, mida ta ütleb. See kõlab nagu „liiv”. Ta üritab maski eest võtta, aga ma takistan teda. Ta ägab. Kallis, mis on? küsin ma. Nimi, ütleb ta. Okei, okei, sa tahad panna talle nimeks Liv? Ta raputab pead ja pahvatab: Livia. Livia? Ta noogutab ja tõstab rannet. Livia, ütleb ta. Olgu siis Livia, vastan ma. Hapnikumasin hakkab undama. Üks intensiivraviõde sööstab ligi. Mis toimub? küsin ma. Õde hõikab jälgimisruumi poole: ta pingutab liiga kõvasti. Palatisse jalutab ülemarst, mälub midagi, neelatab, köhatab, jääb ühe monitori ees seisma, käed seljal. Hapnikust on abi, praegu saab ta veel hakkama, kui paremaks ei lähe, siis peame intubeerima, ütleb ta ja pöördub Karini poole. Vabandust, et me sinust niimoodi räägime, me ei tee seda meelega, vahel lihtsalt kukub niimoodi välja, aga asi on nii, Karin, et ka hapnikumaskiga on sul raske hingata, nii et võib juhtuda, et me peame su uinutama ja hingamisaparaadi alla panema.
Ma soovitan Svenil auto seisma jätta ja palun telefon Lillemori kätte anda. Me istume praegu taksos, aga oota natuke, kohe saad Lillemoriga rääkida, vastab ta. Lillemori madalat häält kuuldes lähen ma närvi. Tere, me saime midagi teada, ütlen ma. Ah soo? Ma tahtsin kohe helistada, aga see oli raske, ütlen ma. Ahah, vastab ta. Ma mõtlesin, et parem on helistada enne, kui te siia jõuate. Ahah. See on raske jutt. Jah? See ei ole kopsupõletik. Lillemor jääb nii vaikseks, et ma pean küsima: oled sa kuuldel?
Ülemarst istub voodi kõrval taburetil, kui ma tagasi tulen. Ma rääkisin just su naisele, et laps on talle nüüd raske koorem, tema organism on praegu suure pinge all, piimhappe tase on liiga kõrge, ütleb ta. Ta pöördub Karini poole: ma helistasin praegu Karolinska haigla CIVA-sse, keskintensiivravi osakonda, asi kaldub sinnapoole, et sulle tuleb homme hommikul teha keisrilõige, Karolinskal on paremad võimalused sind ja last aidata, ja juba täna öösel pannakse sind hingamisaparaadi alla, see ei ole valus, sa jääd sügavalt ja mõnusalt magama nagu pärast pikka tööpäeva. Kas ta viiakse teise haiglasse? küsin ma. Jah, nii on kõige parem, vastab arst. Homme hommikul? Jah, niipea kui CIVA-s vaba koht tekib. Miks ta peab narkoosi all olema? Nii on kõige parem, nii Karinile kui ka lapsele, keisrilõike ajaks on nagunii üldnarkoosi vaja, ütleb ta. Karin üritab vastata, aga loobub ja raputab pead. Ta paneb käed kõhu peale. Ma mõistan, et sul on raske rääkida, Karin, aga ma tõlgendan seda nii, et sa saad aru, ütleb ta.
Karin on justkui poolunes, tema hingamine muutub raskemaks, aeg-ajalt avab ta silmad ja sügab end maski alt, ja kui ma katkestan tuule lehvitamise, läheb ta ärevile ja otsib mu kätt. Kallis, mu käed on juba tuimad, ma ei jaksa enam tuult teha, ütlen ma. Ma ei suuda teda takistada, kui ta maski eest tõmbab. Ta pahvatab ühe hingetõmbega: armastan sind igas mõttes. Üks õde tõttab ligi ja küsib: kuidas sul on? Karin tõstab pöidla püsti. Sa ei tohi maski ära võtta, ütleb õde. Ta teab, vastan ma.
Lillemoril on seljas Mah-Jongi riided ja Svenil vanamoodne ülikond, kui nad osakonna koridori mööda lähenevad. Tunnen enda vastas Sveni laia ja niisket rinda. Lillemori näib see häirivat, et ma neid kallistan. Ta seisab kohmakalt küljega minu poole ja vaatab palatiuste suunas. Ta küsib, kas nad võivad Kariniga kokku saada. Lähen ees ja ütlen lävelt: kallis, su vanemad on siin. Karinil on kohkunud ilme. Sven jääb ukseavasse seisma. Lillemor viivitab, aga otsustab lähemale astuda. Ta patsutab Karini jalga ja kordab: kulla tütreke. Karin hakkab nuuksuma, vehib kätega. Lillemor kangestub ja ütleb: me ootame väljas. Ta võtab kähku Sveni õlavarrest kinni ja talutab mehe välja. Karin kahmab mu särgist kinni ja vaatab mulle otsa. Kallis, ma mõistan, sa ei pea rääkima, ma arvan, et ka nemad saavad aru, ma ütlen neile, et sul on hea meel, et nad tulid.
Kui ma välja tulen, on Sven ja Lillemor istunud osakonna köögi ukse taga paiknevale seina külge kinnitatud sohvale. Lillemor surub pabertaskurätti vastu suud. Kas teiega on kõik korras? küsin ma. Pole viga, vastab Sven. Eelmine kord oli ju sama lugu, ütlen ma. Aitäh, Tom, me saame aru, ütleb ta. Siin on mingi müra, ma ei kuule hästi, ütleb Lillemor. Ta istub, tõuseb püsti, istub jälle. Mis asi seda häält teeb? küsib ta. Ju vist nõudepesumasin, ütleb Sven. Siin on palju igasuguseid hääli, ütlen ma. See on midagi muud, mingi kõrge heli, ütleb Lillemor pead raputades. Ma istun nende kõrvale. Sven uurib sohva katteriide mustrit ja nendib, et see kujutab võililleebemeid. Lillemor raputab taas pead ja ütleb: see on harakputk. Sven põimib käed põlvel kokku ja küsib: kas nad ütlesid, mis tüüpi leukeemia tal on? Lillemor põrnitseb teda kurjalt. Nojah, nad ei tea vist veel isegi, lisab Sven ja noogutab mulle. Öeldi ainult, et äge, ütlen ma ja vaatan Lillemori poole. Kas sul on paha olla, Lillemor? küsin ma. Vabandust, ma lihtsalt ei kannata haiglaid ja siin on mingi müra, ütleb ta ja tõuseb püsti. Ta otsib kotist Läkeroli kurgupastillide karbi, pakub mulle, seejärel Svenile ning jalutab mööda koridori eemale, hoides kätega kõrvu kinni.
Ülemarst seisab voodipeatsis ja sünnitusarst kontrollib ultraheliga Liviat. Kallis, ma ei jäta sind üksi, käin ainult täna öösel korraks ära, pean kodust mõned asjad tooma ja siis tulen tagasi ja olen kogu aeg sinu juures, ma tulen varsti. Karin vaatab ukse poole ja siis mulle otsa. Su vanemad istuvad palati ukse taga koridoris, ütlen ma. Ta raputab pead. Nad saavad aru, kallis, ära muretse, ja ma ütlesin neile, et sa panid tüdrukule nimeks Livia. Karin tõstab pöidla püsti. Ma jään kraanikausi juurde seisma. Karin liigutab minu poole vaadates suud. Ma ei kuule teda, aga näen, et ta ütleb: head ööd. Head ööd, kallis, varsti näeme, hõikan ma. Ülemarst asetab käe maskile. Tundub, nagu süstiks ta midagi hapnikuvooliku ventiili. Karin suleb silmad. Ülemarst loendab oma käekella vaadates valjusti: üks, kaks, kolm, neli, viis. Ta loendab ikka veel, kui ma palatist väljun. Lifti ees keeran otsa ringi ja jooksen tagasi. Osakonna uks on lukus. Helistan kella. Ukse avab üks Karini intensiivraviõdedest. Kas sa unustasid midagi? Jah, ütlen ma, trügin temast mööda ja tõttan palatisse B. Kas ta magab, kas kõik läks hästi? küsin ma. Magab küll, kõik on korras, vastab sünnitusarst. Okei, aitäh, ütlen ma ja silitan sõrmega Karini kõrva. Kanüülikoht tema käsivarrel on tumesinine ja natuke verine. Kas homme alustatakse keemiaravi? küsin ma. Ma ei tea, küsi homme Karolinska hematoloogide käest, vastab ülemarst. Akende ribakardinad on suletud, aga väike õhuaken on lahti ja läbi selle näen ma …rstavikeni järsku kallast ja navigatsioonitulesid, rohelisi ja punaseid laternaid. Vaatan palatis ringi. Jälgimisruumis istuvad kolm intensiivraviõde ja üks hooldaja. Nad jäävad vait, kui ma sisse astun. Ega te ei ole näinud Karini sulemantlit? küsin ma. Hooldaja läheb riidekapi juurde. Kas see? küsib ta. Jah, just, aitäh. Mine nüüd koju puhkama, sa pead magama. Jah, kohe lähengi, aitäh, tahtsin ainult kontrollida, kas teil on minu number olemas. Hooldaja vaatab arvutisse, tal on hõredad lillad juuksed. Ta loeb ette minu mobiilinumbri. Õige, aitäh, vastan ma, palun helistage kohe, kui saate teada, millal ta Karolinskasse viiakse. Helistame, ütleb ta. Okei, aitäh, vastan ma.
Lillemor ootab Söderi haigla peaukse juures tiigi ääres. Ta seisab ja vahib läikivat veepinda. Ta hoiab kätt kõhul, silitab seda tasakesi. Aeg-ajalt kostab Ringvägenilt automürinat, muidu valitseb vaikus. Takso tuleb kohe, ütleb Sven ja pistab mobiiltelefoni pintsaku põuetaskusse. Mis kell on? küsin ma. Hakkab neli saama, vastab ta. Taksos pigistan käes Karini mantlit, toetan pea vastu jahedat akent ja vaatan asfalti, kanalisatsioonikaevusid, kõnniteid,
