sel päeval, kui poeg suri. Ta kujutab ette, et sama oleks pidanud juhtuma ka Amberiga. Kas ämm muutub, kui lapselapsest teada saab?
“Virginia, ma tuleksin õhtusöögile laupäeval, kui see teile sobib.”
Reedel läheb ta ämmaemanda juurde ning laupäeval saab ta oma rasedusest teatada ja ka värsket informatsiooni jagada.
“Jah, nagu ka igal muul ajal. Ootame sind õhtul kell kuus.”
Amber asetas toru hargile ja vaatas laual olevat Jimmy pilti.
“Su ema ajab mind hulluks.”
Viimasel ajal jälitas teda süütunne. Ta peaks samamoodi kurvastama nagu Virginia, kuid see ei tulnud välja. Loomulikult igatses ta Jimmy järele, kuid viimasel aastal ei olnud nad enam nii lahutamatud olnud nagu koolis. Jimmy teenis armees ja kumbki elas oma elu.
Amber silitas oma kõhtu. Kahju, et lapsuke kunagi oma isa ei näe. Amber oli olnud kolmekuune, kui ta isa nad emaga maha jättis. Lõppude lõpuks on tema lapsel Matt ja James, temal aga ei olnud ei vanaema ega vanaisa.
Ta tõusis ja läks kööki limonaadi jooma. Vaevalt ta kunagi mehele läheb. Kui see siiski peaks juhtuma, saab tema meheks inimene, kellel on ohutu töö – raamatupidaja või mehaanik näiteks.
Adam Carrousers lõpetas jooksu, mis ta alati rööbaspuude juurde tõi. Nende lähedal asus pink ja pingil istus kenake blondiin. Esimest korda nägi ta naist paar nädalat tagasi. Tundus, et ta käib pargis iga päev, sellepärast püüdiski mees sinna ilmuda iga päev ühel ja samal ajal.
Lõpetades venitused, meenus Adamile naeratus, millega blondiin tema käeviipele oli vastanud. Tahaks temaga tutvuda. Mees tuli rööbaspuude juurde tagasi, et vestlust arendada, kuid naine oli juba lahkunud.
Ilmselt elab ta kusagil pargi lähedal. Adami korter oli siit kahe kvartali kaugusel ja ka tuletõrjedepoosse võis minna jalgsi. Ülikooli läheduse tõttu tuli korteri eest vähe maksta. Suurem osa üürilisi olidki üliõpilased. Tegelikult tunneb ta oma naabreid halvasti, sest oli alles kahe nädala eest sisse kolinud, seda pärast Hanter Pointi depoost siia ületoomist.
Adam möödus tühjast pingist. Ehk veab tal reedel!
Reedel istus Amber bussi ja sõitis ema juurde. Matt avas ukse ja embas teda.
“Kuidas läheb?” küsis ta.
“Hästi. Aga emal?”
“Suurepäraselt, ta tuleb kohe.”
Amber naeratas. Matt viibis rõõmsas erutuses. Sageli viis ta neid oma autoga arsti juurde, sest nad olid otsustanud ühe ja sama ämmaemanda abi kasutada. Kuigi Amber tundis end liigsena, meeldis talle sellegipoolest nendega koos käia.
“Tere, kallis!”
Ema embas Amberit ja suudles teda põsele.
“Loodan, et ei lasknud teid kaua oodata,” ütles ta kõõrdi mehe poole vaadates.
Amber keeras pilgu kõrvale. Selge, millega nad olid tegelenud. Jälle torkis teda kadedus. Ta oli küll ema üle rõõmus, kuid tahtis ka ise õnnelik olla. Tal oli selline tunne, nagu poleks ta juba ammu enam naine. Liialt kiiresti möödusid mesinädalad ja see lühile aeg, mil Jimmy ajutiselt USA-sse üle oli toodud.
“Kas tuled pärast meiega lõunatama?”
“Ei, aitäh, pole aega!” ütles Amber.
Lõuna pärast võib ta hilineda “kohtumisele” jooksjaga ja siis peab kannatama pühapäevani.
“Me viime su siis koju,” pakkus Matt.
“Miks ka mitte,” nõustus Amber. See võimaldab tal varem tagasi pöörduda.
Hetkeks tegi talle nalja, et ta mõtleb sellest, kuidas võõrast meest kaugelt vaadata.
Ent järsku on see märk sellest, et temas tärkab taas huvi elu vastu?
“Homme õhtul teatan Virginiale ja Jamesile lapsest,” ütles Amber end auto tagaistmel sisse seades.
“Küllap nad on vaimustuses,” naeratas Sara tütre poole pöördudes.
“Kahtlemata tahab Virginia teada, miks sa sellest varem neile ei rääkinud, James aga on lihtsalt õnnelik.”
“Loodan, et Virginia suudab mõtted Jimmy surmast eemale kiskuda. Temaga on nii raske suhelda. Ta tahab ainult fotosid vaadata ja muudkui arutada tema eluperioodide üle. Ma ju tean, kui hästi ta koolis õppis, milliste spordialadega tegeles ja kes ta sõbrad olid. Õppisin ju nendega koos. Mulle tundub, et Virginia ei suuda seda meeles pidada.”
“Tal on raske, kuid ta püüab vastu pidada. Aeg ja meeldiv uudis aitavad ehk teda,” ütles Sara pehmelt.
“Kas tahad meiega homme poodi tulla?” küsis Matt. “Tahame vaadata voodit, kiiktooli ja teisi asju, mida vastsündinu sinu ema kinnitust mööda vajab.”
Amber naeratas ja raputas pead.
“Mina ostan vist kõik komisjonikauplusest. Ja mitte praegu. Minu korterisse ei mahu midagi. Ma pean sealt ära kolima. Õpingud on nüüdseks lõppenud ja nüüd võin end pühendada korteri otsinguile. Jumal tänatud, Jimmy raha jätkub veel mõneks ajaks. Ma ei kujuta ette, millist tööd ma kuuendal raseduskuul leida võiksin.”
“Ei mingeid komisjonikauplusi,” teatas Matt, “selle eest hoolitsevad armastavad vanaema ja vanaisa – ette!”
Ta naeratas Sarale.
“Me ostame sulle lastemööbli.”
“Ei, ma ei saa…” püüdis Amber vaielda.
“Saad, kallike, saad,” ütles Sara Matti kätt puudutades, “ära ütle ära, vaid vali, mida tahad.”
Amber, liigutatud vanemate headusest, neelas pisaraid.
“Laske, ma leian kõigepealt korteri.”
“Ma jätsin meie endise korteri alles. Võiksid sinna kolida,” pakkus Sara ebakindlalt.
“Ema, sa kolisid sealt juba paar kuud tagasi välja, miks sa siis ikka veel sellest kinni hoiad?”
Sara vaikis.
”Elasime sinuga seal kaua aega, üür on seal ka madal. Kui ma Jimmy surmast kuulsin, arvasin, et järsku tahad sinna kolida. Ma ei sunni, aga seal on kaks magamistuba, bussipeatus lähedal, sa tead seda kanti hästi. Ma ei sunni sind, kuid mõtle ikkagi selle võimaluse peale.”
“Noh, olgu siis.”
Amber neelas alla kurku kerkiva klombi. Ema oli alati väga hoolitsev olnud. Kas tema ka oskab oma lapsesse niimoodi suhtuda? Sara jäi üksi, kui mees tema juurest ära läks. Vanemad ei olnud talle mingit abi osutanud. Amberil on Sara ja Matt. Ta teab, et ka Virginia ja James hakkavad teda Jimmy mälestuse nimel aitama.
Tal tuleb välja! Ta armastab oma last ja kasvatab temast hea inimese. Ta jutustab lapsele Jimmyst, kes oleks olnud armastav isa.
Amber püüdis varem parki jõuda. Arst oli teda rahustanud: rasedus kulgeb normaalselt. Paari nädala pärast
