le>Eessõna
„Ma hakkasin mõtlema, mis on Eri üliandekuse tunnused. Eri on natuur, kes koondab endale tähelepanu. Kui ta tuleb seltskonda, siis pöörduvad pilgud temale. Juba pioneerilaagris käis tema järel poiste rivi. Ta reageeris väga kiiresti, kui oli vaja saada tähelepanu. Tõeline dirigendinatuur lõi temas välja juba lapsena,” arutleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Toomas Velmet.
„Mäletan teda 1950-ndate algusest Valkla pioneerilaagrist. Oli 100 meetri jooks, Eri jäi teiseks ja kuulutas kohe: „Kurat, oleks ma seda teadnud, et nii saab võita, siis oleksin ka tissid ette lükanud!”
Kõik pioneerid olid rahul, sest Eri polnud suu peale kukkunud mees. Ta oli aktiivne inimene, kes ei suutnud kõrvale jääda ühestki üritusest ja pidi olema igal pool liider,” räägib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tšelloprofessor ja muusikakriitik Toomas Velmet. Tema ja Eri teed ristusid korduvalt: pioneerilaagris, konservatooriumis, Moskva aspirantuuri päevil, Arvo Pärdi „Tabula rasa” esmaettekandel. Seda loetelu võib jätkata.
„Ju märkas neid omadusi ka tema muusikaline ristiisa, üks oma aja kuulsamaid viiulimängijaid David Oistrahh, kui ta soovitas Eril jätta viiul ja pühenduda dirigeerimisele. Selline jutuajamine võis aset leida Pärnu rannas, aga ka Anna Klasi ja Bruno Luki korteris. See oli kodu, kus võõrustati „Estonia” kontserdisaalis esinevaid Moskva tähti. Pianist Emil Gilels oli seal alaline külaline, samuti Maria Grinberg, Svjatoslav Richter ja teised suured nimed. Erit ümbritsenud klassikalisest muusikast küllastunud õhkkond leidis tema andekuse ventiili.”
Eri jätab tõesti viiuli, peidab viiulikasti poksikindad ja istub 14-aastaselt ema õuduseks hoopis trummide taha, siirdudes pikale eneseotsingu rännakule kergemuusika ja džässi radadele.
Noorusromantiline esimene periood
„Eri ei olnud koolis priimus, sest ta ei viitsinud tegeleda akadeemilise õppetööga, kuid ta lõpetas alati sensatsiooniga. Kui teised algajad koorijuhid õppekoori ees õilmitsesid ja leelotasid, siis Eri Klas juhatas Tallinna Muusikakooli lõpueksamitel Edvard Griegi kantaati meeskoorile ja sümfooniaorkestrile. Õpetaja Arvo Ratassepp usaldas teda,” jätkab Velmet.
Kuid konservatooriumi Eri Klas kohe sisse ei saa. Rektor Vladimir Alumäe ei ole sugugi kindel, kas selle populaarse džässtrummari ja seikleja koht on muusikakõrgkoolis. See pisiasi laheneb, nagu teisedki ajutised probleemikesed. Kord vaatab professor Gustav Ernesaks loengusse saabunud Eri Klasi pika pilguga ja küsib: „Noormees, ma olen teid vist kuskil näinud. Kas mitte televiisoris?”
Mälestus džässifestivalilt "Tartu 1960". Pildil Agu Laisk, Rein Marvet, Eri Klas ja Ott Ojavee.
Ernesaksaga ei ole Eri Klasil probleemi, küll plaanib Erit konservatooriumist välja kihutada muusikateoreetiliste ainete õppejõud, helilooja Alfred Karindi, sest Eri pole eeskujulik üliõpilane. Võrdlemisi sarnane probleem on Karindil ka teise üliõpilase, Arvo Pärdiga, kes põgeneb koos Eriga hoopis Ida-Virumaale suusatama.
1964. aastal lõpetab Eri ka konservatooriumi sensatsiooniga, juhatades „Estonias” „West Side’i lugu”, kuid see on omaette jutt.
Tolleks hetkeks on ta jõudnud saada ka popstaariks Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus.
„Kergemuusikaga tegeles ta õpingute kõrvalt. Ta ei saanud kõrvale jääda ühestki ettevõtmisest ja pidi olema igal pool liider. Ta on kahetsenud, et ei jõudnud õppima lavakunstikateedrisse, aga võib-olla on see isegi hea. Temast oleks ehk saanud kohaliku tähtsusega näitleja! Võiksime tänulikud olla, et nii ei läinud,” arutleb Velmet. „Muidugi oli ta andekas, ta matkis vapustavalt hästi spordireporter Juri Ozerovi ja oma aja suurkujusid nagu Ronald Reagan ja Leonid Brežnev. Kindlasti oleks ta säranud saates „Su nägu kõlab tuttavalt”, kui seda saadet oleks tehtud 30 aastat varem,” jätkab Velmet.
Nii täiendab Eri end aastail 1964–1967 dirigendina Leningradi konservatooriumis professor Nikolai Rabinovitši juures ning hakkab saama väga häid tööpakkumisi Leningradi ja Moskva kuulsatelt teatritelt. Kuid mingil põhjusel küsib ta alati Rabinovitšilt nõu, kas võtta või jätta. Ja Rabinovitš ütleb alati: oota veel. Võiks öelda, et sellega lõpeb ka Eri Klasi noorusromantiline periood. Ta on kohe saamas 30-aastaseks. Ta on jõudnud saada kuulsaks, abielluda ja lahutada.
Teine periood
Aastatel 1969–1971 stažeerib Eri Klas Moskva Suures Teatris peadirigent Boriss Haikini assistendina.
„Eril on väga kiire ja arukas reaktsioon, ebaõnnestumisi märkab ta juba eos või maskeerib need. Tema väga suur toetaja ja õpetaja oli Suure Teatri dirigent Haikin,” arvab Velmet. „Rabinovitši juures käis ta tunnis, sai seal vehkida ja pärast kuulda, et vsjo eto nepravilno, aga Suures Teatris oli ta Haikini abiline, sai viibida proovides, koos läbi töötada partituurid. Suur Teater on ikkagi Suur Teater oma erilise auraga, oma staaride ja intriigidega.”
Eri ei võta kõiki Moskva pakkumisi ja ahvatlusi vastu, vaid pöördub tagasi Eestisse ja saab „Estonia” peadirigendiks.
„Noored dirigendid pääsevad harva kuulsate orkestrite ette ja kui pääsevad, siis saavad tihti keerulisi ülesandeid. Eri suurus avaldus filmimuusika sissemängimisel. Dirigent ju vastutab. See muusika oli kiiresti kirjutatud, partituurides võis olla vigu ja Eri tabas need ära. Tal oli olemas kiirus ja täpsus, ta ei hakanud lõppfaasis enam midagi nikerdama.
Kultusfilmi „Kevade” muusika mängisime sisse Tallinna kammerorkestriga. Veetsime mitmeid öid koos Eri Klasi ja filmimuusikaga. Neid salvestusi tehtigi öösiti, sest hommikuti olid proovid, õhtuti kontserdid ja muud aega ei jäänud. Eesti Raadio esimesel stuudiol oli tohutu koormus, filmimuusikud ei saanud seal aega enne kella 21. Tavaliselt on helilooja viibimine filmimuusika sissemängimisel paras nuhtlus. Ikka võib heliloojal tekkida tahtmine midagi muuta, aga kui aega on üks või kaks ööd, siis ei ole see kõige parem mõte. On lausa õnnetus, kui helilooja üritab tagantjärele parandada, juurde kirjutada, ümber teha. Loomeisiku kahtlused tuleb summutada. Öösel pole enam aega nikerdada ega venitada,” vestab Velmet.
„Maailmas on väga palju häid dirigente, palju väga häid dirigente ja piisavalt väga-väga häid dirigente, kuid sinus peab olema veel midagi, mis teeb sinust eriti nõutud mehe, suure dirigendi. Eril on need isikuomadused olemas. Ma ei jõuaks ära kiita tema empaatiavõimet ja suhtlemisoskust, detailimälu. Ta võib kolm aastat hiljem minna tagasi sama orkestri ette kuskil võõras ja kauges linnas ja küsida viiuldajalt, kuidas laps kasvab või panna tähele, et kontrabassimängija on habeme maha ajanud. Ja teda võetakse soojalt vastu, ta saab oma meheks.
Dirigendi töö juures on kõige tähtsamad asjad operatiivsus ja kiirus, et sa ühegi detaili juures ei lasku tüütuseni peensustesse. Kerge on oma nõudmistega orkestrit ära tüüdata, palju raskem on hoida tasakaalu, võita orkestri poolehoid ja säilitada loominguline hasart. Need on tõeliselt suure dirigendi tunnused. Ta on täiuslik professionaal, kes leiab üles orkestri nõrga lüli, aga ei ütle seda nõrgale või väsinud muusikule orkestri ees, vaid otsib delikaatsema võimaluse. Seda peab tegema juba autoriteedi huvides, näitamaks, et sa kuuled peensusteni, kuidas orkester mängib.”
Spordipoiss. Eri Klasile väljastatud diplom.
Looke A- ja B-klarnetist
Toomas Velmet võiks jutustada lugematul hulgal anekdootlikke seiku Eri Klasi dirigenditööst. Osa neist pärineb ajast, kui nad olid mõnda aega koos Moskvas, Klas stažeeris Suure Teatri juures, Velmet konservatooriumis.
„Vahel panevad orkestrid uusi noori
