käisin poksitrennis 1947–49 Evald Seepere juures Rataskaevu tänavas, kus on praegu jälle Rootsi-Mihkli kirik. Seepere osales ka Berliini olümpial, kuid teisest ringist edasi ei jõudnud. Pärast tegutsesin veel paar aastat noorte sparringupartnerina. Kuid kitarrimängule ei tulnud poks kasuks. Olin oma klassis kahekordne Eesti meister. 19-aastasena pidin kokku minema Alfred Rödinguga, kes oli keskkaalus Nõukogude Liidu viies, aga siis ma abiellusin ning tulid uued hooled ja mured.
Erit ma poksijana ei mäleta. Mäletan teda trummarina 1950-ndate aastate lõpust. Esimest korda kohtusime vist siis, kui ta tuli Tallinna Muusikakooli. Olin muusikakoolis ka Arvo Pärdi kursusekaaslane, õppisime koos muusikateooriat, aga Pärt võeti sõjaväkke. Ta oli vaikne poiss, natuke omas maailmas mees. Eri saabus aga aasta hiljem,” meenutab Uno Loop oma kodus Laulasmaa mändide all. Nii Loop kui ka Klas treenisid spordiklubis „Spartak”, kuid tõenäoliselt oli Loop selleks ajaks poksist loobunud, kui Klas 1950-ndate alguses spordiklubi uksest sisse astus.
Eri ise on aastaid 1956–1961 meenutades öelnud, et igast ööpäevast jäi tal kaks tundi puudu. Sel ajal tahab ta kõigest osa saada ja kõikjale jõuda. Ta on varumängija sellistes ansamblites nagu „Metronoom” ja „Integraal”, aga jõuab mängida ka teistes tollastes džässpuntides ja teeb ise veel mõne juurdegi, nagu ansambli „Tartu-Tallinn”. Ta asub õppima telerežissööride kursustele ja Draamateatri draamastuudiosse. Kas ta need kõik ka ära jõuab lõpetada, on iseküsimus.
„Kaarel Ird ütles mulle kunagi: „Vali üks ala ja hakka sellega tõsiselt tegelema. Ära aja taga mitut jänest korraga, sellest ei tule midagi.” Sama võinuks ta öelda ka noorele Eri Klasile,” jutustab helilooja, kunagine saksofonimängija Valter Ojakäär. „Eri ei läinud telerežissööride kursusele soovist saada elukutseliseks režissööriks. Teda lihtsalt huvitas see uudne ala. Selles mõttes oli ta nagu laps, kes enne uue mänguasjaga mängimist tahab näha, mis seal sees on.”
Pantomiim Sõbra Majas
Tartu, 1950-ndate lõpp. Ühel hilisel õhtutunnil saabub 17-aastane Eri Klas tantsuorkestri „Harvlek” peole Kalevi tänava kultuurimajas, tulevases Sõbra Majas. Tsaariajal laskis poolakast kultuurimetseen ehitada selle maja Tartu vene seltskonna teatriks. Praegu teatakse seda üliõpilasmajana.
Pidu on juba täies hoos, kuid paistab, et Tallinna muusikakooli õpilasel on Tartus silmarõõm. Tüdrukutel on alt laienevad seelikud või veidi pikemad kleidid kui täna, poistel aga terava ninaga kingad ja kitsa säärega püksid.
Igatahes palub ka noormees võimalust lavale saada ja esitab seal pantomiimi, kuidas kirurg teeb iseendale pimesooleoperatsiooni. Saal naerab end kõveraks.
„See oli väga ekspressiivne esitlus, kuidas on vaja kõht katki lõigata, soolikad välja kerida ja siis ka tagasi toppida. Kindlasti ununes mõni elund tagasi panemata ja mõni kirurgi lõikeriist läks ka kaotsi. See oli vist Eri Klasi esimene avalik esinemine,” meenutab tollane „Harvleki” saksofonimängija Agu Laisk
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
