SISSEJUHATUS
„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu“ (Kl 3:15)
„Kogemus näitab, et rahu, mille annab teile armastus, arm Jumala ja ligimese vastu, on igavesse ellu kindlaim tee.“
Meie päevad ja aastad on täis närvilisust ja püsimatust. Selline suundumus, mis on ilmselgelt nähtav tänapäeva inimeste argielus, avaldub üsna sageli ka kristliku ja vaimuelu vallas. Meie otsingud Jumala ja pühaduse järele ning pingutused ligimese armastamiseks ja abistamiseks on tihti kantud ärevusest, kuigi võiksid olla täis kindlust ja rahu – justnagu siis, kui meid täidaks lapselik meel, nõnda kui evangeelium meilt ootab.
Siiski on tähtis mõista, et teekond Jumala ja täiuslikkuse juurde, mida meilt oodatakse, on lühem ja tulemuslikum ning palju kergem, kui tasapisi ollakse õppinud igas olukorras hoidma sügavat südamerahu. Sest siis lubab süda lasta end kanda Pühal Vaimul ja Jumal saab oma armust aidata sel teha palju rohkemat, kui süda seda üksi suudaks.
See ongi juhtmõte, mida meil on soov raamatu esimeses osas lahti seletada ja edastada. Seejärel heidame pilgu mõningatele olukordadele, kust me endid tihti leiame, ja püüame selgitada, kuidas neile evangeeliumi valguses vastu astuda nõnda, et säiliks sisemine rahu.
Kiriku traditsioonides on vaimulikud õpetajad seda teemat tihti käsitlenud. Raamatu kolmas osa toob lugejani valiku erinevatest ajastutest pärit autorite kirjutisi, mis piltlikustavad eelnevalt arutlusel olnud teemasid.
ESIMENE OSA
SISEMINE RAHU, TEE PÜHADUSENI
1. Ilma minuta ei suuda te midagi teha
Et mõista, kui tähtis on kristliku elu arenguks püüe omandada ja säilitada südamerahu, peame esimese asjana olema veendunud, et kõik hea, mida me suudame teha, tuleb Jumalast ja ainult Temast – minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15:5). Jeesus ei öelnud, et te ei suuda palju teha, vaid et te ei suuda midagi teha. On väga tähtis, et me oleksime veendunud selles tões. Tihti peame kogema läbikukkumisi, katsumusi ja alandusi, mida Jumal saadab, enne kui see tõde meis kinnistub. Ja kinnistub mitte ainult intellektuaalsel tasemel, vaid kogu meie olemuses. Jumal säästaks meid, kui Ta saaks, kõigist neist katsumustest, kuid need on vajalikud, et meid veenda meie suutmatuses teha head vaid omal käel. Kõigi pühakute tunnistusele tuginedes on meie jaoks hädavajalik omandada see teadmine. Tegelikult on see vajalik sissejuhatus kõigile nendele suurtele asjadele, mida Jumal teeb meis oma armu läbi. See on põhjus, miks väike Lisieux’ Thérèse ütleb, et kõige suurem asi, mida Jumal oleks võinud oma armu jõul tema hinges teha, on „talle näidata tema väiksust, tema suutmatust“.
Kui me võtaksime tõsiselt eespool tsiteeritud sõnu Johannese evangeeliumist, siis me mõistaksime, et meie vaimuelu peaprobleem lähtub sellest fraasist. Kuidas siis lasta Jeesusel minus tegutseda? Kuidas lasta Jumala armul vabalt minu elus toimetada?
Millegi poole püüeldes ärme koorma end ülemäära. Ükskõik kui head need asjad võivad ka meile meie mõistuse, plaanide või võimete järgi tunduda. Peame hoopis uurima välja, mille poole meie hing kaldub, milline on meie südame sügavam hoiak ja vaimuseisund, mis laseb Jumalal meis tegutseda. Vaid nii saame vilja kanda, et see vili jääks (Jh 15:16).
Küsimusele, kuidas lasta Jumala armul meie elus vabalt tegutseda, pole ühest vastust ega universaalset lahendust. Sellele küsimusele ammendavalt vastatamiseks tuleks kirjutada terve traktaat kristlikust elust, kus räägitakse palvest (peamiselt mõtiskluspalvest, mis on siinjuures kõige tähtsam), sakramentidest, südame puhastamisest, kuuletumisest Pühale Vaimule ja kõigest muust, mille kaudu Jumala arm võib meisse siseneda.
Siinses väikeses teoses ei taha me käsitleda kõiki neid teemasid, vaid soovime keskenduda ainult ühele osale, et vastata eespool esitatud küsimusele. Oleme otsustanud rääkida sellest, mis on fundamentaalse tähtsusega, lisaks vähetuntud ja enamiku kristlaste igapäevaelus harva kasutusel, isegi nende poolt, kelle usk on väga tugev.
Niisiis põhitõde, mida soovime esitada ja edasi arendada, on järgmine: et lubada Jumala armul meis tegutseda ja luua (loomulikult ühes meie tahtmise, andekuse ja võimetega) – sest me kõik oleme loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda (Ef 2:10) –, on ülitähtis, et me pingutaksime sisemise rahu, meie südamerahu, saamise ja hoidmise nimel.
Et seda paremini mõista, võime kasutada järgnevat võrdluspilti, midagi, mis võiks olla valgustav (mitte seda liialt peale surudes nagu kõigi võrdluste puhul). Võtkem järvepind, mille kohal paistab päike. Kui järvepind on vaikne ja tasane, peegeldub päike sellelt peaaegu täiuslikult tagasi, seda täiuslikumalt, mida siledam on pind. Kui aga veepind on rahutu ja lainetav, siis ei saa päike sellelt tagasi peegelduda.
Nii on pisut ka meie hinge ja Jumala vahelise suhte puhul: mida rahulikum ja tasasem on meie hing, seda enam peegeldub sellelt Jumal, seda enam talletub meis Jumala kujutis, seda enam tegutseb Tema arm meie kaudu. Ja vastupidi, kui meie hing on rahutu ja vaevatud, siis on Jumala armul palju raskem seal tegutseda. Kõik hea, mida me teeme, on peegeldus Algheadusest, kelleks on Jumal. Mida rahulikum, tasakaalukam ja allutatum on meie hing, seda enam räägib Hea meiega ja meie kaudu teistega. Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga. (Ps 29:11)
Jumal on rahu Jumal. Ta ei tegutse ega räägi muudmoodi kui rahus, mitte häirituses ega rahutuses. Tuletagem meelde prohvet Eelija kogemust Hoorebi mäel: Issand ei olnud ei marutuules, tules ega maavärisemises, vaid vaikses, tasases sahinas (Vrd 1Kn 19)!
Tihti me ärritume ja muutume rahutuks, soovides kõike omal käel lahendada. Kuigi palju tõhusam oleks jääda Jumala pilgu all rahulikuks ja lasta Temal oma võimu ja tarkusega meis tegutseda, tarkusega, mis on meie omast määramatult üle. Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud (Js 30:15).
Meie jutt pole, mõistagi, üleskutse laiskusele ja tegevusetusele. See on just kutse hakata tegutsema, vahel märksa enam tegutsema, aga Püha Vaimu – hella ja rahuliku vaimu – ajendusel. Ja mitte rahutuse, ärrituse ja liigse kiirustamise vaimus, nagu see tihti kipub olema inimese puhul. Meie püüdlikkus ei paista alati välja, isegi Jumalale. Püha Vincent de Paul, kes on viimane inimene, keda võiks laisaks pidada, tavatses öelda: „See hea, mida Jumal teeb, seda teeb Ta ise, meile peaaegu märkamatult. Ka meie peaksime tegutsema rohkem tasa ja targu.“
2. Sisemine rahu ja apostellikud viljad
Sisemise rahu otsimine võib mõnele inimesele tunduda üsnagi egoistlik: kui maailmas on nii palju viletsust ja kannatust, kuidas saame siis rahu välja pakkuda meie pingutuste põhieesmärgina?
Esimene vastus sellele küsimusele on, et rahu, millest me räägime, on evangeeliumi rahu; see pole kuidagi seotud mingit liiki apaatsuse, tundlikkuse kadumise, jaheda ükskõiksuse või enesesse sulgumisega, nagu võivad anda ettekujutuse Buddha õpetused või mõningad joogapraktikad. Vastupidi, nagu me varsti näeme, on tegu loomuliku armastusega, tõelise tundlikkusega ligimese kannatuste suhtes ja ehtsa kaastundega. Sest ainult niisugune südamerahu vabastab meid meist endist, kasvatab tundlikkust teiste vastu ja lubab meil teiste jaoks olemas olla.
Tuleb lisada, et vaid see inimene, kel on sisemine rahu, suudab ligimest tõhusalt aidata. Aga kuidas anda sisemist rahu edasi teistele, kui mul endal seda pole? Kuidas saab olla rahu perekonnas, ühiskonnas, üksikisikute vahel, kui kõigepealt pole rahu inimeste südames?
„Saavuta
