võib tublisti aidata selgitada Dickensi lõõpivat tooni, kui ta kirjeldas Westminsteri tulekahjut, mida parlamendiliikmed ise ja kõik, kes on huvitatud nende võrratute vanade hoonete ajaloost ja neis sisaldunud lugematutest ajaloolise väärtusega dokumentidest, pidasid „traagiliseks katastroofiks”.9 Parlamendi spiiker Charles Manners-Sutton arvestas, et ta oli kaotanud tulekahjus 9000 naela väärtuses asju, nende seas väärtusliku raamatukogu.
Selle 16. oktoobri saatuslikul õhtul lukustas majapidajanna proua Wright uksed kell viis, leides, et tema oli oma kohuse täitnud, kui oli kurtnud töömeestele suitsu ja palavuse üle. Umbes tund aega hiljem pani uksehoidja naine proua Mullencamp tähele lordide koja ukse alt limpsavaid tulekeeli ja mõni minut hiljem lõi juba kogu hoone lõõmama. Londoni tuletõrje meeskonna liige James Braidwood kuulis tulekahjust alles kell seitse õhtul ning saatis kohale 12 manuaalset tuletõrjemasinat ja 64 tuletõrjujat. Kella poole kaheksaks oli kohale jõudnud ka 50 grenaderikaardiväe 1. rügemendi meest ning koos äsja moodustatud ja vihatava linnapolitseiga hoidsid nad kummagi koja esise ruumi vabana.
Tulelõõma vaatama kogunenud tohutu suure rahvahulga seas oli Joseph William Turner (1775–1851), kes oli kogu selle öö üleval ja tegi toimuvast lugematult palju pliiatsivisandeid. Pärast seda tormas ta Queen Anne Streetile koju ja tegi vahetule mälule toetudes nii palju akvarellieskiise, et tema joonistusvihiku lehed kleepusid kokku. Esmalt oli ta Surrey kaldal ja uuris vaatepilti kaugelt üle vee. Kui aga lõõm vaibus, tuli ta üle jõe ja ühines tuhandete inimestega, kes tunglesid vanas paleeõues.
„Ma ei jäta kunagi ühtki õnnetust kahe silma vahele,”10 ütles Turner kord oma kõige sõnakamale imetlejale. Konkreetselt see juhum, öösel Thamesi tindikarva vees peegelduv oranž ja kuldne tulelõõm tundus Turnerile nähtavasti, nagu oleks mõni tema oma lõuendidest ellu ärganud. Hetke, mil lordide koja katus sisse vajus, „saatis tohutu leekide ja suitsu pahvatus”, millest paiskus „miljardeid sädemeid ja tulehelbeid igas suunas”. See kõlas ühe vaatleja sõnutsi „nagu raske suurtüki pauk, nagu plahvatus”. Väga tõenäoliselt kujutas Turner, kelle jaoks visuaalsed pildid olid sümbolid, tulekahju vana maailma kaotamise, puhastamise ja hävimise võrdpildina.11 Ja vaevalt oli ta ainus selline. Vaatepilti tunnistav rahvahulk enamasti vaikis, aga kui leegid kõrgemale tõusid, hõiskas üks mees rõõmsalt ja ta arreteeriti kohe.12
Peaminister lord Melbourne (1779–1848) ise juhatas Westminster Halli hävingust päästmise pingutusi.13 Saali toodi tuletõrjemasinad sisse, et suunata vett sõrestikkatusele, mis oli lisatud William Rufuse esialgsele hoonele siis, kui Geoffrey Chaucer oli remonditööde ülem. See oli ainus olulisem keskaegne ehitis, mis selle öö oma rikkalikus keerukuses tervena üle elas. St Stepheni kabel, kus alamkoja liikmed olid koos istunud alates 1547. aastast, põles maani maha, ehkki hävingust tehtud gravüürid lubavad arvata, et seda oleks saanud päästa, kui tolle aja meelsus olnuks suunatud pigem säilitamisele kui taasehitamisele.14
Kahtlemata põles midagi enamat kui vaid armastatud vanade hoonete kogum. Britannia oli muutuste keskel ning need muutused toimusid kiiremini ja loomingulisemalt kui ühelgi teisel maal. Kolm aastat pärast Westminsteri palee hävingu tunnistajaks olemist nägi peaminister lord Melbourne vana kuninga William IV (1765–1837) surma ja kuninganna Victoria (1819–1901) trooniletulekut. Melbourne oli kuninganna Victoria mentor, tema isakuju. Üheskoos vaatas see mõnevõrra ebatõenäoline paar – ilmaelust väsinud, küüniline viigist peer ja lihtne, väike, teismeline monarh – uut maailma, mis oli rahvarohkem, võistlushimulisem ja kohanemisvõimelisem, kui Thomas Malthus oleks osanud oma kõige hullemateski õudusunenägudes ette näha. Malthusi surma Bathis samal aastal, kui võeti vastu uued vaesteseadused ja toimus Westminsteri tulekahju, võib samuti pidada kõnekaks.
Mida Malthus oma aritmeetiliste ja geomeetriliste tempodega ennustada ei suutnud, oli aga jõukuse kolossaalne kasvamine sellel ajastul, mis sai tuntuks Victoria ajana. Mida rohkem inimesi, seda rohkem oli jõukuse tootjaid. Muidugi oli see ka kerjuste, näljahädade, haiguste ajastu. Selles osas läksid Malthusi ennustused uue kuninganna valitsuse esimese kümnendi jooksul rohkem kui täide. Aga see oli ka imetlusväärse energia, kasvamise ja laienemise ajastu. Välismaised vaatlejad täheldasid jahmatusega, et Suurbritannia tootis 1830. aastal ühe tööpäevaga 2000 tonni rauda – see tegi 650 000 – 700 000 tonni aastas.15 1855. aastaks oli see arv tõusnud ühe miljoni rauatonnini aastas. Samalaadseid arve võis näha ka kivisöe, aurulaevade, vabrikus valminud puuvilla- ja villatoodete osas. Ehkki elu tööstuslinnades, kus kogu seda jõukust toodeti, oli ränk, oli arvuliselt võttes kasusaajaid rohkem kui kannatajaid. Tagasi vaadates on südantlõhestav mõelda nende kitsikusele, kes kapitalismi raskest töörühmamisest mingit tulu ei saanud. Victoria ajastu miljonäride, vabrikuomanike, kaevanduseomanike, inseneride ja hangeldavate ehitajate varandused olid rajatud teiste kannatuste hinnaga. Need kannatused polnud sugugi juhuslikud. Võitlus, igavene sõda nõrkade ja tugevate vahel, vääramatu kõige kohanenumate ellujäämine näib sellise arusaamise kohaselt olevat loodusseadus, mis julmalt tõrjus välja varasema uskumuse, et armastus oli see, mis päikest ja teisi tähti valitses.
Ühele vaatlejale, kes osutus väga mõjukaks, näis, et see oli sõna otseses mõttes nõnda. Samal ajal kui parlamendihooned ragisedes lõõmasid, seilas Tema Majesteedi laev Beagle, kümne kahuriga prikk kuningliku mereväe kapteni Robert Fitzroy juhtimisel, 1834. aasta oktoobris Tierra del Fuego poole. Selle pardal oli toona 25-aastane loodusteadlane Charles Darwin (1809–1882). Sellel reisil, kui ta vaatles Galápagose saare vinte, pöördusid Darwini mõtted esimest korda elu evolutsioonilise arengu radadele sellel planeedil. Möödus palju aastaid, enne kui üksikutest vaatlustest moodustus terviklik arusaamine või kui aimdusest sai teooria. Tema enda meenutuste kohaselt hakkas see toimuma alles pärast 1838. aastat. Pöördeline hetk tema vaimses arengus ei olnud vintide, tuvide või inimahvide vaatlemise ajal, vaid Malthusi „Esseed rahvastiku alustest” lugedes. „1838. aasta oktoobris,” kirjutas Charles Darwin oma autobiograafias, „see tähendab viisteist kuud pärast seda, kui olin alustanud oma süstemaatilist uurimust, juhtusin meelelahutuseks lugema Malthusi „Rahvastikust” ja kuna olin igati valmis tunnistama olelusvõitlust, mis igal pool toimub … turgatas mulle otsekohe mõte, et sellistes tingimustes soodsad variatsioonid pigem säilivad ja ebasoodsad hävivad. Selle tulemuseks on uue liigi tekkimine. Sellega olin lõpuks saanud teooria, mille kallal tööd teha.”16
Nagu edasised aastad näitasid, oli see ühtaegu kõige loomingulisem ja ka hävitavam teooria.
Darwini tund ei olnud veel tulnud. Kaks autorit, kes seisavad Victoria ajastu alguses nagu koorid Antiik-Kreeka näitemängus, üks traagilise, teine koomilise maskiga, on Thomas Carlyle (1795–1881) ja Charles Dickens. Carlyle’i „Prantsuse revolutsioon”, mis pärast paljusid seiklusi (nende seas esimese osa ainsa käsikirja pahaaimamatu ärapõletamine John Stuart Milli toatüdruku poolt) avaldati raamatuna esimest korda 1837. aastal, samal aastal kuninganna trooniletulekuga. Samal aastal ilmus viimane osa „Pickwick-klubi järelejäänud paberitest” (The Posthumous Papers of the Pickwick Club), mida oli avaldatud jaokaupa, järjejutuna.
Kui me ahhetame hämmastunult 19. sajandi esimeste kümnendite valitsuse ebademokraatlikkuse üle (isegi pärast reformiseaduse vastuvõtmist), kui me taunime rikaste ja vaeste vahelist kuristikku, kui me uurime töömajade, laste tööjõudu kasutavate söekaevanduste, kohutava vaesuse ja isegi nii linnas kui maal tuntava nälja Britanniat, siis on rabav tõsiasi, et kaks selle ajastu kõige eripärasemat eestkõnelejat, kaks kõige haritumat ja kujutlusvõimelisemat kirjameest ei tulnud privilegeeritud peredest. Võlgade pärast Marshalsea vanglasse heidetud valitsusametniku poeg Dickens sai vaid kõige hädapärasema koolihariduse ja tal polnud peaaegu üldse raha, kui ta noore mehena
Hansard, XXVI, lk 3.
Ruskin, „Modern Painters”, VI osa, 2. ptk,
Jack Lindsay (1985), lk 124; James Hilton, „Turner A Life”, lk 269.
The Times, 17. oktoober 1834.
Cocks, lk 16.
Vt Hastings, lk 77.
Clapham, lk 425.
Janet Browne, lk 398.
