seda teha, selleks oli ta väga tihti käinud ema korterit üle vaatamas. Et Juliale lähemal olla. Majanaaber oli korra juba küsinud, et kas ta on sinna, ema korterisse, päriselt elama kolinud.
See oli muidugi jama! Ta polnud sinna elama kolinud. Aga miks ta seal nii tihti käis, seda ta ei saanud ega tahtnud öelda.
Sepo keerutas end välja lugudega lilledest, mida tuli kasta, asjadest, mida ta pidi emale viima ning lõpuks taipas öelda, et tal on vaja käia posti järel, sest tema ema on nii vana, et arvutiga ei oska ta midagi peale hakata, ja et ta saab kirju arvetega nii nagu kõik vanasti said.
Muidugi võis too uudishimulik koeraeit teha juttu postiljoniga, öelda näiteks, et ta võib ise majanaabri posti koguda. Et teda aidata, et temal poleks vaja seal nii tihti käia. Kuid kas postiljon tohib tal seda teha lasta? Kas nad üldse tohivad oma tööalaseid asju võõrastele avaldada?
Pealegi, mis mutil üldse tema käimistega asja. Ta käib seal nii palju kui tahab ja mutt hoidku oma lõuad.
Sepo ei viitsinud ema majanaabrile rohkem mõelda. Ta tahtis mõelda Juliale. Tollele kaunile, blondi hobusesabaga neiule.
Ja milline nimi tal veel on – J U L I A. Imekaunis!
Olles üksinda ja oodates, millal neiu töölt koju tuleb, kordas Sepo neiu nime mitu korda valju häälega. Ta mõlgutas mõtteid ja unistas, kuidas see kõik tegelikkuses toimub, kuidas neiu reageerib, kui ta talle ütleb, et armastab teda, hoolimata tema ja Julia vahelisest vanusevahest. Ta ei pidanud seda asjaolu sugugi tähtsaks. Ta lihtsalt ütleb, et tahab temaga olla, et ta on temast juba pikka aega mõelnud ja unistanud…
Oodata tuli kaua.
Väljas hakkas juba pimenema, kui neiu lõpuks koju tuli. Sepo, kes ootas kõrvalkorteris, otsustas oodata veel… nii umbes paarkümmend minutit, anda neiule aega ja siis… siis ta läheb ja ütleb.
Ootamine polnud lihtne, veri pulbitses ja süda tagus peaaegu väljakannatamatult tugevalt. Lõpuks ei tahtnud ta enam kella vaadata vaid arvas, et on tüdrukule piisavalt aega andnud.
Nüüd teeb ta oma plaani teoks!
„Ma tean, et sinu nimi on Julia!“ ütles Sepo kõva häälega kohe ukselävelt.
Ta oli vaikselt korterisse hiilinud ja nüüd elutuppa astudes tahtis ta oma ootamatust ilmumisest hoolimata neiule näidata, et on temast väga huvitatud.
Tuba oli tühi!
Muusika mängis valjult ja magamistoas, kui ta end garderoobist ettevaatlikult välja libistas, polnud tüdrukut olnud. Mees arvas, et ta istub kindlasti elutoas ja vaatab telekat või valju muusika järgi otsustades istub arvutis, kuid võta näpust. Juliat polnud ka elutoas.
Sa kurvastad mind, ma olen sinus peaaegu pettunud, mu armsake, mõtles Sepo. Kas tõesti jõudis neiuke välja lipsata ilma et ma seda märkasin? Ei… muusika ju mängib!
Ta otsustas korteri üle vaadata. Kurat, hiili, nagu varganägu, arvas ta.
Tubades Juliat polnud, köögis ka mitte, kuid esikus seistes märkas ta, et vannitoa uks on suletud. Tavaliselt seisis see alati praokil, kui mitte päris avali. No muidugi… kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, polnud mees endaga rahul. Ma kuradi juhmakas!
Ta läks vannitoa ukse taha ja kallutanud pea vastu ust, kuulatas tähelepanelikult. Nii… Loomulikult on neiu vannis! Võis kuulda vaikset üminat.
Laulab vist oma aruga, muigas mees. Tänapäeval on kõik, kes suu lahti saavad, kohe iidolid. Idikad on nad, aga olgu…
Sepo tundis, et ta on täiesti pinges, isegi käed tundusid värisevat. Oma plaanist ei tahtnud ta aga taganeda. Ta ei jätnud ühtegi ettevõetud asja pooleli. Iialgi!
Otsustavalt avas ta vannitoaukse ja astus sisse.
See, mis nüüd juhtus, oli talle, isegi kui ta juba ette teadis, et esmane reaktsioon saab olema tugev, lausa üllatuseks.
Vannivahus lebav neiu hakkas täiest kõrist röökima ja see polnud Sepo jaoks ehk isegi kõige üllatavam, ta astus ju siiski ette hoiatamata teise inimese vannituppa, kuid neiu pritsis tema poole ka vett ja viskas teda oma mobiiliga, mis tal just käes oli.
„Ära karju! Palun… ära karju…“ püüdis Sepo hädisel häälel tüdrukut rahustada, kuid sai uuesti vahuse sahmaka vett kaela.
Jumal tänatud, et muusika vähemalt teises toas kõvasti lõugab, mõtles mees ja viskus neiule lähemale. See kisa siin tuli ju ära lõpetada. Ta surus Julia pea vee alla ja ei teinud väljagi neist nõrkadest hoopidest, mida neiu talle jagas ega ka tema teravatest küüntest.
Ta oli ennegi kriimustada saanud.
Ei midagi uut, arvas ta ja lugenud neljakümneni, tõmbas neiu vee alt välja.
Lasknud tüdrukul veidi aega õhku ahmida, haaras ta temast tugevamini kinni ning sulges oma suure kämblaga ta suu.
„Julia, ma lasen su lahti, kui sa lubad, et ei karju! Kas sa saad aru?“
Neiu püüdis noogutada, kuigi tema silmad vaatasid meest hirmunult.
„Sa ei pea kartma,“ pidas Sepo vajalikuks lubada. „Ma tahan sinuga ainult rääkida… pole midagi hullu…“
Neiu noogutas uuesti ja Sepo võttis käed ära.
Otsekohe avas neiu suu ja karjus, kuidas kopsud võtsid, „keegi… aaaapppiii....“
Polnud valikut.
Kiiresti surus Sepo neiu pea uuesti vee alla ja vaatas tundetult pealt, kuidas Julia vett neelas ja siis rabelema hakkas. Ta imestas veidi, et kogu armastus, mida ta oli arvanud neiu vastu tundvat, oli ühtäkki kadunud. Justkui poleks seda erutavat tunnet temas üldse kunagi olnudki…
Oodanud mõned hetked, võttis ta tüdrukul juustest kinni, tõmbas ta pea veepinnale ja lasknud tal taas paar minutit puristada ning vett sülitada ja köhida, sulges uuesti oma käega ta suu.
„Nii ei saa me jätkata, mu kallis! Et sa kogu aeg kisama pistad. Ma ju ütlesin, et tahan sinuga lihtsalt rääkida, kas sa saad aru?“
Neiu vaid vaatas teda. Ta ei liigutanud ega pilgutanud silmagi.
Hea seegi, olgu nii, mõtles Sepo. Räägime siis niimoodi, et tema ainult kuulab.
Plika paistis olema täielik lollpea, kuid kuna Sepo oli otsustanud talle mõned sõnad öelda, siis tahtis ta seda ka teha. Kes teab, ehk võtab Julia aru pähe…
Ta kummardus neiule lähemale ning sosistas talle kõrva, „tead, ma tahtsin sulle ainult öelda, et ma armastan sind, ma olen sind armastanud sellest hetkest, kui ma sind esimest korda nägin ja ma ihaldan sind ja…“
Ta sai kaela uue sahmaka vett, kust vaht oli hakanud juba kaduma. Vesi polnud enam nii kuum kui alguses.
Kuradi plikanäru, vihastas Sepo. Ma räägin temaga ilusasti ja tema ainult kakleb.
Ei tea kust tulnud jõuga rabeles Julia end ootamatult vabaks ning püüdis vannist välja ronida. Kohe kargas Sepo püsti ning hüpanud ukse ette karjus, „ei lähe sa siit kuhugi enne kui me oleme rääkinud!“
„Sa kuradi ilge idioot,
