käia või midagi põnevat ette võtta, siis PALUN, võta minuga ühendust, sest muidu ma suren siia suvel igavuse kätte ära! Ma loodan, et see ei kõlanud liiga meeleheitlikuna, aga sõbrannade suhtes on siin alevis küll täielik va-e-gus,” venitas tüdruk teatraalselt lauselõppu.
Merka tundus olevat sundimatu ja lustakas, sellise kaaslase vastu poleks Maikil midagi.
„Ma arvan, et see oleks väga tore! Mina olen Maiki. Mis siin üldse põnevat teha saab?”
„Hahaa, hea küsimus! Ega siin tuleb üsna ise oma elu põnevaks teha, aga alustuseks võiks lihtsalt koos järve äärde päevitama minna, kui ilus ilm on.”
„Olen nõus,” vastas Maiki naeratades.
Seejärel röövis tüdrukute tähelepanu madalatest bassitümakatest põrisev must BMW, täis Maikile juba maanteelt tuttavaid kutte. Auto kimas poe ette, uksed avanesid ja välja astusid neli naervat noormeest, kes tüdrukutele kavalaid pilke heitsid.
„Tere, naised!” pöördus krigiseva hääle ja siilisoenguga turske ninamees kummardades nende poole, samal ajal kui tema sõbrad poodi kadusid. „Noh, Merka, kas sa oma sõbrannat ei tutvustagi mulle?” pöördus ta suitsu põlema pannes Merka poole.
„Maiki – Rolts, Rolts – Maiki,” tutvustas Merka ükskõikselt.
„No tere-tere, Maiki! Äkki tahad, viskame su ikka koju ära?” rääkis Rolts mesimagusalt ja tegi Maikile silma.
Merka hakkas kõva häälega naerma, pälvides Roltsilt altkulmupilgu.
„Mida sa irvitad?” küsis Rolts.
„Sinu lantimist – ma pole sind veel kuulnudki sellist häält tegemas: No tere-tere, Maiki,” matkis neiu lõbusalt Roltsi madalat häält.
Rolts tõmbas silmi kissitades vägeva mahvi, mõõtis Merkat pealaest jalatallani, puhus suitsu välja ja küsis tähendusrikkalt: „Kas sul on tänased pontšikud juba söödud?”
Maiki oli jahmunud, sest Merit võis ju olla õigetest kohtadest veidi vormikas, aga paksuks teda küll pidada ei saanud! Ta otsustas Merkale vajadusel toeks olla, kui too otsustab selle turske nälkja lömastada.
Merka aga naeratas nälkjale mesimagusa õelusega ja küsis: „Kuule, Rolts, millal sa oma ajupuude ametlikuks vormistad? Kõik juba teavad niikuinii. Mõtle, saaksid riigilt toetust, et rohkem õlut osta? Kas poleks tore?”
„Ma võin ju ajupuudega olla, aga pontšikuisu see vist vähemaks ei võta, mis?” vastas Rolts suitsu pahvides.
Roltsi seltsilised väljusid poest, varustatud kuuspaki ja krõpsudega. „Tõmbame leebet siit pontšikutemaalt ja lähme vaatame, kus on tõelisi naisi,” irvitas Rolts Merkale otsa vaadates ja ronis autosse.
„Mu vanaisal on traktoriga ka rohkem lööki kui teil selle künaga!” hüüdis Merka kuttidele järele ja naeris kiledalt.
Rolts lasi akna alla ja hüüdis vastu: „Kuule, Merka, eelmisel suvel meeldis sulle küll siin tagaistmel …” Jutu lõpp kadus autost kostvate naerukõõksatuste sisse ära.
„Jää VAIT, värdjas!” hüüdis Merka näost õhetades.
„… no muusikat kuulata, ma tahtsin ju öelda,” krigises naerust vappuv hääl.
„JÄÄ LIHTSALT VAIT!!!”
Maiki nägi, kuidas Merka maast kivi haaras.
„OI, Raits! Tal on kivi! Davai, gaasi! Siva!!!”
BMW pühkis minema.
Merka heidetud kivi jäi mõni sekund hiljaks ning auto tagaklaas terveks.
„Ühel päeval ma ma selle sitase bemmi aknad puruks viskan, seda ma luban!” lausus Merka, silmadele langenud heledat juuksesalku näolt lükates.
„Õudsed tüübid, eriti see Rolts või kes iganes. Miks ta küll sinu niimoodi ette võttis? Sa ei ole ju paks!”
„Ah, ta ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et mulle halvasti öelda või mind kiusata, aga sellel aastal on ta eriti väljakannatamatuks muutunud. Mul on kahju, et sa sellist asja pidid nägema. Ma pean ennast üldiselt toredaks inimeseks, aga see rullnokast sitapea lihtsalt ajab mu hulluks!”
„Ära tee välja! Küllap saame suve jooksul selle Roltsi ka paika pandud,” naeratas Maiki kaastundlikult oma uuele sõbrannale.
Nad jalutasid suure tamme juurest alla Rõokse järveni ja leppisid kokku, et lähevad järgmisel päeval koos järve äärde päevitama, kui ilm on hea.
Rõokse alev, mille servas paiknes Maiki vanatädi maja, oli lihtne ja armas maakoht, kus kõik üksteist tundsid. Väikesi viilkatusega puu- ja kivimaju ümbritsesid aiad, kus kasvasid õunapuud. Läbi alevi voolas Rõokse oja, mida siin-seal ületasid romantilised sillakesed, mis Maikile väga meeldisid. Veel oli Rõoksel kaunis järv, mille randa nii kohalikud kui ka kaugemalt tulijad suplema-päevitama kogunesid, laululaval toimus nädalavahetustel aeg-ajalt mõni kontsert. Ja nüüd oli Maikil siin juba ka üks sõbralik ja tore tuttav – suvevärvid olid neiu jaoks äsja tooni võrra erksamaks muutunud.
Maiki avas parajasti aiaväravat, kui kuulis suure koera madalat haukumist, millele vastasid Tibu ja Rutsu väiksed klähvatused. Imelik! Kas vanatädil olid külalised? Ja siis ta nägi neid: Tibu ja Rutsu tormasid rõõmsalt tema poole, lootuses poenoosi saada, teisel pool hõredat sirelihekki aga jooksis must koer – jah, seesama Koer, kelle janu Maiki oli vähem kui tund aega tagasi kustutanud. Neiu tundis, kuidas õrn ärevus temas maad võttis. Ta kõndis mööda rohtunud teed maja juurde ja astus uksest sisse.
„Täpselt õigel ajal tulid. Ma just lõpetasin koristamise ja hakkasin süüa tegema,” ütles vanatädi, entusiastlikult kurke ja tomateid hakkides. „Kas said siis koertele sööki?”
„Jah, sain. Sulle tuli pakk ka muideks,” ütles Maiki, ise aknast naabri aia poole piiludes.
„Oi, vaat see on küll rõõmus uudis! Ma olen seda juba nii kaua oodanud. Näita siis välja, mis sa tõid! Panen koertele söögi ka kohe ära, nälgivad siin teised mul,” heitis vanatädi oma paksukestele kaastundliku pilgu ning haaras Maiki käest koti ja paki.
„Tädi Saima, ma märkasin siin kõrval aias ühte musta koera, kas meile on uus naaber tulnud või?” küsis Maiki võimalikult ükskõikse häälega.
„See on see Laherandade tütrepoeg. Tema käib siin vahetevahel suvitamas. Vaikne poiss on, lärmi pole löönud, hoiab üsna omaette. Ega ta üle paari nädala siin korraga pole. Enamasti ikka seisab tühjana see maja.”
„Hmm … ma nägin poe ees teda ja ta koera. Ta oli oma koera autosse unustanud ja ma jootsin talle vett.”
„Poisile või?” küsis vanatädi imestades.
„Ei, koerale ikka,” tõmbus Maiki näost punaseks.
„Kas ta tänas kah sind?” uuris vanatädi kavalalt.
„Jah, ma olin üsna kuri ta peale – normaalsed inimesed ei jäta oma koeri sellise ilmaga autosse,” vastas Maiki pahuralt, „ja ma leidsin endale uue tuttava siin, Meriti, kas sa tead teda?”
„Oi! Vaat see Sammuli Merit
