ei suutnud pärast Inglise puitkojast väljumist end enam sirgu ajada. Nagu ta arvas, asusid seal köök ja lihuniku töökoda, kuid tuttavate tarbeasjade nägemine sellises kohas ja tuttavad graffiti’d seinal, millest viimased olid kirja pandud aastal 1610, olid talle liiga rängaks katsumuseks. Mina ei suutnudki siseneda hoonesse, milles deemoneid väärivate roogade valmistamine oli lõppenud üksnes minu esivanema Walter de la Poeri pistoda läbi.
Ometi julgesin käia madalas saksi hoones, mille tammine uks oli maha langenud. Avastasin sealt kümme roostes trellidega kivikongi, mille asukad pidid kuuluma mõistusega olendite hulka. Ühe luukere nimetissõrmes märkasin omaenda suguvõsa vapiga sõrmust. Sir William leidis Rooma kabeli alt võlvkeldri veelgi vanemate vangikongidega, mis olid tühjad. Kongide all asus madal koobas, kus olid kastid korralikult rittalaotud inimluudega, millest osa kandis ühe ja sama jubeda sisuga kirjamärke ladina, kreeka ja früügia keeles.
Vahepeal oli doktor Trask lahti kaevanud ühe eelajaloolise hauakääpa ja toonud päevavalgele mitu koljut, mis sarnanesid inimese omadega niisama vähe nagu gorilla kolp. Ka need olid kaetud arusaamatute piltkirjamärkidega. Minu kass jalutas häirimatult kõigi nende õuduste keskel. Hetkeks nägin teda peletislikult troonimas ühe kondikuhja tipus ja ma arutlesin endamisi, mis liiki saladused võiksid küll peidus olla tema kollaste silmade taga.
Kui olime saanud põgusa ettekujutuse hämaralt valgustatud ala õudustest, mida mu korduvad unenäod nii võikalt ette kuulutasid, suundusime uurima seda näiliselt põhjatut kottpimedat sügavikku, kuhu kaljupinnalt ei suutnud tungida ükski päikesekiir. Me ei saa iialgi teada, millised ennenägematud manalamaailmad haigutavad selle lühikese vahemiku taga, mille meie läbisime, sest oli otsustatud, et seesugused saladused pole inimeste jaoks. Me polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui meie elektrilampide ees avanes arvutu hulk kaevusid, kus rotid olid kunagi pidutsenud; ootamatu toidunappus oli ajendanud ablast näriliste armeed esmalt ründama näljast nõrkenud olendite karju ja seejärel abikloostrist välja tungima selle unustamatu hävitusorgia saatel, mida siinsed talupojad ei suuda ealeski unustada.
Jumal! Need mustavad raipekaevud, täis puruksnäritud konte ja lõhkilöödud kolpasid! Need luupainajalikud sügavikud olid lugematute patuste sajandite jooksul täitunud pitekantroopuste, keltide, roomlaste ja inglaste luudega. Mõned kaevud olid juba ääreni täis ja keegi poleks osanud öelda, kui sügavad need kunagi võisid olla; teised paistsid meie lampide valgel põhjatutena ning neid täitsid vaid nimetud pettekujutlused. Ma mõtlesin, mis võis saada nendest õnnetutest rottidest, kes oma retkedel siia õudsesse Tartarosesse juhtusid pimedas lõksu langema?
Korraks libises mu jalg haigutava sügaviku serva lähedal ning mind valdas joovastav hirm. Jäin vist tükiks ajaks sellisesse seisundisse, sest toibudes nägin meie seltskonnast ainult kapten Norryse tüsedat kogu. Ja siis kostis tintjast, mõõtmatust kaugusest heli, mida ma arvasin tundvat. Nägin oma musta kõutsi nagu mõnd tiivulist Egiptuse jumalat endast mööda, otse teadmatuse kuristikku sööstmas. Ega minagi temast maha jäänud, sest juba järgmisel hetkel kuulsin põrgulike rottide tontlikku krabinat, kes kavatsesid mind juhtida nende haigutavate sügavike kaudu otse maakera keskpunkti, kus Nyarlathotep, see hull näota jumal, pimeduses ulub, saadetuna kahest kuju ja mõistuseta flöödimängijast.
Mu lamp kustus, kuid ma jooksin ikka edasi. Kuulsin ulgeid ja karjeid, mida summutas aeglaselt valjenev õel, kurjakuulutav krabin. See tõusis tasakesi, nii nagu jäik, pundunud laip tõuseb õlija jõe pinnale, mis lõputute oonükssildade alt musta roiskuva mere poole voolab.
Põrkusin millegi otsa: see oli pehme ja ümar. Küllap need olid rotid, kleepuv, limane, ablas sõjasalk, kes pidutseb nii surnute kui elavate kulul… Miks ei peaks rotid õgima üht de la Poeri, kui too sööb keelatud vilja?… Sõda õgis mu poja, olgu nad kõik neetud… ja jänkide tuli õgis nii Carfaxi, vanaisa Delapore’i kui tema saladuse…
Ei, ei, ma kinnitan teile, mina ei ole too deemonlik seakarjus hämaras grotis! Sellel lodeval käsnakasvanud elukal ei olnud Edward Norryse nägu! Kes ütleb, et minagi olen de la Poeride soost? Tema jäi ellu, aga minu poeg hukkus! Kas tõesti peab mingi Norrys pärima de la Poeride maa? See on voodoo, ma ju ütlesin teile… see täpiline madu… Ole sa neetud, Thornton, ma õpetan sulle, kuidas minestada minu suguvõsa tegude pärast!… See on veri, närukael, kas tead, kuidas see maitseb… wolde ye swynke me thilke wys?… Magna Mater! Magna Mater! … Atys … Dia ad aghaidh’s ad aodaun … agus bas dunach ort! Dhonas’s dholas ort, agus leat-sa! … Ungl … unl … rrlh … chchch …
Nad väidavad, et mina olevat neid sõnu korranud, kui nad leidsid mu kolm tundi hiljem pimedas kapten Norryse pooleldi õgitud laiba kohal kükitamas. Mu oma kass olevat mu kõri rebinud ja küünistanud. Nüüdseks on nad Exham Priory õhku lasknud, Nigger-Mani ära võtnud ning sulgenud mu trellitatud kongi Hanwellis, sosistades ise omavahel kartlikult minu pärilikkusest ja üleelatud õudustest. Thorntonit hoitakse naaberkongis, kuid nad ei luba mul temaga rääkida. Niisamuti püüavad nad kõike abikloostris juhtunut maha vaikida. Iga kord, kui ma küsin midagi vaese Norryse kohta, süüdistatakse mind kohutavas kuriteos, kuid nad peavad aru saama, et see polnud minu süü. Need olid rotid, krabinal sibavad rotid, kelle sagin ei lase mul sõba silmale saada; deemonlikud rotid, kes jooksevad ka selle kongi polsterdatud seinte taga ja kutsuvad mind veel suuremate õuduste juurde kui need, mida ma iganes olen kogenud; rotid, keda teised kunagi ei kuule, rotid müüri taga.
Hauakambris
Minu arust pole olemas midagi absurdsemat kui lihtsa ja mõistuspärase harjumuslik seostamine, mis näib valdavat hulkade psühholoogiat. Mainige bukoloogilist jänki külakanti, käpardlikku ja vintskeloomulist surnumatjat ja õnnetut äpardust hauakambris, ja üheltki keskmiselt lugejalt ei saa nõuda, et ta eeldaks rohkemat kui lopsakat, ehkki groteskset komöödiat. Ometi teab jumal, et sellel argisel lool, millest George Birchi surm mul rääkida lubab, leidub tahke, mille kõrval mõned meie kõige mustemad tragöödiad tühistena tunduvad.
Birch ei kõnelnud sellest juhtumist kunagi, kui seda vältida sai. Sama tegi tema kauaaegne arst, doktor Davis, kes suri aastaid tagasi. Üldiselt väideti, et vigastus ja šokk olid õnnetu vääratuse tagajärg, kui Birch oli ennast üheksaks tunniks Peck Valley kalmistu hauakambrisse luku taha jätnud. Kuid ehkki see oli kahtlemata tõsi, leidus teisi ja tumedamaid asju, mida too mees mulle enne oma lõppu joobnud deliiriumis tihtipeale sosistas. Ta usaldas mind, sest ma olin tema arst, ja peale selle, kui Davis suri, tundis ta tõenäoliselt vajadust kedagi teist usaldada. Ta oli poissmees, ilma ainsagi sugulaseta.
Enne 1881. aastat oli Birch Peck Valley surnumatja ja isegi taoliste isendite kohta oli ta väga tölp ja primitiivne. Teod, mida talle minu kuuldes omistati, oleksid tänapäeval vähemalt linnas uskumatud, ja isegi Peck Valley oleks kergelt judisenud, kui ta oleks tundnud selle matusekunstniku kerglast eetikat sellistes küsimustes nagu kallist raha maksva, kirstukaane all nähtamatu laudsilepaneku riietuse omamine ja väärikuse aste, mida tuli säilitada, paigutades ja kohandades elutute üürnike nähtamatuid kehaosi mahutitesse, mis ei olnud just alati kõige piinlikuma täpsusega välja mõõdetud. Birch oli täiesti ilmselt lodev, tundetu ja professionaalselt küündimatu, kuid ma arvan siiski, et ta polnud pahatahtlik mees. Ta oli üksnes tuima loomuga teoinimene – mõtlematu, hoolimatu ja vindine, nagu tõendab tema juhtum, mida võinuks kergesti vältida, ja ilma selle pisukese kujutlusvõimeta, mis hoiab keskmise kodaniku maitset teatud kindlates piirides.
Mul on raske otsustada, kust nimelt Birchi looga pihta hakata, sest ma pole mingi kogenud jutuvestja. Arvan, et alustada tuleks 1880. aasta külmast detsembrist, kui maapind külmus ja hauakaevajad leidsid, et nad ei saa kevadeni enam uusi haudu kaevata. Õnneks oli küla väike ja suremus madal, mistõttu osutus võimalikuks pakkuda kõigile Birchi elututele hoolealustele ajutist varjupaika üksikus igivanas hauakambris. Pakaselise ilmaga muutus surnumatja kahekordselt letargiliseks ja näis, nagu oleks ta lohakuses koguni iseennast ületanud. Mitte kunagi ei klopsinud ta kokku nii rohmakaid ja äbarikke
