a Parlamendis
Eessõna
MEP on tiitel, mida kandsin neli aastat. See on lühend sõnadest Member of the European Parliament. Seda lühendit kandes ja oma valijaid esindades võib oma riigi jaoks palju ära teha. Kui ma kuulen kedagi rääkimas, et „nemad seal Euroopas“, siis parandan alati „meie siin Euroopas“. Eesti on Euroopa osa sama palju, kui seda on Saksamaa või Prantsusmaa. Kui me tahame, saame panna oma hääle kõlama ja meid kuulatakse. Eestist oli Euroopa Parlamendis 6 MEP-i, Saksamaalt 86. Kui ei saa lüüa massiga, peab lööma nutikusega. See paneb meie MEP-idele suurema kohustuse teha head tööd.
Öeldakse, et aeg lendab, kui on huvitav. Samas on kõik suhteline. Ühest küljest tundus see aeg lühike, sest juhtus nii palju. Teisest küljest: kui ma vaatan pilte oma pojast, siis pisikesest põnnist on selle aja jooksul sirgunud asjalik noormees. Tema seisukohast on see aeg olnud pikem kui pool tema elust. Oma 6-aastasest elust on ta 4 aastat veetnud minuga koos Brüsselis ja lennukites. Arusaadavalt ootasime me mõlemad väga Eestisse naasmist.
Eesti on üks äge väike suurriik, mille ägedusest saab aru ka siin elades, aga mille tegelikku suurust adub alles siis, kui olla väljaspool Eestit. Alles siis saab aru, kui suureks me oleme saanud ülejäänud maailma silmis oma julgete majandusreformide, oma täiesti erakordse finantsdistsipliini ja muu maailma silmis täiesti imetlusväärse digiühiskonna arendamisega. Kui Jakob Hurt üle saja aasta tagasi eestlaste ja Eesti kohta ütles, et „kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult“, ei osanud ta kindlasti ette näha seda, kui suureks üks väike rahvas päriselt võib muutuda. Me oleme selle muutuse läbi teinud ja selle üle võime me tõeliselt uhked olla. Uhke olemine ei tohi aga kaasa tuua enesega liigset rahulolu, sest see tähendab tagasiminekut. Eestis on veel palju teha. Eesti väärib valitsust, mis toob tagasi lihtsa maksusüsteemi, mis annab investoritele tagasi usu meie stabiilsesse arengusse ja mis ei lähtu oma otsustes populistlikest rahajagamise kiusatustest suurema häältesaagi nimel. Eesti vajab valitsust, mis on valmis pikaajalise edu nimel tegema otsuseid, mis ei pruugi kaasa tuua tohutut aplausi nüüd ja kohe. Eesti valitsus peab suutma inimesi veenda pikaajalise mõjuga hetkel ebameeldivate muudatuste hädavajaduses. See on olnud meie tugevus siiani – meenutagem kasvõi viimase majanduskriisi ajal tehtud kärpeid. Need ei olnud valutud, need ei olnud palavalt armastatud, aga need olid hädavajalikud pikas perspektiivis ja rahvas mõistis seda. Ilma rahva toetuseta on muudatuste elluviimine võimatu, aga see toetus tuleb välja teenida.
Ma panin selle raamatu aluseks olevaid mõtteid kirja teadmata, kas neist kunagi saab raamat või jäävad need isiklikuks päevikuks minu lauasahtlis. Paljud neist ongi kirjutatud kas lennujaamas või lennukis. Need märkmed ei ole süsteemsed ega kata kõiki minu sealviibimise päevi. Kui ma nad nüüd, Eestisse naasmise eel uuesti läbi lugesin, jõudsin veendumusele, et need mõtted väärivad jagamist. Olgugi, et mõned neist on väga isiklikud, mõned triviaalsed, mõned argielulised ja mõned sügavalt poliitilised. Nad sobivad omavahel kokku kasvõi juba seepärast, et iga poliitik on eelkõige inimene. Kõigil meil on oma roll ka väljaspool tööd – me oleme lapsed oma vanematele, meil on endil lapsed ning me peame leidma õige suhte oma töö, pereelu, vaba aja, sõpradega suhtlemise ja kõige muu vahel, mis kokku moodustabki elu. Sellest raamatust leiate tükikese ühe MEP-i elust – elust mida olen elanud viimased neli aastat pendeldades Brüsseli ja Tallinna vahel. Head lugemist!
Vanaema Ritale ja vanaema Veerale
Selle raamatu peatükke kirjutades tõusid nii ühes kui teises kohas mõtetesse mu vanaemad, seetõttu tahaksingi selle raamatu pühendada neile.
Minu isapoolne vanaema Rita oli ametilt raamatupidaja. Olin temaga lähedane, sest just tema oli see, kes minuga oli, kui jäin haigeks ja vanemad pidid tööle minema ning ma ei pääsenud kooli või lasteaeda. Sel koosolemise ajal rääkis vanaema Rita (või Tulika vanaema, nagu ma teda kutsusin, sest ta elas Tulika tänaval) lugusid oma noorusest, mida ahmisin endasse, sest need olid põnevad lood. Mu isa ütleb sageli, et ma tean tema emast rohkem kui tema, sest vanaemal oli aega mulle jutte rääkida ja mulle meeldis kuulata. Lood sellest ajast, kui vanaema oli noor ja oli Eesti aeg, olid minu jaoks midagi muinasjuttude sarnast. Nii võimatult ilus tundus kõik. Eriti paelusid mind lood sellest, kuidas vanaema noore tütarlapsena reisis. Sest ma teadsin, et me ei saa väljapoole Nõukogude Liitu reisida. Vanaema rääkis oma juurte tõttu vabalt saksa keelt ja sõitis Soome ühte perre saksa keelt õpetama, et sealt siis koos Inglismaale sõita. Kõik tundus nii vaba, nii lihtne ja nii võimalik. Vastupidiselt sellele reaalsusele, mis minu maailmas valitses.
Minu emapoolne vanaema Veera oli saksa keele õpetaja. Ka tema luges palju saksakeelset kirjandust ja huvitus maailmast. Vanaema Veera ja vanaisa Juhani juures Viljandis veetsime vennaga kõik lapsepõlve õnnelikud suved. Vanaema Veera suur unistus oli sõita Saksamaale. Kuid see unistus ei täitunud kunagi, sest nõukogude võim ei andnud talle luba isegi Ida-Saksamaale sõita, sest ta oli küüditatu ja seetõttu potentsiaalne riigivastane. Vanaema Rita soovis nõukogude ajal sõita Austriasse, kuid samuti ei saanud võimude käest luba, sest tema isa oli Eesti Vabariigi politseijõudude ülem ja ema saksa juurtega baleriin, seega samuti potentsiaalne ärakargaja.
Minu vanaemad Rita Kallas (1916–1992) ja Veera Kartus (1921–2000).
Minu vanaemasid ühendab see, et nende parimad aastad ja nooruse röövis sõda ja sellele järgnenud koledused. Mu isa vanematel oli enne mu isa kaks last – Juta ja Reet, kes mõlemad surid sõja ajal ühel päeval (üks 3-aastaselt kopsupõletikku ja teine 10-kuuselt difteeriasse). Mu emapoolne vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse ja vanaema koos tol hetkel 6-kuuse emaga küüditati Siberisse. Siberis olid nad kokku 10 aastat. Mõlemad vanaemad teadsid, mida tähendab vabadus ja tundsid teravalt, kuidas see neilt võetud oli. Nad kannatasid palju, kuid samas säilitasid positiivse meele, hinnates kõrgelt kõike seda, mis neil oli ja mitte nuttes taga kõike seda, mida enam ei olnud. Vähemalt välja ei näidanud nad seda kunagi ega kurtnud selle üle.
Mina olen õnnelikust põlvkonnast, mis on täpselt vastupidine vanaemade põlvkonnale: ma sündisin sügaval nõukogude ajal, mul ei olnud vabadusest mingit aimu. Reisimine väljapoole Nõukogude Liitu tundus mulle utoopiana, millest isegi unistada tundunuks ebamõistlik. Ja siis teismelisena võitlesime kätte oma vabaduse, mis tähendas nii piiride kui ka võimaluste avanemist. Kõik see, mis minu vanaemadelt võeti, sai minu põlvkonnale võimalikuks.
Euroopa Parlamendis töötades ja selle raamatu peatükke kirjutades tuletasin endale pidevalt meelde, kui tänulikud me peame olema kõige eest, mis meil nüüd jälle olemas on. Vabadus ei tähenda mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Oma töös Euroopa Parlamendis olen püüdnud võimalikult paljudel teemadel kaasa rääkida ja meie igapäevast reaalsust seeläbi mõjutada. Aga minu kohustuseks on ka kolleegidele, kes vabadust, Euroopa ühtsust ja rahu iseenesestmõistetavana võtavad, meelde tuletada, et alles kaks põlvkonda tagasi see nii ei olnud.
See raamat on kirjutatud teile, kallid vanaema Rita ja vanaema Veera.
2014
Valimisöö
Euroopa Parlamendi valimised on ses suhtes erilised, et kui teistel valimistel hakkab tulemusi tulema kohe, kui suletakse valimisjaoskonnad, siis europarlamendi valimistel tulevad tulemused kõigis riikides korraga. Kuna on ajavahed, siis avaldatakse tulemused viimase riigi järgi.
Tavaliste valimiste tulemuste ootamine on põnev nagu spordivõistlus – kord tõmbab üks eest ja teine võtab järele, lõplikult ei saa milleski kindel olla, kuni kõik hääled on loetud. Aga europarlamendi valimistel on terve õhtu igavat ootamist, kuni äkitselt on tulemused ekraanil.
25. mai 2014. Reformierakonna valimispidu Tallinnas kohvikus Komeet. Kui pärast pikka ootamist lõpuks selgus, et pääsesin 21 498 häälega Euroopa Parlamenti, polnud ma rõõmus ega kurb.
