esialgu hämmingut. Riigikogus on nimelt nii, et hääletamiseks on üks minut ja kõik hääletused on elektroonilised, seega saab alati kontrollida, kuidas keegi on hääletanud.
Siin on enamik hääletusi käe viipamisega küsimuse peale, kas oled poolt või vastu. Kui saalis on 751 inimest, siis tekitab see üksjagu küsimusi, et kuidas istungi juhataja suudab tuvastada, kas võitis poolt või vastu, kas ettepanek läks läbi või ei läinud. Mingi aja pärast mõistad, et siiski on üsna selgelt arusaadav, kui suured fraktsioonid hääletavad ühtemoodi, et see nüüd võeti vastu.
Kui kellelgi on kahtlus, et istungi juhataja tegi vale otsuse, siis saab oma koha pealt karjuda „check“ ja siis tehakse elektrooniline kontroll, mis tuvastab siis konkreetselt, kuidas keegi hääletas. Üldiselt kipub nii olema, et kui on pikad, tunde kestvad hääletused, siis inimesed mingi hetk ei viitsi väga enam kätt tõsta ja nii toimubki rohkem elektroonilisi hääletusi. Need aga võtavad rohkem aega ja toovad kaasa pahameele, seda eriti neljapäeval, kui inimesed peavad jõudma lennukite, rongide ja busside peale. Samas on nad ise süüdi, et tegelevad hääletuse ajal muude asjadega ja ei viitsi kätt tõsta. Kui istuda seal suures saalis, siis tekib petlik tunne, et kui teised fraktsioonist tõstavad kätt, küll siis üldpilt selge on. Kui aga kõik nii mõtlevad, siis ei olegi selge, milliseks lõppseis kujuneb.
Osa hääletusi ongi kohe markeeritud „roll-call“ ehk elektroonilised. See on juhuks, kui on teada, et see on eriti oluline punkt, mille järgi mõni fraktsioon otsustab, kas kogu algatust toetada või mitte. Või siis need punktid, kus on teada, et hääled lähevad üsna pooleks. Üsna sageli on olukorrad, kus hääled jagunevadki pooleks või kui häälteerinevus on 1–2 häält. Siis karjub nii mõnigi saadik üle saali, et „minu hääl luges!“.
Saali ees istuvad iga fraktsiooni juhtkonda kuuluvad „kupjad“ ehk inglise keeles „whip“, kes siis näitavad ees pöial üles (poolt), pöial alla (vastu), käsi pea kohal paralleelselt põrandaga (erapooletu). Meil on laudadel ka hääletusnimekirjad, kus fraktsiooni seisukoht on märgitud.
See muidugi ei tähenda, et saadik ei võiks hääletada nii nagu ta ise heaks arvab. Viisakas on sellest fraktsiooni juhtkonnale siiski varem teada anda, siis saavad nad pidada läbirääkimisi teistega, kas meie häältega saab arvestada või mitte.
Mandaadi algusest meenub selline lugu, kus Yana Toom ei hääletanud sarnaselt fraktsioonis kokkulepitule ja mulle helistasid ka Eesti ajakirjanikud, et ennekuulmatu, kuidas kommenteerite, et Yana Toom ei järginud fraktsiooni liini. Naljakas – Eestis kurdavad samad ajakirjanikud, et kõik saadikud hääletavad fraktsiooniti ühtemoodi, siin oli aga reaktsioon teistsugune. Iga saadik on valitud oma valijate poolt ja on hääletustes vaba. Kedagi ei saa sundida hääletama ei ühte- ega teistpidi.
Hääletustega plenaaril on veel see erisus, et istungit võib juhatada horvaat, ungarlane või poolakas, ja kui ta otsustab hääletuse läbi viia oma emakeeles, mitte inglise keeles, siis tuleb kuulata tõlget. Tõlge jõuab kõrvadesse hiljem, sest eesti tõlgid tõlgivad väiksemaid keeli inglise, saksa või prantsuse keelest. Nii võibki juhtuda, et kui meieni jõuab eesti keeles, et hääletus on avatud, ütleb ta juba tegelikult omas keeles, et hääletus on suletud. Seetõttu otsustasin juba üsna alguses, et kuulan ingliskeelset tõlget otse. Ajapikku omandad juba sellise vilumuse, et tead kõikides keeltes „poolt“, „vastu“, „erapooletu“, „hääletus avatud“, „hääletus suletud“.
Aga ajaga saab istungi juhataja väga palju mängida. Nagu ütlesin: Eestis on hääletusaeg fikseeritud, siin oleneb sellest, millal istungi juhataja ütleb, et nüüd on hääletus suletud. See võib aga oluliste hääletuste puhul oleneda sellest, kas tema fraktsioonikaaslased on kõik jõudnud hääletada.
Üksikemana Brüsselis
Kolisime Brüsselisse augustis 2014. Steni lasteaed algas alles nädal aega hiljem kui mul töö, aga õnneks ei olnud mu vanemad siis Brüsselist veel ära kolinud, nii et nad said aidata.
Alguses oli mul kaks assistenti – üks belglanna ja üks prantslanna. Kuivõrd nad mõlemad olid olnud parlamendis juba mõnda aega, siis soovitasid nad mul osaleda kõikidel õhtusöökidel, et tekiks suhtlusvõrgustik ja minu mõju seeläbi kasvaks. Aga kuna mu laps oli esimest korda lasteaias, pealegi oli see lasteaed prantsuskeelne, siis ma tundsin, et ei annaks endale andeks seda, kui ma ei ole oma lapse jaoks olemas siis, kui ta mind vajab. Niisiis jooksin pärast tööd ikka kohe lasteaeda lapsele järele ja õhtustel üritustel osalesin minimaalselt.
Alguses olin ka väga mures selle prantsuse keele pärast lasteaias. Kuidas ta saab selgeks teha, mis tal vaja on? Lasteaias oli reegel, et isegi kui nad saavad lapsest aru, siis vastavad alati prantsuse keeles. Kasvatajad lohutasid mind alguses, et ärge muretsege, meil on paljud lapsed nii tulnud ja kõik on hakkama saanud. Ja tõepoolest, paari päevaga olid Stenil selged olulised väljendid, nagu „potile“, „juua“ „süüa“ jne. Paari kuu pärast sai laps juba suurtes piirides aru, mis temast sooviti.
Paljud mu kolleegid tundsid mulle alguses kaasa, et mul olevat nii raske, kuna olen lapsega seal üksi. Mulle tundus tegelikult vastupidi. Kui vaatasin oma kolleege, siis nägin, et neil on meeletu koduigatsus. Mul koduigatsust sellisel kujul ei olnud, sest minu pere oli minuga kaasas.
Ainuke asi, mis oli raske, oli lapsega koos selle reisimise tsirkusega toime tulla. Teatavasti on Euroopa Parlamendil kord kuus plenaaristungid nädal aega Strasbourgis, ülejäänud nädalatel on komisjonid või fraktsiooni koosolekud Brüsselis, lisaks on veel nn rohelised nädalad ehk väljaspool parlamendi asukohta töötamise nädalad, mis toimusid ca iga 3 kuu tagant ühel nädalal. See oli siis ette nähtud oma koduriigis töötamiseks või Euroopa Parlamendi visiitidel osalemiseks.
Lemmikkohvriga lennujaamas. Sten oli väga vapper reisikaaslane, ta ei virisenud kunagi. Kuid Euroopa Parlamendi reisitsirkuse kaasategemine marsruudil Brüssel-Strasbourg-Tallinn-Brüssel oli väikese lapsega siiski raske.
Esimesel aastal, kui Sten käis lasteaias, sõitsime enne Strasbourgi (plenaari) nädalat Eestisse, jätsin Steni tema isaga, sõitsin sealt Strasbourgi, siis tagasi Tallinna, võtsin lapse, olime nädalavahetuse Eestis ja siis uuesti Brüsselisse. See oli suhteliselt koormav, sest laps oli veel väike ja väsis lennukites ära. Lisaks ei saanud ma ise kordagi puhkust ega võimalust omaette olla, sest Strasbourgis olid erakordselt pikad päevad ja kui Eestisse jõudsin, olin kohe lapsega. Kui Sten oli väike, siis ta ärkas peaaegu iga öö ja see kestis kuskil 3. eluaastani, seetõttu olin pidevalt väga väsinud.
Teisel aastal läks Sten kooli ja siis elukorraldus muutus taas. Koolist puudumine ei olnud lubatud, mistõttu Strasbourgi nädalateks pidin otsima muu mooduse ja mu ema oli nõus selleks ajaks Brüsselisse tulema ja temaga olema. Kuna selliselt oleks vähenenud aga lapse võimalused isaga olla, siis hakkasime rohkematel nädalavahetustel Eestis käima. Suhtlesin oma kolleegidega, kel on lapsed ja neil kõigil oli väga keeruline elukorraldus, et saaks lapsed hoitud, pereelu korraldatud ja töö tehtud. Neid probleeme ei ole saadikutel (kellest enamus on vanemad mehed), kes sõidavad lihtsalt rõõmsalt äriklassis oma koduriigi ja Brüsseli ja Strasbourgi vahet ning ei pea sellistele muredele mõtlema.
Fotosessioon Edgar Savisaarega
Sain meili: „The mayor of Tallinn wants to meet you“.5Jah,just inglise keeles. Mõtlen, et ohoo, mis nali see nüüd on, aga oli täiesti tõsine asi. Oligi nii, et Edgar Savisaar oli tulemas Brüsselisse ja tahtis minuga kohtuda. Uudishimu oli suur ja leidsime sobiva aja.
Leppisime kohtumise kokku Membersi baari, mis on MEP-idele kohtumisteks mõeldud
Tallinna linnapea soovib Teiega kohtuda.
