mõlemal lapsed puhevil jopedesse, panen neile mütsid pähe – väljas on täna märtsikuu kohta ebanormaalselt külm – ja panen nad seejärel turvatoolidesse, kõvadesse ja nii kitsastesse, et neid Corolla tagumisele istmele kolm tükki ära mahub. Head ja turvalised istmed asuvad väikebussis.
„Kuidas su hommik möödus, kullake?“ küsin parkimisplatsilt välja tagurdades ja tahavaatepeeglis Ella poole kiigates.
Ta on hetke vait. „Mina olin ainus tüdruk, kes joogatundi ei läinud.“
„Küll on kahju,“ ütlen ja taipan niipea, kui sõnad on mu suust välja pudenenud, et need polnud õiged, ma pidanuksin ütlema midagi muud. Järgnev vaikus on raske. Sirutan käe stereosüsteemi nupu poole ja keeran lastemuusika mängima.
Heidan taas pilgu tahavaatepeeglisse ja näen, et Ella vaatab vaikides aknast välja. Peaksin esitama järgmise küsimuse, ta päeva puudutavasse vestlusse kaasama, kuid ei ütle midagi. Ma ei saa seda fotot oma peast välja. Matti nägu. Minu meelest oli see võrdlemisi värske pilt. Tehtud millalgi viimase aasta jooksul. Kui kaua nad on teda, meid jälginud?
Teekond koolist koju on lühike ja lookleb läbi kvartalite, mis on kui vastuolude läbilõige: värskelt ehitatud kataloogimajad vaheldumisi vanemate majadega, sellistega, nagu meie oma. See on kuue inimese jaoks liigagi väike ja nii vana, et see võinuks olla lapsepõlvekoduks mu vanemate ealistele inimestele. D. C. äärelinnad on oma kalliduse poolest kurikuulsad ja Bethesda on neist üks hullemaid. Aga samas asuvad siin mõned riigi parimatest koolidest.
Me jõuame meie asjaliku karbikujulise kahekohalise garaažiga maja juurde. Maja ees on väike katusega terrass, mille laskis juurde ehitada eelmine omanik ja mis tegelikult selle üldilmega sugugi ei sobi ja mida me ei kasuta nii palju, nagu peaks. Me ostsime selle maja siis, kui ma Luke’i ootasin, ja koolid tundusid hullumeelset hinda õigustavat.
Vaatan meie välisukse lähedal rippuvat Ameerika lippu. Matt pani selle lipu üles. Vahetas välja eelmise, mis oli luitunud. Ta ei oleks nõus meie riigi vastu töötama. Ma tean, et ei oleks. Aga kas ta siiski tegi midagi? Kas piisavalt selleks, et panna venelasi uskuma, nagu võiks ta seda teha?
Ühe asja tean ma päris kindlalt. Ta valiti sihtmärgiks minu pärast. Mu töö pärast. Ja sellepärast ma ju pildi ära peitsingi, kas pole? Kui ta peaks hädas olema, on see minu süü. Ja ma pean tegema kõik võimaliku ta sellest välja aitamiseks.
Lasen Ellal diivanil istudes järjest multifilme vaadata. Harilikult piirdume üheainsa osaga, mis on nagu õhtusöögijärgne maiustus, kuid ta on haige ja minu mõtted keerlevad üksnes pildi ümber. Chase magab ja tüdruk on teleka ees, niisiis koristan ma kööki. Pühin puhtaks tööpinnad, need sinised, mille me vaba raha olemasolu puhul välja vahetaks. Nühin pliidi kolme veel töötava põleti ümbert plekituks. Teen korda plastkarpe täis köögikapi, viin kaaned ja karbid kokku ja laon sobiva suuruse korral üksteise sisse.
Pärastlõuna saabudes topin lapsed riidese ja me läheme bussipeatusesse Luke’ile vastu. Tema tervitus ei erine Ella omast: „Kus issi on?“
„Issi läks Calebiga arsti juurde.“
Teen talle kerge eine ja olen kodutööde tegemisel abiks. Matemaatika töövihik, kahekohaliste arvude liitmine. Ma ei teadnudki, et nad tegelevad juba kahekohaliste arvudega. Harilikult on talle abiks Matt.
Ella kuuleb enne mind, kuidas Matt võtit lukuaugus keerab, ja tormab välisukse poole, põrkudes diivanilt minema nagu kuul. „Issi!“ hüüab tüdruk, kui mees ukse avab, Caleb ühele ja toidukott teisele käsivarrele toetatud. Ometi õnnestub tal mingit moodi kükitada ja tüdrukut kallistada ning küsida, kuidas too end tunneb, ise samal ajal Calebil jopet seljast sikutades. Miskit moodi mõjub naeratus ta näol siiralt, see ongi siiras.
Ta ajab end sirgu ja longib minu juurde ning mütsatab huultele kerge musi. „Tere, kallis,“ ütleb mees. Ta kannab teksaseid ja kampsunit, mille ma talle eelmisteks jõuludeks kinkisin: pruun kampsun, mille kaeluses on lukk, ja selle peal jakk. Ta aetab toidukoti köögiletile, kohendab Calebit puusal. Ella klammerdub ta jala külge, mees silitab vaba käega tüdruku pead.
„Kuidas läks?“ Sirutan käed Calebi poole ja olen vaat et üllatunud, kui poiss varmalt end nende vahele nihutab. Kallistan last ja suudlen lastešampooni magusat lõhna sisse hingates ta pealage.
„Tegelikult hästi,“ ütleb Matt jakki seljast võttes ja seda köögilauale pannes. Ta astub Luke’i juurde ja sasib tolle juukseid. „Tere, jõmm.“
Luke vaatab näost särades isa poole. Näen hambareas, esimese ära tulnud hamba kohal, tühja mulku; hammas läks enne, kui ma töölt koju jõudsin, padja alla peitu. „Tere, paps. Kas me palli hakkame mängima?“
„Varsti. Mul on vaja kõigepealt emaga rääkida. Kas sa oma loodusõpetuse projekti said tehtud?“
Kas ta peab loodusõpetuses mingit projekti tegema?
„Jääh,“ vastab Luke ja vaatab siis vilksamisi minu poole, otsekui oleks ta minu sealviibimise unustanud.
„Räägi tõtt,“ ütlen, ja mu hääl on teravam, kui ma soovinuks. Mu pilk kohtub Matti omaga ja ma näen, kuidas ta kulmud õige pisut kerkivad. Kuid ta ei ütle midagi.
„Ma mõtlesin oma loodusõpetuse projekti peale,“ kuulen Luke’i pomisemas.
Matt astub minu juurde ja naaldub vastu köögilauda. „Doktor Misrati on edasiminekuga väga rahul. EKG tulemused olid head. Ta tahab meid kolme kuu pärast uuesti näha.“
Kallistan Calebit uuesti. Viimaks ometi head uudised. Matt hakkab toidukotti tühjaks tegema. Gallon piima. Pakk kanarindu, külmutatud köögiviljad. Küpsised pagaritöökojast – need, mida ma alati palun tal mitte osta, kuna neid ise küpsetada tuleb mitu korda odavam. Ta ümiseb omaette mingit viisijuppi, mida ma ära ei tunne. Ta on õnnelik. Ta ümiseb alati õnnelik olles.
Mees kummardub, võtab alumisest sahtlist poti ja panni, asetab need pliidile. Suudlen teda jälgides veel kord Calebit. Kuidas ta selle kõigega nii edukalt toime tuleb? Kuidas on võimalik nii paljude pallidega žongleerida ja seejuures mitte ühtki maha pillata?
Pöördun kõrvale, Ella poole, kes on taas diivanil. „Kas sul on seal kõik hästi, kullake?“
„Jah, ema.“
Kuulen, kuidas Matt tegevuse katkestab, ta lausa tardub. „Ema?“ tähendab ta vaikselt. Ma pööran end ringi ja näen ta näol murelikku ilmet.
Kehitan õlgu, kuid olen kindel, et ta näeb mu silmades solvumist. „Küllap täna on see päev käes.“
Ta paneb riisikarbi käest ja kallistab mind ning korraga ähvardab kogu see emotsioonide müür, mis minu sees tekkinud on, kolinaga kokku variseda. Tunnen ta südamelööke, ta soojust. Mis juhtus? tahaksin küsida. Miks sa mulle midagi ei rääkinud?
Neelatan, hingan sügavalt sisse, tõmbun eemale. „Kas ma saan õhtusöögiga abiks olla?“
„Mul on kõik juba tehtud.“ Ta pöörab end ringi, reguleerib praeahju temperatuuri ning seejärel nõjatub ettepoole ja napsab laual seisvalt metallriiulilt veinipudeli. Vaatan, kuidas ta selle lahti korgib ja seejärel kapist klaasi võtab. Valab ühe klaasi ettevaatlikult täis. Ulatab selle mulle. „Võta üks naps.“
Kui sa vaid teaksid, kui väga ma seda vajan. Naeratan talle napilt ja rüüpan klaasist lonksu.
Korraldan
