roosaks tooninud – „teie auks”, nagu ta ütles. Raske oli ette kujutada, et ta hakkab paari päeva pärast ülikoolis juurat õppima. Roksanal oli hea meel, et Billie oli kõik oma tüdruk- ja poiss-sõbrad koju jätnud – siis tundis ta end vabamalt. Ta oli Roksana vanim ja küllap ka parim sõber, kuid pärast viimase aja pööriseid ei osanud ta nende suhet enam õieti määratleda.
Billie võttis sigaretipaki. „Kuidas te selle värgiga teete? Kas ma pean rõdule minema või võib sees tõmmata?”
Z tõstis uuesti pea. „Mida kuradit. Suits jääb kardinatesse ja voodiriietesse. Me oleme Roksyga sellest rääkinud.”
Billie pööritas silmi. „Aga teil ei ole ju kardinaid.”
Z ei andnud järele. „Vahet pole. Sees suitsetamine on nõme.”
„Siia tuleb siis mingi mahekoht või?”
Roksana itsitas. „Midagi sinnapoole, igatahes sööme ainult plantbased ökotoitu, forks-over-knives, tead küll, ja plasti üle meie läve ei tule.”
Z koukis välja ühe kilekoti ja OCB Slimi paki.
„Kas keegi tahab savu? Mul on terve hunnik.”
Ta ulatas koti. „Tegelikult kehtib marihuaanale ju püha reegel. Erista sativa’t ja indica’t. Mõlemad on kanepi alamliigid, aga taimed näevad erinevad välja, lehed on eri paksusega ja nii, aga who cares. Asi on mõjus: nagu öö ja päev. Indica on sohvasoojendaja variant, hea pilveke neile, kes tahavad PlayStationit mängida ja tšillida. Ent see siin on 24-kuuline sativa, see on rohu Châteauneuf-du-Pape, enam paremaks minna ei saagi.”
Z sättis ettevaatlike liigutustega rohtu paberi peal. „Suitsetad ja tõmbad end pilve. Siis suitsetad ja tõmbad end veel kõrgemale. Piiri ei tulegi vastu. Ma luban.”
Kõik see oli algajate jura. Sativa ja indica vahe ei olnud alati päevselge, aga Z-ile meeldis asju sõnadesse panna, jutustada. Ta oli selline: talle ei piisanud lihtsalt maailmaga ühte sammu kõndimisest – ta tahtis suuta toimuvat ka sõnastada, piiritleda, paigutada seda kategooriatesse ja struktuuridesse. Vahel kujunes sellest justkui võistlus.
Roksana võttis joint’i, mille Z talle ulatas ja tõmbas sügava mahvi.
„Tarkurijutt on nüüd aetud?”
Nad naersid, Z samuti. „Teate ju küll mind,” ütles ta.
Z oli selles mõttes äge: ta nägi patriarhaalseid struktuure sama selgelt nagu kanepipõhimõtteid, lisaks sellele, et ta taipas ühiskondlikke mustreid, nägi ta ka omaenda kohta võimuhierarhias. Mees, kes selgitab naistele asju. Mees, kes teab alati, kuidas asjad on. Mees, kes alustas üheksatkümmet protsenti oma lugudest fraasiga „tegelikult on ju nii, et…”
Tunnid läksid. Erik Lundin lahedas miksis Lil B-ga, pehme üleminek Rihannale – pisut ootamatu, aga ta oli ikka ilgelt hea – ja siis midagi, mis oli hoopis teistmoodi ja mida teadis ainult Z: nende nimi pidi olema Hubbabubbaklubb. Rahvas põrkus põrandal, vehkles toanurkades, kõikus muusika rütmis. Z-i väike laseretendus näitas seinale geomeetrilisi sümboleid. Laual vedelesid tühjad plasttopsid ja krõpsupuru. Suitsupaberid ja veinipudelid olid laiali kõikidel teistel pindadel. Ehk paistis isegi üks kõrs – inimesed olid teinekord liiga avalikud, see ei olnud viisakas.
Nüüd on neil ju ometi tore? Roksana kontrollis kahesajandat korda oma telefoni. Ainsana oli Z üles pannud õhtuse pleilisti koos sigaretiemotikoni ja tekstiga smoke w everyday.
Roksana oli naabreid hoiatanud, nii et sellega peaks kombes olema, tema ja Z ei kavatse selliseid pidusid igal nädalavahetusel korraldama hakata. Ja millegipärast oli tal tunne, et tüüp, kelle käest nad seda korterit üürisid, David, ei olnud kuigi nõudlik. Kui ta raha kätte sai, oli ta rahul, kuigi savu lõhn, mis kahtlemata trepikojas hõljus, võis küsimusi tekitada. Üks naabritest oli rääkinud, et keegi, kes siin korteris varem elas, oli sattunud politsei huviorbiiti. Ta olevat kinni võetud ja mõne nädala eest oli siin korraldatud läbiotsimine, ent seejärel anti korter Davidile tagasi. Roksanat ei huvitanud. David ütles, et nad võivad siin elada nii kaua kui tahavad. Teda ei kottinud, kes seda korterit varem oli kasutanud ja milleks. Nüüd oli oluline see, et tema ja Z teeksid teiste silmis asju õigesti.
Et tema ühiselu Z-iga saaks hea alguse.
Et see semester saaks hea alguse.
Kogu kamp olid lahkunud. Tundus, et liiga vara. Roksana üritas peatada peas tiirutavaid mõtteid: kas ta oli liiga meinstriim, kui rääkis, et peab plaani võtta paar kursust Berliinis? Kas ta oli ikka piisavalt lahe?
Elutuba nägi välja nagu sõjatanner. Köögi kaltsuvaip oli läbimärg. Aknalaual olid kanepilehed. Ei tea, kuidas Z koristamisega toime tuleb, mõtles ta.
Billie ütles: „Kurat, mis mõttes kõik lihtsalt tõmbasid uttu, minu deit kaasa arvatud. Aga eks paljud tahtsid Ida Engbergi näha.”
Z istus diivanil. „Ida Engberg on ju jumala hea. Äkki peaks ka sinna sõitma?” Z oli oma niinimetatud 24-kuusest sativa’st nii pilves, et ei suutnud korralikult püstigi seista.
„Kuigi me peaksime siin kraamima ja tuulutama. Aga sina mine, kui tahad. Ma saan hakkama,” ütles Roksana.
Billie pupillid olid suured nagu kosmos. „Ma võin aidata sul suurema sodi ära koristada.”
„Kuidas sa pärast koju mõtlesid saada? Taksoga?”
„Ei.”
„Esimese metrooga?”
„Ei.”
„Kanuuga?”
Billie naeris.
Roksana tegi rõduukse pärani lahti. Ta ei tundnud enam, nagu ta oleks purjus, ta oli kõigest pisut pilves, kuid värske külm õhk tuli ikkagi üllatusena – nagu oleks ta pead mineraalveega loputatud. Ta vaatas tontlikke puid: korter oli alumisel korrusel, maapinnani polnud kuigi palju maad. All paistis õhuke lumevaip, ent otse rõdu all oleks keegi nagu mulda kraapinud ja ta nägi lumes jalajälgi, mis viisid pimedusse.
Billie mingu koju, kuidas tahab, see pole Roksana asi.
„Ma nägin garderoobis välivoodit. Kas ma võin siin magada?” küsis Billie.
Roksana pööras end ringi. Toas oli tõesti kaos, keegi oli vesipiibu ümber ajanud, nii et klaasist diivanilaua all oli märg – ikkagi tundis ta, kuidas süda hüppab: Billie tahtis ööseks jääda.
„Aga kas sa ei pea siis koju minema Fia, Pia, Cia, Olle juurde, ja kes nad seal kõik on?”
„Nüüd oled sa minu meelest küll heteronormatiivne ja fašistlik.”
„Ma ei mõelnud nii. Aga ise sa ju viskasid mu oma korterist välja. Ja nüüd tahad ööseks siia jääda.”
„Kehtivaid norme tuleb küsimuse alla seada ja seda ka keelekasutuses. Sõnad on autoritaarsed instrumendid sugudevahelises…” Billie muigas iseenda üle. Tema suu oli viltu, nii nagu alati. „Aga ma olen nii unine. Ja me pole nii ammu koos hommikust söönud.”
Nad avasid garderoobiukse. Roksanale pahvatas vastu läppunud lõhn. Lampi seal sees ei olnud, aga Z süütas oma mobiiltelefoni ja lasi valguskiirel liikuda üle kampsuni ja teksatagi,
