telefon helises ja Köves haaras toru.
„Tere, rabi!“ ütles piiskop Valdespino ja ta hääl tundus murelik. „Vabandust hilinemise pärast.“ Ta peatus. „Kardan, et allamah al-Fadl ei ühine meie jutuajamisega.“
„Jah?“ üllatus Köves. „Kas kõik on ikka korras?“
„Ma ei tea. Ma olen üritanud teda kogu päeva kätte saada, kuid allamah tundub olevat… kadunud. Ühelgi tema kolleegil pole aimugi, kus ta on.“
Köves tundis külmavärinaid. „See teeb ärevaks.“
„Nõus. Loodan, et temaga on kõik kombes. Paraku on mul veel uudiseid.“ Piiskop peatus ja ta hääl muutus veelgi süngemaks. „Sain äsja teada, et Edmond Kirsch korraldab ürituse, kus oma avastust maailmaga jagada… täna õhtul.“
„Täna õhtul!“ hüüatas Köves. „Ta ütles, et teeb seda alles kuu aja pärast.“
„Jah,“ kinnitas Valdespino. „Ta valetas.“
KUUES PEATÜKK
Winstoni sõbralik hääl kajas Langdoni peaseadmes. „Otse enda ees, professor, näete meie kollektsiooni suurimat maali, kuigi enamik külalisi seda otsekohe ei märka.“
Langdon vaatas üle muuseumi aatriumi, kuid ei näinud midagi peale laguunile avaneva klaasseina. „Vabandust, tundub, et ma kuulun enamiku hulka. Ma ei näe maali.“
„See on üsna ebatavaliselt eksponeeritud,“ naeris Winston. „Lõuend ei ole kinnitatud seinale, vaid põrandale.“
Oleksin võinud arvata, mõtles Langdon, langetas pilgu ja kõndis edasi, kuni nägi laiuvat ristkülikukujulist lõuendit, mis oli laotatud ta jalge ees põrandakividele.
Hiiglaslik maal koosnes vaid ühest värvitoonist – ühevärviline sügavsinine väli, mida selle ümber seisvad külalised silmitsesid nagu väikest tiiki.
„Selle maali pindala on peaaegu viissada kuuskümmend ruutmeetrit,“ ütles Winston.
Langdon mõtles, et maal on kümme korda suurem kui tema esimene korter Cambridge´is.
„Selle teose autor on Yves Klein ja seda on hakatud hellitavalt nimetama „Ujumisbasseiniks“.
Langdon pidi tunnistama, et sinise tooni sügavus tekitas tunde, et ta võiks otsemaid lõuendisse sukelduda.
„Klein leiutas selle värvitooni,“ jätkas Winston. „Seda nimetatakse Kleini siniseks ning ta väitis, et selle sügavus äratas tema enda maailmanägemuse utoopilise ebamateriaalsuse ja piiramatuse.“
Langdon tundis, et nüüd loeb Winston kirjapandud teksti.
„Kõige rohkem on Klein tuntud oma siniste maalidega, kuid teda tuntakse ka tänu häirivale fotograafilisele trikile, mille nimi on „Hüpe tühjusse“ ja mis põhjustas esmaesitlusel 1960. aastal korraliku paanika.“
Langdon oli näinud „Hüpet tühjusse“ New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis. Foto oli rohkem kui veidi häiriv ja kujutas hästi riietatud meest kõrghoone katuselt alla sillutisele hüppavat. Tegelikult oli see fotograafiline trikk – hiilgavalt välja mõeldud ja ammu enne Photoshopi päevi žiletiteraga saatanlikult retušeeritud.
„Lisaks,“ jätkas Winston, „kirjutas Klein ka muusikapala „Monotoon-vaikus“, milles sümfooniaorkester mängib kakskümmend minutit D-duuri akordi.“
„Ja inimesed kuulavad?“
„Tuhanded. See on alles esimene osa. Teises osas istub orkester liikumatult ja esitab kahekümne minuti jooksul „puhast vaikust“.
„Te teete nalja, eks ole?“
„Ei. Ma räägin täiesti tõsiselt. Teose kaitseks võib öelda, et see ei olnud arvatavasti nii igav, kui tunduda võib, kuna laval oli ka kolm sinise värviga kaetud alasti naist, kes veeretasid end hiigelsuurtel lõuenditel.“
Kuigi Langdon oli pühendanud suurema osa oma karjäärist kunsti uurimisele, häiris teda, et ta ei olnud kunagi ära õppinud, kuidas hinnata kunstimaailma avangardsemaid ande. Moodsa kunsti köitvus jäi talle mõistatuseks.
„Ma ei taha olla lugupidamatu, Winston, kuid pean ütlema, et mul on sageli raske mõista, kas miski on „moodne kunst“ või lihtsalt kentsakas.“
Winstoni vastus oli surmtõsine. „Aga selles ongi ju tihtipeale küsimus. Teie klassikalise kunsti maailmas tunnustatakse teoseid kunstniku käeliste oskuste järgi: kui osavalt ta kasutab pintslit lõuendil või peitlit kivil. Kuid moodsas kunstis on meistriteos sageli seotud rohkem idee kui teostusega. Näiteks võib igaüks kirjutada vabalt vaid ühest noodist ja vaikusest koosneva sümfoonia, kuid Yves Klein oli see, kes selle peale tuli.“
„Üsna aus.“
„Päris kindlasti. Uduskulptuur väljas on kontseptuaalse kunsti täiuslik näide. Kunstnikul tuli idee – paigaldada silla alla augustatud torud ja puhuda laguunile udu –, kuid selle teostasid kohalikud torumehed.“ Winston vaikis. „Kuigi kunstnik saab minult väga kõrged punktid oma meediumi koodina kasutamise eest.“
„Udu on kood?“
„Jah. Salajane austusavaldus muuseumi arhitektile.“
„Frank Gehryle?“
„Frank O. Gehryle1,“ parandas Winston.
„Nutikas.“
Kui Langdon akende poole liikus, tähendas Winston: „Siit avaneb hea vaade ämblikule. Kas te nägite siia tulles „Mamani“?“
Langdon vaatas aknast välja üle laguuni hiigelsuure musta lese skulptuuri poole. „Jah. Teda on üsna raske mitte märgata.“
„Tunnen teie intonatsioonist, et te ei ole tema austaja?“
„Püüan olla.“ Langdon vaikis. „Klassikalise kunsti austajana olen siin pisut nagu kala kuival.“
„Huvitav,“ sõnas Winston. „Oleksin arvanud, et just teie kõigist inimestest oskate „Mamani“ hinnata. Ta on täiuslik näide klassikalisest kõrvutamisest. Äkki kasutate teda oma kursusel, kui järgmisel korral seda kontseptsiooni õpetate?“
Langdon silmitses ämblikku, nägemata midagi säärast. Kõrvutamise õpetamisel eelistas ta midagi traditsioonilisemat. „Usun, et jään „Taaveti“ juurde.“
„Jah, Michelangelo on kullastandard,“ kõhistas Winston naerda. „Ta kujutas Taavetit hiilgavalt vastandlikus asendis, lõtv ranne hoidmas nagu muuseas lingu, andes edasi naiselikku haavatavust. Ometi kiirgab Taaveti pilgust ohtlikku otsustavust, tema kõõlused ja veresooned paisuvad Koljati tapmise ootuses. Teos on korraga õrn ja ohtlik.“
Kirjeldus avaldas Langdonile muljet ning ta soovis, et ta enda tudengid Michelangelo meistriteost niisama selgelt mõistaksid.
„„Maman“ ei erine „Taavetist“,“ jätkas Winston. „Samasugune vastandlike arhetüüpsete printsiipide julge kõrvutamine. Looduses on must lesk hirmuäratav olevus: kiskja, kes püüab ohvrid võrku ja tapab nad. Sellest
inglise keeles on sõna „udu” fog. Frank O. Gehry – lühend on FOG
