lõpetatud halbade hinnetega ja kokkuvõttes tähendas see eluaegset Oodveres kükitamist. Mõni saab varakult lapsed, keda ei suuda üleval pidada, mõne jaoks muutub pudelitõstmine igapäevaseks lemmiktegevuseks, otsitakse vähetasustatud juhutöid ...
Raili ei olnud valmis sellega riskima! Parem praegu koolile ja õpingutele piisavalt tähelepanu pöörata, et saaks pärast lõpetamist lõpuks ometi kuhugi normaalsesse kohta elama kolida ja päris elu elama hakata!
Kuna Raili elas koolile lähedal, siis läks ta sinna alati jala. Tegelikult oli Oodvere nii väike, et kõik läksid kooli jalgsi. Vaid need, kes elasid alevist väljas, pidid kasutama kas bussi või laskma vanematel ennast autoga ära tuua.
„Viimane aasta, viimane aasta,” korrutas Raili kooli poole jalutades. Tema ees ja taga liikus veel hulk õpilasi ja õpetajaid, kellel kõigil oli sama suund. Raili teretas viisakalt õpetajaid, kes sama teed pidi kooli suundusid. Mõni neist oli Oodvere gümnaasiumis õpetanud juba viiskümmend aastat. Sellest Raili aru ei saanud. Tema oli vaid seitseteist aastat siin elanud ja juba hulluks minemas. Kuidas oli võimalik siin elada üle viiekümne aasta ning ikka sama tööd teha?
Raili pööras Kalmistu-nimeliselt peatänavalt Kooli tänavale ning kastanite tagant ilmuski nähtavale suur valge kivimaja.
„Oeh, sina pole ka sugugi muutunud,” rääkis tüdruk mõttes koolimajaga. „Ikka sama vana valge maja.”
Kuigi väike muudatus võrreldes viimaste kuudega oli küll. Nimelt oli Raili ka suvel tihti koolimajast mööda käinud ning siis oli majas täielik vaikus. Nüüd aga kõõlusid akendel õpilased, maja ees jalgrattahoidjas seisid jalgrattad ning autoparklas ilutsesid õpetajate ning mõnede vanemate õpilaste autod.
Raili leidis ilma vaevata üles teisel korrusel asuva ruumi, kus nende klass viimased kaks aastat oli asunud. Kuna nende klassijuhataja oli inglise keele õpetaja, siis olid klassiseintel plakatid inglise keele ebakorrapäraste tegusõnade pööramise kohta ja seinakappides inglise keele õpikud.
Raili sõbrannad Maret ja Kiku, kellega käidi korvpallitrennis, olid juba kohal. Treener oli neile juuliks ja augusti alguseks puhkuse andnud, kuid paar nädalat tagasi hakkasid tüdrukud uuesti jooksmas käima ning eelmisel päeval oli olnud esimene trenn, kus uuesti ka palli mängiti.
Raili maandus aknapoolse rea viimasesse pinki oma kohale Kiku kõrvale. Tüdruk jõudis kohale täpselt sel hetkel, kui kell tundi helises.
Kiku oli Raili pinginaaber ja sõbranna juba algklassidest alates. Pärast põhikooli lõppu ta küll kuulutas, et laseb siit kolkakülast jalga ning läks linna kooli, kuid aasta pärast tuli ta tagasi ning üheteistkümnendas klassis said neist uuesti pinginaabrid. Kiku sõnade järgi ei olnud linnas õpetajad sugugi parema tasemega ning ta pettus selles koolis. Külajutud aga rääkisid, et ta ei saanud lihtsalt hakkama ning ei suutnud õppematerjali vajaliku kiirusega läbida. Eriline kuldaju polnud ta kunagi olnud, pigem kuulus tulemuste poolest klassi keskmiste hulka.
Kiku elas koos emaga ning viimane töötas päris palju, et neid mõlemat ära elatada. Mõnikord tundus Railile, et see tüdruk on kohutavalt hellitatud ja harjunud kõigest iseenda soovidega arvestama ning ei suuda näha teisi inimesi enda ümber. Samas oli aru saada, et Kiku pole sellise elustiiliga päris rahul ning seetõttu pingutas kõvasti nii koolis kui ka kossuplatsil, et endale veidi helgemat tulevikku kindlustada.
„Kas te saate aru, see on täiesti ebanormaalne,” alustas Raili ees istuv Maret ennast ümber keerates, et jätkata eelmisel päeval pooleli jäänud vingumist, „alles oli juunikuu ja alles me saime siit vabaks ja hakkab jälle pihta.”
„Vean kihla,” vastas Kiku, „et esimese asjana peame hakkama kõik aru andma, et mida me suvel tegime, kus käisime ... Täpselt nagu kõik eelmised aastad. Meid koheldakse ikka nii, nagu me polekski vahepeal vanemaks ja targemaks saanud.”
„Ah, mis te vingute,” ütles Raili muiates, „lohutage ennast hoopis sellega, et see on viimane aasta siin koolis piinelda. Minu arvates on hulga olulisem see, et sel aastal tuleb korvpallivõistlustel kõvasti vaeva näha, et ülikooli ajaks korralik põhi alla saada. Äkki saab järgmisel aastal mõne ülikooli võistkonda mängima minna.”
„Seda nüüd küll,” nõustus Maret. „Praegu on jah viimane aeg ... Treener lubaski järgmises trennis meile võistluste ajakavad kätte anda ...”
Maretiga oli Raili samuti algklassidest alates ühes klassis käinud. Kuna Maretil oli kaks vanemat venda, siis oli ta harjunud pidevalt enda eest võitlema. Mõnikord tuli see kasuks, aga pidevalt enda tõestamine, tähelepanu otsimine ning teistest ette trügimine oli vahel teiste jaoks ka väsitav. Nagu Railil, polnud ka Maretil õppimisega probleeme ning hinnete pärast polnud tal kunagi võistlustele minemata jäänud.
Korraga Maret vaikis ning jäi ainiti ukse poole vaatama. Kui teised oma pilgud samas suunas pöörasid, nägid nad uksest sisenemas klassijuhataja Nailbergi ning koos temaga ühte võõrast atleetliku välimusega noormeest.
„Kas see koht on vaba?” küsis klassijuhataja seinapoolses reas istuva Ranerti käest ning saades jaatava vastuse, palus võõral poisil tema kõrvale istuda.
Kell oli juba helisenud, seega hakkas klassijuhataja tunniga kohe pihta. Kuna kõik, eriti tüdrukud, jäid huviga uut poissi piidlema, ununes viisakas tunnialustamine ehk püstitõusmine kõigil täiesti ära.
„Alustame tunniga!” kordas õpetaja kõrgendatud häälega ja alles siis said tüdrukud aru, et õpetaja on seda vist juba korra öelnud.
Selle peale hakkasid õpilased ükshaaval püsti tõusma ning nügisid ka neid, kes veel aru ei saanud, et nende järele oodatakse.
„Palun istuge,” ütles klassijuhataja, kui kõik olid lõpuks püsti tõusnud. „Mul on hea meel teid kõiki jälle näha. Suvi on teile positiivselt mõjunud. Teie silmist võib lugeda, et ootasite uut kooliaastat põnevusega,” ütles klassijuhataja, ise vaikselt muiates. Ootuspäraselt tekitas see lause õpilaste seas irooniliselt toriseva mühina.
Areta Nailberg oli Raili klassijuhataja olnud viiendast klassist alates. Ta oli üle kooli tuntud kui väga karm õpetaja, kuid oma klassi ta hoidis. Loomulikult ei jäänud ka oma klassil kurjad sõnad kuulmata, kui selleks põhjust oli. Klassijuhataja õpetatav aine oli inglise keel ning nendeks tundideks oli kõigil alati õpitud. Või no vähemalt rohkem õpitud kui kõigiks ülejäänud aineteks.
„Eelmise õppeaasta lõpus oli mõnel meie klassi õpilasel probleeme hinnetega. Mul on hea meel, et praeguseks on need suvetöödega lahendatud ning viimast õppeaastat alustame jälle kõik koos,” jätkas klassijuhataja. „Te käite nüüd kaheteistkümnendas klassis ning seega istute viimast aastat selle maja koolipingis. Umbes üheksa kuu pärast olete igaüks läinud oma teed ning seda, millised need teed olema saavad, ei oska keegi meist hetkel isegi mitte arvata.”
Õpilased kuulasid klassijuhatajat vaikides ja mõtlikult. Proua Nailbergil oli suurepärane võime pidada sütitavaid kõnesid, mis õpilastele hinge läksid. Ta oli küll karm ja ootas alati, et kõik oleks tehtud nii, nagu sai kokku lepitud, kuid samas tegemata kodutööde puhul või muude möödalaskmiste pärast ei kuulnud keegi teda kunagi karjumas. Pigem oli karistuseks mõni järjekordne kõne, millega õpetaja tegi õpilasele väga hästi selgeks, miks tema tegu vale oli ning pani õpilase ennast hoopis süüdi tundma. See ei tähendanud muidugi, et see võte oleks aidanud tal õpilastest ingleid luua, kuid proua Nailberg oli üks vähestest õpetajatest, kelle arvamusega arvestati ning mõneks ajaks oli igast karistusest kasu.
„Minu
