Kuu. Mikk Sarv

      KUU-UURIMINE

      Kuidas Kuu tekkis?

      Põnev on teada saada, kust kõik on alguse saanud. Selle üle juurdlemine on olnud tulemuslik ka siin, Eestimaal – näiteks on astronoom Jaan Einasto koos oma kolleegidega viimase poole sajandi vältel oluliselt laiendanud meie arusaama Kõiksuse tekkest, olemusest ja arengust. Pidevalt muutuv ja arenev on ka lugu kogu meie Päikesesüsteemist. Osa sellest on lugu Maa ja Kuu kaksiksüsteemi tekkest, mis on loonud ainulaadsed tingimused elu tekkeks ning arenguks.

      Meie Päikesesüsteem moodustus 4,6 miljardit aastat tagasi hiigelsuure tähtedevahelise molekulaarse pilve gravitatsioonilise kokkuvarisemise tagajärjel. Suurim osa süsteemi massist on Päikeses ning enamik ülejäänud massist Jupiteris. Neli väiksemat siseplaneeti – Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, mida kutsutakse ka maataolisteks planeetideks – koosnevad algselt kivimitest ja metallist. Kuna need olid Päikesele lähedal suures kuumuses vedelas olekus, ei kasvanud nad nii suureks kui järgmised neli välisplaneeti, mida kutsutakse hiidplaneetideks. Need on oluliselt massiivsemad kui maataolised planeedid. Kaks suurimat neist – gaasilised hiiud Jupiter ja Saturn – koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist; kaks kõige kaugemat planeeti – jäised hiiud Uraan ja Neptuun – koosnevad vesiniku ja heeliumiga võrreldes suhteliselt kõrge sulamispunktiga ainetest, mida kutsutakse jäädeks, nagu vesi, ammoniaak ja metaan. Maa ja teised Päikesele lähedased planeedid kaotasid vesiniku ja heeliumi varasel arengumomendil, sest kerged elemendid lenduvad kiiresti; massiivsed planeedid, mis olid ka Päikesest kaugemal, suutsid esialgse vesiniku ja heeliumi säilitada. Kõigil planeetidel on peaaegu ringikujulised orbiidid, mis paiknevad üsna lamedal tasapinnal, mida kutsutakse ekliptikaks.