ref="#fb3_img_img_3c6b5ba0-6051-5099-9865-a6ddaacc92fe.jpg" alt="cover"/>
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Tõlkijad: Meelis Friedenthal, Tiina Kala, Tuuli Klaas, Kaspar Kolk, Marek Laane, Kristiina Leinemann, Marju Lepajõe, Maria-Kristiina Lotman, Mari Murdvee, Ott Ojaperv, Ants Oras, Siiri Rebane, Triin Rebane, Kaarina Rein, Riina Ruut, Ülo Siirak, Mati Soomre, Marek Tamm, Ülo Torpats, Urmas Tõnisson, Maris Valtin, Mariina Viia, Märt Väljataga
Toimetanud Eha Kõrge
Kujundanud Mari Kaljuste
© Tõlge eesti keelde. Tõlkijad või nende pärijad, 2013
© Koostamine ja sissejuhatus. Marek Tamm, 2013
ISBN 978-9985-3-2925-2
ISBN 978-9985-3-2968-9 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2013
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Eessõna
Keskaeg on pikk kokkuleppeline periood Euroopa ajaloos. Nimetus „keskaeg” (ld medium aevum, media tempestas) tuli esmalt kasutusele 15. sajandi Itaalia humanistide töödes, kuid ei viidanud toona veel konkreetsele ajaloolisele perioodile. Ajajärgu nimetusena sündis „keskaeg” 16. sajandi keskpaiku ja juurdus 17. sajandi lõpul, kui esimesed õpetlased hakkasid jagama inimkonna ajalugu kolmeks omaette perioodiks: vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. Nimetusena on „keskaeg” niisiis retrospektiivne, ent samuti hinnanguline, sest kujutas esimeste kasutajate jaoks omalaadi „vaheperioodi”, mis jäi antiigi ja renessansi vahele. 18. sajandil kehastas keskaeg tihti kõike seda tagurlikku, millest valgustajad soovisid vabaneda, seevastu 19. sajandi romantism asus keskaega rehabiliteerima, kujundades sellest omalaadi kuldse ajastu. Samuti tõstis mõningaid keskaja saavutusi kilbile 19. sajandil tärganud rahvuslus, mis otsis endale möödanikust innustavaid eeskujusid. 20. sajandist tänapäevani on ajalookirjutuses püütud keskajast kujundada pigem üht tavapärast ajajärku teiste seas, mida ei peaks käsitlema ei liiga tumedates ega helgetes toonides.
Keskaja ajaline piiritlemine on tinglik ja lähtub eelkõige poliitilistest ja religioossetest muutustest. Traditsiooniliselt on keskaja algust seotud keiser Constantinus I ristiusu legaliseerinud ediktiga (313), Rooma impeeriumi jagunemisega (395) või viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse kukutamisega (476). Keskaja lõppu on nähtud aga Konstantinoopoli langemises (1453), Ameerika avastamises Christoph Kolumbuse poolt (1492) või reformatsiooni alguses (1517). Tänapäeval on keskaja täpsest ajalisest piiritlemisest loobutud ja üldjuhul paigutatakse see 5. ja 15. sajandi vahele. See on periood, mil Euroopas domineeris ristiusk (katoliiklus) ja kujunes välja seisuslik agraarühiskond (feodalism). Nimetust „keskaeg” on sealjuures korrektne kasutada üksnes Euroopa ajaloo kontekstis, kus see on sündinud, isegi kui seda on püütud rakendada kaugemate piirkondade ajaloo periodiseerimisel (näiteks on räägitud Jaapani, India või Aafrika keskajast). Keskaegse Euroopa piirid määras ära ristiusu (katoliikluse) levikuala (ld Christianitas), mis kujunes välja pika aja jooksul: esialgsetelt tuumaladelt Itaalias, Hispaanias ja Gallias (Prantsusmaal) laienes ristiusk alates 8. sajandist mitmes suunas. Oma maksimaalse ulatuseni küündis keskaja Euroopa 14. sajandi lõpuks.
Erinevalt antoloogiasarja kahe eelmise köite – Vanakreeka kirjanduse antoloogia (2006) ja Rooma kirjanduse antoloogia (2009) – ainesest, ei ole keskaja kirjanduses välja kujunenud rohkem või vähem selgepiirilist kaanonit, mis annaks koostajale raamid, mida silmas pidada või mida teadlikult eirata. Niisamuti ületab keskaja kirjapärand mahult paljukordselt antiigipärandit ja on märkimisväärses osas siiani trükisõnas avaldamata. See loob olukorra, kus koostaja ei suuda parimagi tahtmise korral pakkuda esinduslikku läbilõiget kogu selle pika ajaperioodi kirjandusarhiivist, vaid peab valikutes tuginema peamiselt omaenda väljakujunenud eelistustele ja huvidele. Valikute raskusest (kuid mitte ainult) annab tunnistust tõsiasi, et esialgu oluliselt varem ja ühes köites ilmuma pidanud raamat jõuab lugejani pika hilinemisega ja kahes köites. Nimelt jõudis koostamistöö käigus üha aredamalt pärale arusaam, et kui soovida kokku panna vähegi üldistusjõuline komplekt tõlkenäiteid keskaja Euroopa kirjapärandist, mis annaks võrdsel määral aimu nii ladina- kui ka rahvakeelsest kirjandusest, ei mahuks tulemus enam ühtede kaante vahele ära. Niisiis jaotasingi tõlkeainese kahe köite vahel: esimesse, käesolevasse köitesse on koondatud ladinakeelne kirjandus ja teise, lähiajal ilmuvasse köitesse rahvakeelne kirjandus. Selline jaotus on mitmes mõttes meelevaldne, sest need kaks kirjandustraditsiooni olid keskajal tihedalt põimunud, eriti kõrg- ja hiliskeskajal, ning leidub autoreid, kes viljelesid mõlemat (siinses valikus näiteks Iacopone Todist ja Meister Eckhart). Kummatigi tundus see praktilistel kaalutlustel põhjendatud, et köide ei kasvaks lugejale ebamugavalt tüsedaks ning poleks tarvidust mahupiirangute pärast loobuda mitmete tõlgete avaldamisest. Mõistagi moodustavad need kaks köidet kokku ühe terviku ja mõeldud seega kasutamiseks koos.
Püüdes avada mõningaid põhimõtteid, mis koostajat valikute tegemisel suunasid, siis olulisematena tooksin neist välja kolm. Esiteks soovisin esile tõsta tõsiasja, et valdav osa keskajal kirjutatust on religioosse sisuga ja ühel või teisel moel kirikuga seotud. Kui selle antoloogia eelkäija, 1962. aastal ilmunud Villem Alttoa koostatud Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia, seadis ajastu nõudmistest lähtudes eesmärgiks esitada keskaja kirjandusest pildi kui põhiosas rahvakeelsest, ilmalikust ja kirikuvastasest kirjandusest, siis mõneti selle pildi täienduseks, kuid ennekõike kooskõlas meie tänaste teadmistega keskaja kirjapärandist, püüab siinne teos anda aimu sellest, et suurema osa keskaja kirjandusest moodustas ladinakeelne vaimulik kirjasõna. Kirik ei mõjutanud üksnes usulise kirjanduse keelekasutust ja teemaderingi, vaid tuleb arvestada, et kuni hiliskeskajani kuulus enamik kirjaoskajatest vaimulike ridadesse ning seega ei puudu religioosne mõõde ilmalikustki proosast ja luulest, olgu või paroodia võtmes.
Teiseks soovisin esitada läbilõike võimalikult paljudest keskaja kirjakultuuris viljeldud žanritest; ma ei piiranud ennast uuemal ajal kujunenud arusaamadega, mis keskajal kirjutatust kuulub „ilukirjanduse” valda ja mis mitte, vaid lülitasin antoloogiasse näiteid nii luulest, draamast kui jutukirjandusest, nii ajalookirjutusest kui pühakute elulugudest, nii kirjadest kui jutlustest, nii meditatsioonidest kui visioonidest, nii teoloogilistest traktaatidest kui autobiograafilistest pihtimustest. Ja kui kolmandaks püüdsin pakkuda ajalises liigenduses võimalikult ühtlase valiku tõlkeid eri sajanditest, siis geograafilises plaanis keskendasin tähelepanu teadlikult vaid kristliku Euroopa tuumaladele – Prantsusmaale, Itaaliale, Hispaaniale, Saksamaale ja Inglismaale (seda nii käesolevas, ladinakeelse kirjanduse köites kui ka teises, rahvakeelse kirjanduse köites). Selleski osas erineb valik selgelt 1962. aasta eelkäijast, millesse oli kaasatud tõlkeid ka Skandinaaviast ning Ida- ja Kesk-Euroopast.
Nii sisulistel põhjustel, ent samuti omaenda piiratud teadmistest tingituna loobusin ka kristliku maailma rüpes kujunenud mittekristlike kirjandustraditsioonide kaasamisest, ennekõike juudi ja islami autoritest; samuti ei mahtunud valikusse Bütsantsi autorid.[1.] Ent kindlasti tasub meeles hoida, et keskaja Euroopa oli kultuuriliselt ja religioosselt palju kirevam, kui tavaliselt on harjutud arvama ja et terve rida silmapaistvaid tekste sündis Hispaania, Itaalia jt piirkondade religioossetes vähemusrühmades. Et siduda antoloogiat veidigi kohaliku kultuurikontekstiga, võiks neljanda joonena lisada koostaja soovi viidata keskaegse Liivimaa (tänapäeva Eesti ja Läti) lõimitusele kõrgkeskaja kirjakultuuri, mistõttu leiab antoloogiast paar näidet keskajal oluliste autorite (Caesarius Heisterbachist ja Petrus Gotlandilt) töödest, milles on mainitud ka Liivimaalt pärit inimesi.
Sedalaadi
