eriti Islandil, kus tõenäoliselt sajandeid suuliselt viljeldud saagatraditsiooni hakati kloostrites kirja panema alates 13. sajandist. Kuid prantsuse eeskujud ulatusid Põhjamaadessegi, nii lasi 1220. aastatel Norra kuningas Haakon IV (1204–1263) tõlkida süstemaatiliselt vananorra keelde prantsuse eepilisi rüütliromaane, mis said seeläbi osaks kohalikust kangelasmuistendite pärimusest. Rahvakeelsete tekstide esiletõus saab eriti suure hoo hiliskeskajal, nii on näiteks arvatud, et kõigist keskaja rahvakeelsetest käsikirjadest koguni kolm neljandikku on kirja pandud 15. sajandil.
Rahvakeelte esiletõusule vaatamata püsis ladina keele prestiiž kõrgena keskaja viimaste sajanditeni ja paljudes valdkondades (haridus, teadus, õigus, liturgia jt) säilitas see oma monopoolse positsiooni veel varauusajalgi, seda eriti katoliiklikes maades. Sisuliselt valitses keskaja Euroopas kultuuriline diglossia, kus ladina keel domineeris mainelt ja ametlikult kasutuselt ülejäänud rahvakeelte üle. Võrreldes rahvakeeltega ei teinud ladina kirjakeel keskajal läbi kuigi radikaalseid teisenemisi ja seda on tänapäevalgi võimalik mõista klassikalise ladina keele baasil. Nii on vahe klassikalise ja keskaja ladina keele vahel oluliselt väiksem kui näiteks vanainglise ja keskinglise või vanaülemsaksa ja keskülemsaksa keele vahel. Kui pikka aega kippusid uurijad keskaja ladina keelt käsitama mandumise võtmes, siis uuemal ajal osatakse hinnata üha enam ladina ja rahvakeelte dialoogi ning sellest sündinud omapäraseid vahevorme. Iga ladina keeles kirjutav ja kõnelev autor elas paratamatult mõnes konkreetses rahvakeelses keskkonnas ja see ei jätnud mõjutamata tema keelekasutust. Aja jooksul kujunesid välja teatud sotsiaalsed institutsioonid ja suhtluspaigad, kus kontakt kahe keeletraditsiooni vahel oli kõige tihedam, nagu ilmalikud õukonnad, kirikud, koolid ja ülikoolid.[12.] Ladinakeelsest kirjandusest võib niisiis leida väga mitmeid rahvakeelseid mõjutusi, näiteks alliteratsioonide, neologismide ja perifraaside kasutamine.[13.]
Kirjutamine ja käsikirjad
Keskaja kultuuri suuline ja diglossiline iseloom tingis selle, et kirjaoskus oli vaid väga väheste pärusmaa. Kuigi meil pole kasutada usaldusväärseid andmeid tollase kirjaoskuse üldisest tasemest ja selle muutumisest, siis väga tõenäoliselt ei suutnud ennast kirjasõnas väljendada üle ühe protsendi ühiskonnast, varakeskajal veelgi vähem. Ja kuigi kanooniline õigus sätestas, et vaimulik saab olla vaid litteratus, siis mitmed andmed kinnitavad, et nii munkade kui ka preestrite puhul oli aktiivne kirjaoskus pigem erandlik ja miinimumnõudena käsitati pigem lugemisoskust (isegi kui ka see käis paljudele üle jõu).[14.]
Varakeskajast peale kujunes kirjutamine Euroopas omaette kutsetööks, kusjuures kirjutamisoskus ei käinud tingimata käsikäes lugemisoskusega – paljud käsikirjade ümberkirjutamisele pühendunud mungad ei olnud suutelised kirjutatut ise lugema. Eraldi vääribki rõhutamist, et keskaja üldisest kirjutustegevusest hõlmas ümberkirjutamine märkimisväärse osa, varakeskajal ilmselt koguni põhiosa. Sellele aktiivsele kopeerimistegevusele võlgneme muu hulgas mitmete antiikaja kirjatööde säilimise. Sugugi mitte kõik keskaja autorid ei kirjutanud oma teoseid ise, vaid dikteerisid neid kutselistele kirjutajatele. On näiteks kõnekas, et kirja kirjutamise õpet nimetati keskajal „etteütlemise kunstiks” (ars dictandi või ars dictaminis) ja seda käsitati osana retoorikast. Üks keskaegse kirjakultuuri olulisemaid uurijaid Michael Clanchy nendib sellega seoses: „Kirjutamine oli keskajal lahutatud teose komponeerimisest, sest sule asetamine pärgamendile oli omaette kunst. Ja isegi kui autor teatab, et ta on midagi kirjutamas, siis on tõenäoline, et ta kasutab seda väljendit kujundlikus tähenduses.”[15.] Kirjutaja ametile viitav ladina nimetus scriptor (ka scriba) oli keskajal väga avara tähendusväljaga ja võis vastavalt kontekstile viidata näiteks ärakirjade valmistajale, sekretärile, kroonikule või luuletajale. 13. sajandi mõjukas Itaalia teoloog, frantsisklaste ordu juht Bonaventura (u 1217/21–1274) pakkus ühes oma kirjatöös välja eristuse nelja keskaegse kirjutajatüübi vahel. Kõigepealt scriptor (kirjutaja), kes kirjutab muutmatul kujul vaid teiste sõnu, siis compilator (kompileerija), kes kirjutab ümber teiste sõnu omal valikul, kolmandaks commentator (kommenteerija), kes kirjutab ühtaegu nii enda kui ka teiste sõnadega, ja viimaks auctor (autor), kes kirjutab esmajoones omaenda sõnadega, kasutades teiste omi vaid enda seisukohtade kinnituseks.[16.]
Pikki sajandeid oli igasugune vähegi ulatuslikum kirjutamistegevus koondunud kloostrite kirjutustubadesse ehk skriptooriumitesse (ld scriptorium), alles 12. sajandi lõpust alates võib näha ilmikutest kutselisi kirjutajaid tegutsemas suuremates linnades, eeskätt ülikoolide juures. Kirjutamistöö oli aeganõudev, kulukas ja enamasti kollektiivne. Hinnanguliselt on välja pakutud, et üks skriptor suutis päevas kirja panna paar käsikirjalehte, mis tähendab, et aastaga jõudis ta valmistada neli-viis paarisajaleheküljelist köidet (enamasti kirjutati raamatuid küll mitme peale). Seoses kutseliste kirjutajate esiletõusuga linnades kirjutamise tempo küll kasvas, nii et põhjendatult on oletatud, et kõrgkeskaja linnakirjutaja suutis töötada oma mungast ametivennast kuni kaks korda kiiremini.[17.] Koos suureneva tellimuse ja kirjutajate ringi laienemisega seletub käsikirjade plahvatuslik kasv alates 12. sajandist (vt joonis 1), mis tipnes 15. sajandil, mil võis hinnanguliselt valmida enam kui 70% keskaegsete käsikirjade koguhulgast.[18.] Ühe käsikirja meisterdamise juures oli tavapäraselt ametis mitu inimest: üks, kes valmistas pärgamendi kirjutamiseks ette, teine, kes kirjutas põhiteksti, ja kolmas, kes seisis hea kaunistatud initsiaalide ja pealkirjade (rubriikide) eest. Kui tegemist oli kallihinnalise käsikirjaga, siis värvati lisaks illuminaator, kes varustas teose vajalike miniatuuridega.
Joonis 1. Käsikirjade valmistamine Euroopas 500–1500. (Arvestusse pole kaasatud Bütsantsi alasid ega Venemaad.)
Allikas: Eltjo Buringh, Jan Luiten van Zanden, „Charting the „Rise of the West”: Manuscripts and Printed Books in Europe, A Long-Term Perspective from the Sixth through Eighteenth Centuries”. The Journal of Economic History 69/2 (2009), lk 417, tabel 1.
Visuaalne aines kinnitab, et keskaja kirjutaja töötas tavaliselt mitte laua, vaid kaldus kirjutamispuldi taga istumisasemele nõjatudes. Tema peamised tööriistad olid sulg ja sulenuga – esimene kirjutamiseks, teine sule teritamiseks ja vigade kustutamiseks (maha kraapimiseks). Roomast pärandiks saadud pilliroosuled asendati varakeskaja teisel poolel linnusulgedega, mille seast kõige hinnatumad olid hanesuled. Hiliskeskajal tulid kasutusele ka esimesed metallsuled. Kirjutamisel kasutati tinti, mille koostis muutus vastavalt ajale, kohale ja võimalustele. Alates 11. sajandist oli kõige levinum galluspähklist ehk tammepahast ja rauasoolast valmistatud tint, mille tume toon kujundas paljude keskaja käsikirjade palge. Selle kõrval kasutati peamiselt pealkirjade ja initsiaalide kirjutamiseks ka punast tinti, mida saadi punase pigmendi – näiteks pliimenniku – lisamisel. Illuminaatorite värvipalett oli mõistagi kirjutajate omast rikkalikum. Kui pärgamendile põlistati oluliseks peetud tekste, siis peamiselt endale või piiratud kasutusega mõeldud märkmeid tehti vahatahvlitele puust, luust või muust materjalist kirjutuspulgaga – stiilusega (ld stylus). Teinekord kasutati vahatahvleid ka mustandite tegemiseks, enne kui tulemus pärgamendile kirjutati.
Käsikirjade väljanägemine tegi keskajal läbi mitmeid muutusi, mis kõigepealt väljendus kirjaliikide teisenemises.[19.] Keskaja šriftide puhul võib laias laastus eristada kolme põhitüüpi: majuskel-, minuskel- ja kursiivkirja. Nende kujunemine ja kasutamine sõltus peamiselt kirjutatud teksti otstarbest, tehnilistest ja ainelistest võimalustest ning lugemisviisist. Rooma ajal laialt levinud majuskelkiri (> ld majus – suurem) koosneb suurtähtedest ja oli domineeriv keskaja esimestel sajanditel, hiljem kasutati seda peamiselt pealkirjade puhul. Minuskelkiri (> ld minus – vähem) on väiketäheline kiri, mis levis Euroopas alates 8. sajandist ja valitses olulisemate tekstide kirjutamisel keskaja lõpuni. Kursiivkiri (> ld currere – jooksma, voolama) muutus laiemalt populaarseks hiliskeskajal ja seda kasutati ennekõike kantseleilises
