või? Mu auväärne isa sundis mind enne oma surma lubama kolme asja: esiteks, et ma ei sega viskit mitte kunagi millegi muu kui veega; teiseks, et ma ignoreerin alati anonüümkirju, ja viimaseks, et ma ei räägi kunagi võõrastega, kes keelduvad oma nime ütlemast. Head päeva, härrased.» Pöördusin ukse poole, nende sada imperiaali taskus.
«Pea kinni!» Ma peatusin. Ta jätkas: «Sul on täiesti õigus. Mu nimi on…»
«Kipper!»
«Ole vait, Jock. Mina olen Dak Broadbent; see, kes meid sealt jõllitab, on Jacques Dubois. Me mõlemad oleme rändurid – meisterpiloodid, kõik järgud, mistahes kiirendus.»
Kummardasin. «Lorenzo Smythe,» sõnasin tagasihoidlikult, «žonglöör ja näitleja – Lambaklubi liige.» Tegin endale mõttes märkuse, et pean liikmemaksu ära maksma.
«Tore. Jock, proovi vahelduse mõttes naeratust. Lorenzo, oled sa nõus meie tehingut saladuses hoidma?»
«Absoluutselt. See jutuajamine toimub aumeeste vahel.»
«Kas võtad selle töö vastu või mitte?»
«Kui jõuame kokkuleppele. Või mitte. Olen küll inimene, aga kui just ebaseaduslikke küsitlusmeetodeid ei kasutata, on teie saladused minu poolt hoitud.»
«Tean väga hästi, mida neodeksokaiin võib inimese eesajuga teha, Lorenzo. Me ei oota sinult võimatut.»
«Dak,» ütles Dubois ärevalt, «see on viga. Peaksime vähemalt…»
«Ole vait, Jock. Praegusel hetkel ma hüpnoosi ei taha. Lorenzo, meil on tarvis, et teeksid ühe ümberkehastumise. See peab olema nii täiuslik, et mitte keegi – ma pean silmas: mitte keegi – ei saaks ealeski aru, et seda on tehtud. Kas sa saad sedasorti tööga hakkama?»
Kortsutasin kulmu. «Küsimus pole mitte kas ma saan hakkama, vaid kas ma tahan. Millised on tingimused?»
«Ee… tegeleme üksikasjadega hiljem. Üldjoontes on see tavaline hästituntud avaliku elu tegelase jäljendamistöö. Erinevus on selles, et ümberkehastumine peab olema nii täiuslik, et tõmbaks haneks inimesed, kes teda väga hästi tunnevad ja lähedalt näevad. See poleks lihtsalt tribüünilt paraadi juhatamine ega skauditüdrukutele medalite rinda torkamine.» Ta silmitses mind kavalalt. «See nõuab tõelist kunstnikku.»
«Ei,» ütlesin kohe.
«Ah? Sa ju ei tea veel tööst midagi. Kui südametunnistus sulle tüli teeb, siis võin kinnitada, et sa ei hakka vastu töötama kehastatava mehe huvidele – või ükskõik kelle seaduslikele huvidele. See on töö, mis tuleb tõesti ära teha.»
«Ei.»
«Noh, jumalapärast, miks küll? Sa isegi ei tea, kui palju me maksame.»
«Maksmine ei puutu asjasse,» ütlesin kindlalt. «Ma olen näitleja, mitte dublant.»
«Ma ei mõista sind. Nii paljud näitlejad teenivad raha, etendades kuulsuste avalikke ilmumisi.»
«Mina pean neid prostituutideks, mitte kolleegideks. Las ma teen oma mõtte selgeks. Kas üks kirjanik austab varikirjanikku? Kas te peaksite lugu kunstnikust, kes lubab teisel mehel oma maali signeerida – raha eest? Võimalik, et te ei tea kunstnikuhingest midagi, siiski saaksin seda ehk seletada teie enda elukutse terminites. Kas teie oleksite lihtsalt raha pärast nõus juhtima kosmoselaeva, kui üks teine mees, kellel puuduvad teie võimed, paneks vormi selga ja saaks kogu au endale, olles avalikult tunnustatud kui Meister? Kas oleksite?»
Dubois norsatas. «Kui suure raha eest?»
Broadbent kortsutas tema poole kulmu. «Arvan, et sain su vastuväitest aru.»
«Kunstniku jaoks, söör, on esmatähtis tunnustus. Raha on kõigest maine vahend, mille abil ta saab oma kunsti luua.»
«Hmm… Hea küll, nii et sa ei taha seda teha lihtsalt raha pärast. Kas võiksid teha muudel põhjustel? Kui tunned, et see tuleb ära teha ja et sina oled ainus, kes seda edukalt teha suudab?»
«Pean seda võimalikuks; ei kujuta küll selliseid tingimusi ette.»
«Sa ei peagi neid ette kujutama; me seletame sulle.»
Dubois kargas sohvalt püsti. «Kuule nüüd, Dak, sa ei saa…»
«Lõpeta, Jock! Ta peab teadma.»
«Ta ei pea teadma praegu… ja siin. Ja sul pole mingit õigust talle rääkides kõiki teisi ohustada. Sa ei tea temast mitte midagi.»
«See on kalkuleeritud risk.» Broadbent keeras mulle selja.
Dubois haaras tal käsivarrest ja pööras ta ümber. «Kalkuleeritud risk, kurat võtaks! Dak, ma olen varem ka su lollusi talunud, aga enne kui ma lasen sul praegu endale mõlemast rauast näkku tulistada, saab üks meist vastu lõugu, et ta neid enam ei laiutaks.»
Broadbent näis jahmunud, kuid muigas siis külmalt alla Dubois’ poole. «Arvan, et sa oledki selleks valmis, mis, Jock, vanapoiss?»
Dubois jõllitas silmagi pilgutamata üles talle näkku. Broadbent oli temast peajagu pikem ja kakskümmend kilo raskem. Leidsin esimest korda, et Dubois meeldib mulle; mind on alati liigutanud kassipoja vapper häälekus, bantami kuke võitlusvalmis süda või mõne väikese mehe valmisolek pigem surra kui alla anda… Ja kuigi ma ei eeldanud, et Broadbent võiks ta tappa, arvasin siiski, et varsti näen, kuidas Dubois’d kasutatakse tolmulapina.
Ma ei kavatsenudki sekkuda. Igaühel on õigus oma hävimise aeg ja viis ise valida.
Võisin näha pinget kasvamas. Siis pahvatas Broadbent äkki naerma ja patsutas Dubois’d õlale. «Veab sul, Jock!» Ta pöördus minu poole ja sõnas vaikselt: «Kas võiksid meid hetkeks vabandada? Pean koos oma sõbraga ühe suure suitsu tegema.»
Sviit oli varustatud vaikuse nurgaga, mis hõlmas ka isekirjutajat ja telefoni. Broadbent võttis Dubois’l käe alt kinni ja juhtis ta sinna; nad seisid ja rääkisid ärritatult.
Mõnikord pole sellised seadmed avalikes kohtades nagu hotellid sugugi nii head, nagu võiksid olla; helilained ei vaibu täielikult. Kuid Eisenhower on luksushotell ja praegusel juhul töötas vähemalt varustus täiuslikult; võisin näha, kuidas nende huuled liiguvad, kuid ei kuulnud vähimatki heli.
Aga muidugi võisin ma näha nende huuli liikumas. Broadbent oli näoga minu poole ja Dubois’le sain pilgu heita seinapeeglist. Oma kuulsat mõtetelugeja stseeni etendades sain aru, miks isa oli mind tagant torkinud seni, kuni suutsin huulte vaikivat keelt lugeda – mõtetelugeja stseeniga esinesin alati heledalt valgustatud ruumis ja kasutasin prille, mis… aga see pole tähtis; ma oskasin huultelt lugeda.
Dubois ütles: «Dak, sina kuradima lollakas, põhimõttelage, omavoliline ja ülimalt võimatu rõvedik, kas tahad, et me mõlemad lõpetaksime Titaanil kaljusid kokku lugedes? See ennasttäis pipstükk lobiseb kõik välja.»
Broadbenti vastus oleks mul peaaegu kahe silma vahele jäänud. Ennasttäis, või veel! Kui mitte arvestada oma geniaalsuse erapooletut hindamist, pidasin end väga tagasihoidlikuks meheks.
Broadbent: «… ei loe, et mäng paistab ebakindel, kui see on ainus võimalik mäng. Jock, meil pole kedagi
