ulatuvad saapad, punane kleit, mida võis aimata musta kaherealise Hope’i mantli all, ja kaelas kirju lambavillast sall. Neil oli üks ühine huvi. Mood. Carlos ei suutnud mõista inimesi, kes sellest ei hoolinud. See, mis inimesel seljas on, räägib palju rohkem sellest, missugune inimene on, kui enamik teab või ehk tahab möönda. Rahaga ei ole siin mingit pistmist. Stiil ei pea ilmtingimata raha maksma. Inimesel kas on seda või ei ole. Võta või näiteks tema uus kolleeg Vanja Lithner – hea politseinik, päris tore inimene, ehkki mitte just lausa sotsiaalse pädevuse ime, aga oli selge, et ta ei pühenda nädalas mitte kolme minutitki mõtlemaks sellele, missuguseid riideid osta või mida selga panna.
„On sul külm?” küsis Anne-Lie, kui tema juurde jõudis ja ta õlgade vahele tõmmatud pead nägi.
„Mis sa arvad?”
„Ma arvan, et sul tuleb raske talv, praegu on alles oktoober.” Anne-Lie naeratas talle põgusalt, enne kui ennast sisehoovis toimuva poole pööras. „Mis meil siin praeguseks on?”
„Saapajäljed, tunduvad olevat sama mark ja suurus, mis teisteski kohtades, aga seekord pillas ta süstla maha.”
„Kas me saame seda jälitada?”
„Eks paistab.”
„Kas me mingi koti leidsime?”
Carlos raputas pead. Anne-Lie keeras ringi ja vaatas tänaval mõlemale poole.
„Valvekaamerad?”
„Sellel tänaval pole, aga Östra ...gatanil on üks. Ma tellisin välja kõik, mis on salvestatud alates kella poole üheksast.”
„Hästi.”
„Ja üks asi veel ...”
„Mis?”
„Lambid ukse kohal. Ma helistasin neile, kes siin parkimiskohti rendivad.” Carlos osutas jälle tehnikute valgustatud sisehoovi poole. „Keegi Fredrik Filipsson lahkus siit autoga kohe pärast kaheksat ja ütles, et siis põlesid mõlemad lambid.”
„Seega ootas mees Klarat.”
„Paistab nii.”
„Sest tundis teda?”
„Ta võis Klarat mõnda aega jälitada. Klara pargib igal neljapäeval oma auto siia, tuleb tagasi umbes ühel ja samal ajal. Täpselt nagu Ida Riitala, kes alati pärast vahetust surnuaia kaudu lõikas.”
Anne-Lie ohkas taas. Pööras pilgu Carloselt ära ning vaatas Fyriså ja teisel pool tumedat külma vett oleva üliõpilaste spordiplatsi poole. Ta armastas oma tööd. Selle kõiki tahke. Aga niisugune asi, niisuguse asjaga ei tahtnud ta tegemist teha. See tuleb ära lahendada. Kähku. Kõige parema meelega võtaks ta DNA-proovi igalt Uppsala mehelt, kes on vanem kui viisteist aastat.
„Kolm kallaletungi vähem kui kuu aja jooksul.”
See oli nending, ent Carlos vastas siiski.
„Jah.”
„Ta ei lõpeta.”
„Ei.”
„Naised hakkavad väljaminemist kartma.”
„Rohkem kartma.”
Anne-Lie noogutas. See on tegelikkus ja ühiskonna probleem. Naised kardavad üksinda välja minna. Igal pool, igas linnas. Kuriteoennetusnõukogu ühe uuringu andmetel on rohkem kui iga viies naine millalgi hirmu tõttu kodunt välja minemata jätnud. Naiste liikumisvabadus kitseneb, nende võimalused ahenevad. Ja seda siis, kui kõik on nagu „tavaliselt”.
Ilma et mõni sarivägistaja vabalt ringi liikumas oleks.
„Me peame tegema kõik, mis suudame,” lausus ta taas Carlose poole pöördudes.
„Kas sa tahad rohkem inimesi?”
„Ma tahan teistsuguseid inimesi.”
Nende sõnade saatel Anne-Lie lahkus. Carlos kuulis tema kontsaklõbinat ka pärast seda, kui naine silmist oli kadunud. Ta ei teadnud, mida Anne-Lie „teistsuguste inimeste” all silmas pidas, ent oli kindel, et saab peagi teada.
Kui Anne-Lie on midagi otsustanud, siis nii ka läheb.
„Saad sa varsti valmis?”
Billy kuulis, kuid tema aju ei registreerinud vannitoa ukse tagant kostvat küsimust. Ta pühkis peegli aurust kuivaks, kummardus kraanikausi kohale ja silmitses oma nägu.
Nagu toonagi.
Tol juunihommikul. Kui ta diivanil üüratu pohmelusega ärkas. Tundus, et sellest on terve igavik möödas. Seesama nägu, teine peegel.
Tema juures. Jenniferi juures.
Enne, kui talle meenus ...
Vesi voolas märgadest juustest, jäi kulmudesse pidama ja tilkus põskedele. Ta nägi oma pilku. Vaatas sügavalt silmadesse. Hinge peegel, kui luulelist ütlemist uskuda. Kuid siis reedaksid need teda ja seda need ilmselt ei tee. Ta oli kuulnud, et on lahke. Tavaliselt öeldi nii. „Sul on lahked silmad.” Need ei rääkinud midagi süngest vajadusest, mis oli tema kõhus nagu näljane madu. Ei midagi domineerimise ja kontrolli peale mõtlemisest, mis oli teda nüüd üksjagu aega saatnud, aga mida tal oli õnnestunud alla suruda. Pärast seda, mis Jenniferiga juhtus. Tavaliselt ei vaevanud ta ennast sügavamate flosoofliste mõtisklustega, ent viimasel ajal pidi ta tahtmatult küsima: kes ta tegelikult on?
Kelleks ta on muutunud? Mis on temast saanud?
Squash, mis teda harilikult ära väsitas, oli ta täna õhtul tasakaalust välja viinud. Mitte matš ise, vaid see, mis juhtus pärast. Riietusruumis. Kolleeg, kes oli just võitnud kolm järjestikust setti (11-8, 11-8, 12-10), oli duši alt välja tulnud, tema kõrvale pingile istunud, käterätik ikka veel puusade ümber, juuksed märjad. Billy oli otsustanud kodus duši all käia. Ta oli kaotuse pärast vihasem, kui tahtis tunnistada. Kolm järjestikust, kurat, seda polnud mitu aastat juhtunud. Ilmselt hakkab ta haigeks jääma või midagi sihukest.
„Sa tunned Jenniferi, eks? Holmgreni,” oli kolleeg öelnud, ise samal ajal suurest spordikotist deodoranti välja õngitsedes. Billy oli jäigaks tõmbunud, kõik mõtted matšist olid otsekui peoga pühitud. See siin oli miiniväli. Mis nüüd lahti on?
„Jah, me oleme mõne korra koos töötanud, mis siis?”
See oli tõsi, aga mitte kogu tõde. Kaugel sellest. Nad olid ka mõne korra teineteisega maganud. Rohkem kui koos töötanud. Viimane kord oli asi täiesti käest ära läinud.
„Kas kuulsid, mis juhtus?”
„Ei, mis siis?”
Vannitoa uksele koputati samal hetkel, kui see avati. Nad ei pannud ust kunagi lukku. My arvates polnud seda tarvis, sest nad olid korteris vaid kahekesi ja teadsid, kas vannituba on hõivatud või mitte. Billy võpatas peegli ees, otsekui oleks My tabanud ta teolt, mida ta poleks pidanud tegema. See polnudki tõest kaugel.
„Mis asja sa siin teed?”
