nüüd küll, et äkki, mu lord. Seemned said külvatud juba kaua aega tagasi. Teie isale öeldi, mida ta peab tegema, kuid kahjuks tegi ta nii vähe kui võimalik, mis viiski pikkamööda praeguse olukorrani.”
„Mida põrgut mina saan teha?” päris markii.
„Ma ei taha pealetükkiv olla, mu lord, kuid kas te pole kordagi mõelnud, et oma tiitli ja positsiooniga võiksite abielluda jõuka pärijannaga?”
„Abielluda!” hüüatas markii. „Ma pole sellele kunagi mõelnudki, eelkõige ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud armunud.”
Hetkeks tekkis vaikus ning siis ütles raamatupidaja vaikselt, nagu räägiks ta iseendaga: „Tundub kummaline, teil on teiste vallaliste meeste ees nii palju eeliseid ning nii paljud leedid on – kui nii võib öelda – teie vastu huvi üles näidanud, kuid teie pole nende hulgast leidnud kedagi, kes teile sobiks.”
Markii ei vastanud, kuid seisis akna all, näol vaevumärgatav naeratus, ning vaatas hajevil pilgul välja, nähes enda ees vaid päikese käes sillerdavat purskkaevu.
Tema positsioon seltskonnas oli alati kindel olnud. Tema tiitel oli kindlustanud talle kutsed kõikidele tähtsatele ballidele.
Isegi tiitlita poleks ta vähem populaarne olnud, sest ta oli viimane puhtatõuline Wimborton: pikka kasvu, laiaõlgne ja kena tumepunaste juustega mees.
Ta oli pärinud niisuguse välimuse ja salapärasena mõjuva väärikuse, milles oli aimata uhkust oma esivanemate ja iseenda üle. Tema ilmumisel ruumi pöörasid kõik pead, eriti naised.
Isegi need naised, kes tema tiitlist midagi ei teadnud, ei suutnud teda nähes naeratust tagasi hoida, ning jõukad lesed, kes sellest teadlikud olid, tõttasid teda debütantidele tutvustama.
Francis ei olnud ennast täis, kuid võttis seda, et oli enesestmõistetavalt igas Londoni seltskonnas teretulnud.
Ent kuigi ta oli tantsinud aasta kõige ilusamate tütarlastega ning nende vanemad olid teda kümneid kordi enda juurde lõunale või õhtusöögile kutsunud, ei olnud ta veel kohanud tütarlast, kellega oleks tahtnud veeta kogu ülejäänud elu.
Kõige lustlikumaks oli ta pidanud näitlejannasid, keda tema sõbrad talle tutvustasid. Ja loomulikult sai talle selgeks, kui meeldiv võib armastus olla, kui särav näitlejanna oli su käte vahel nagu sulavõi ja valmis kõigeks, mida mees ihaldas.
Kuid ta teadis, et see on vaid mööduv meelelahutus, mida ta jagas oma sõpradega. Kui see hetk oli möödas, oli seda kerge unustada, kuni see juhtus taas.
Akna juures seistes meenutas ta neid armulugusid ja nendega kaasnevaid naudinguid, mis ununesid kahjuks kiiresti.
Abielu seevastu oli midagi tõsist, mis pidi kestma terve elu.
Lõpuks markii ohkas ja pöördus taas härra Johnsoni poole.
„Kahtlemata peate mind ebaratsionaalseks, kuid mõte armastuseta abielust tekitab minus tülgastust.”
„Mul on väga, väga, väga kahju, mu lord” vastas Johnson, „kuid minu kohuseks on olla teiega avameelne ning anda teada teie olukorrast, mis praegu on äärmiselt halb.”
Tekkis hetkeline vaikus ning siis lausus markii irooniliselt: „Oletan, et teil on mulle isegi naine valmis vaadatud.”
Raamatupidaja naeratas.
„Muidugi, mu lord.”
„Laske tulla, olen valmis kõige hullemaks.”
„Preili Lexia Drayton.”
Markii vaatas Johnsonile üksisilmi otsa, lugedes tolle näoilmest välja, et see nimi peaks talle tuttav olema, kuid ta võis vanduda, et ei olnud.
„Kuidas palun?” vastas ta, pilk tühi.
„Lexia ja tema isa kolisid Highcliffe Hall’i eelmisel kuul.”
Highcliffe oli suur hästi sisustatud maja, mis oli paremas seisukorras kui teised hooned tema kinnistul ning markii oli usaldanud selle rentnikule, kes oli võimeline maksma kõrget renti.
Eelmine rentnik maksis hea meelega ning oli kinnistust vaimustuses, kuid tema naine suri ning pärast seda kolis mees Šotimaale oma abielus tütre juurde.
Oli vaja kiiresti uus rentnik leida, kuid härra Johnson oli selle asja juba korda ajanud ning markii polnud veel härra Draytoniga kohtunud.
„Te olite Londonis, kui nad sisse kolisid,” sõnas härra Johnson. „Olen kuulnud, et härra Drayton on üüratult jõukas, tegelikult lausa kolme- või neljakordne miljonär.”
Markii naelutas oma pilgu taas Johnsonile.
„Miljonär? Minu maal?” hüüatas ta.
„Sain aru, et ta oli Ameerikas ja saabus alles mõni kuu tagasi Inglismaale. Tal on suur maja Londoni kõige elegantsemas rajoonis, kuid ta soovis kinnistut maale.”
„Kas ta on inglane?” päris markii.
„Jah, ta on inglane,” vastas härra Johnson, „kuid ta elas vahepeal Ameerikas ja sai seal nii rikkaks, et tulnud tagasi, sai lubada endale maja Park Lane’il, ta ostab Tattersall’ist hobuseid, millega kavatseb hakata jahti pidama ja võidu ajama. Niipalju kui mina tean, on tal ainult üks laps – väga atraktiivne tütar, kes pärib kogu tema tohutu varanduse.”
Pärast pikka vaikimist pomises markii: „See on siis teie arvates lahendus minu probleemile?”
„Miks mitte, mu lord? Kui ta on nii rikas, nagu räägitakse ja tal on ainult üks laps, tundub see mulle jumala kingitusena.”
Markii naeris.
„Kas te mõtlete seda tõesti tõsiselt? Miljonäri tütrel peaks olema mehi jalaga segada.”
„Arvan, et Ameerikas oli see nii, kuid tema isa soovib, et ta abielluks inglasega, eelistatult mehega, kellel on tiitel.”
„Mõistan,” naeratas markii virilalt.
„Mu lord, praegu pole õige aeg juuksekarva lõhki ajada. Temal on see, mida vajad sina ning sinul see, mida soovib tema isa. Kui tohib, siis soovitan teil kiiremas korras härra Draytonit külastada, vastasel korral annate võimaluse kellelegi teisele, sest on veel palju teisi, kes ihaldavad tema uksele koputada. Kui tema tütar ei suuda markii südant võita, võib ta nõustuda vähemaga.”
Pärast väikest pausi naeris markii laginal: „Ma ei usu, et see juhtub! Ma isegi ei suuda uskuda seda, et seisate praegu siin ja räägite minuga. Kas see võib olla tõsi, et üks miljonär võttis rendile minu maal asuva maja ainuüksi seepärast, et tema tütar võiks minuga kohtuda? Uskumatu.”
„Jah, teil on õigus, kuid see on ju hea mõte ning olen kindel, et härra Draytonil on terav mõistus. Vastasel juhul ei oleks ta miljonär.”
„Kuid minna nii kaugele…”
„See on tõesti nagu näidend või romaan,” nõustus härra Johnson, „kuid olen autoriteetsetest allikatest kuulnud, et Drayton on teinud palju uurimistööd,
