Minu Šotimaa. Marion Jõepera

      Sissejuhatus

      „Sa oled juba koolis käinud, mis sa enam uuesti lähed!“, „Ainult lollid käivad koolis!“, „Palun ära tee seda endale“, „Oled sa täiesti kindel, et sul on seda vaja?“, „Sa lükkad täiskasvanuks saamist kogu aeg ainult edasi!“. Sellised olid vaid mõned reaktsioonid, kui ma otsustasin 2012. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli doktorantuuri astuda. Sõbrad, endised ülemused ja vanemlikud figuurid jäid reageerimisega aga natuke hiljaks. Plaan oli mul raudse tahtejõuga juba paika pandud.

      Olin sel ajal 29aastane ja elasin Londonis, seega sain täiskohaga doktorandiks kaugõppe-seguses vormis. Mulle kui vabakutselisele, ent täiskohaga töötavale inimesele sobis lahendus ideaalselt. Esimene õppeaasta möödus muretult. Traditsioon näeb ette, et kui väga sa juba esimesel aastal doktoritööga alustada ei taha, mööduvad need kaksteist kuud peamiselt lugedes ja seminare väisates. See on ka loogiline, sest mida ülemäära mõistlikku sa ikka nii varakult kirjutad. Aeg möödus. Igapäevatööle ja süvenevale akadeemilisele uurimistööle lisandus sujuvalt veel üks suurprojekt: minu ja minu elukaaslase Nici parajalt piraka maja täielikud renoveerimistööd. Selleks, et kõike hallata – ja samas mitte loobuda enam-vähem normaalsest suhtlusest, mägironimisest ning üllatusreiside planeerimisest ja läbiviimisest –, hakkasin oma igapäevakalendris asju minutilise täpsusega planeerima. Mõne inimese jaoks on niisugune käitumine sotsiopaatiline, minul aitab see pead tühjana hoida, otsuseid langetades oluliselt aega säästa ja kiiretel perioodidel stressivabu hetki nautida. Tundus, et nõnda võib paar aastat oma elust mööda saata küll.

      Minu doktoritöö keskendus ühe 21. sajandile iseloomuliku nähtuse uurimisele – igatsusele tundmatu, struktureerimatu ja kontrollimatu järele. Viimasel paaril aastakümnel on see tendents endast märku andnud kõikjal, teatrilavastustest muuseumide kasutusteekondade disainimiseni. Inimene on vähemalt läänes hakanud oma ülitäpselt planeeritud päevade tasakaalustamiseks otsima meelelahutus- ja ajaveetmisvorme, mille lõpptulemus ei ole ette määratud ja oleneb pigem temast endast. Näib, justkui vajame me teadmist, et saame oma käitumisega muuta end ümbritsevat. Seda tõestab kaunilt näiteks videomänguloogika jõudmine teatrisse (me tahame praeguseks ka teatris oma lugu ise kokku panna, mööda ruume ringi rännata ning mitte vaadata etteantud, teleteaterlikku lugu), kuid ka podcast’ide, seiklusorganisatsioonide, linnagiidide, ürituskorraldajate ja otsapidi juba haridusvaldkonna teenused, mis pakuvad osalejatele võimalust astuda ühe või teise eesmärgi nimel tundmatusse. Ehk teisisõnu – minna seiklema.

      Šotimaal hakkasingi alguses käima just pisikeste seikluste eesmärgil. Mida pikemaks muutusid aga oma ärklitoas veedetud kirjutamistunnid, seda tugevamalt hakkasin ka ise tundma vajadust millegi ürgselt struktureerimatu järele. Ja kus tänapäeva inimene tolle tõelise tundmatusega ikka kohtub, kui mitte metsikus looduses, mägedest rääkimata! Öeldakse, et mägede tipust leiad sa ainult seda, mida sa sinna kaasa viid. Täiendaksin mõtet veelgi, öeldes, et teedel mägede läheduses ja pikamaa-matkaradadel võib inimene leida midagi endast veelgi suuremat – kõikvõimalikkuse.

      Päeval, mil oma doktoritöö lõplikult valmis sain ja ära saatsin, istusin köögilaua taha. Viis aastat militaar-maratonelu sai järsku läbi. Minu esimene mõte oli, et nüüd tahaks endale küll üht pikemat kirjutusprojekti. See mõte ajas mind poole minuti pärast hüsteeriliselt naerma, siis nutma, siis uuesti naerma, aga juba leebemalt. „Mis sul viga on?“ ei suutnud ma ka ise ära imestada. Aga selleks ajaks oli uus soov minus juba selge kuju võtnud. Ma teadsin, mida teha! Tahtsin kirjutada oma kõige lemmikumast kohast maa peal – Šotimaast.

      „Minu Šotimaa“ raamatul on seega kaks sünnipõhjust. Esimene neist on üsna soomeugrilik: pärast aastaid suurlinnaelu hakkasid erinevad seigad mulle meelde tuletama, et vajan tihedaid kokkupuuteid loodusruumiga, mis ulatub kaugemale kui suurim linnapark. Teine põhjus oli mõtestamisvajadus. Soovisin kirjutamise kaudu leida vastuse küsimusele, mis on see, mis sunnib meid ikka ja jälle teele, oma kodust ja küber-boheemiast lahkuma, et endas pesitsevat nomaadi valla lasta.

      Maagilistest, lõbusatest ja vahel ka hirmutavatest kokkupuudetest Šotimaa tahkude, nõlvakute ja uhtorgudega minu raamat räägibki. Ma loodan, et see innustab ka teisi võtma ette teekonda sellesse takjate ja mägede riiki.

       London/Šotimaa,

       2017–2018

      Avastada ja unustada

      Oli 2013. aasta veebruar. Jooksin läbi Londoni Gatwicki lennujaama, et Edinburghi lennukile jõuda. Mul oli peas eelmisel õhtul sõbralt kingiks saadud kõvakübar ja seljas õhuke jakk. Pärast passikontrolli läbimist pidas koridori turvamees mu kinni. „Kas te teate, et te näete välja, nagu oleksite põgenenud filmist „Kellavärgiga apelsin“?“ Vaatasin talle puurivalt otsa ja pistsin uuesti jooksu. „Head reisi, neiu!“

      Nii algas minu esimene reis Šotimaale, üks kindel eesmärk silme ees – jõuda lennukile. Olin eelmise õhtu veetnud sõbra meeleolukal sünnipäeval ning tõttasin lennujaama põhimõtteliselt otse peolt. Sünnipäevalaps ise oli see, kes oma kõvakübara mulle kingiks kaasa andis. Jah, üsna kääbiklik käitumine, mõtlesin sel õhtul ja mõtlen siiamaani. (Kes ei mäleta, siis J. R. R. Tolkieni kääbikutel on kombeks oma sünnipäeval sõpradele ise kingitusi jagada.) Lennukis olles kujutasin Šotimaad endale ette: kivine, vihmane ja arvatavasti sarnane Põhja-Inglismaaga. Kujutasin ette losse ja kivist linnuseid, mingit laadi Tolkieni maailma.

      Edinburghis maandununa sain kiirelt aru viiest asjast. Esiteks – siin ei ole Londoniga sama ilm. Teiseks – Šotimaa ei ole kohe kindlasti Põhja-Inglismaa. Kolmandaks – Edinburgh on teistmoodi rõske kui ükskõik milline muu koht maailmas. Neljandaks – siin on kummituslikult kaunid surnuaiad. Viiendaks – minu järgmine eesmärk on leida endale ülimal kiirusel lisariideid.