kõik, et see on Viggo Dellingi süü.
Viggo toksib direktor Agnetale meili. Peaasi, et ta vaid kõik sõnad õigesti kirjutaks, nii et direktoril mingeid kahtlusi ei tekiks. Niimoodi!
Viggo on tohutult rahul sõnaga „ebakompetentne”. Alrik õpetas talle, et see tähendab kedagi, kes teeb midagi väga halvasti. Kõlab tõeliselt täiskasvanuliku sõnana.
„Aeg on koristama hakata!” hüüab Tööõpetuse-Thomas maalimisklassist, nii et kõik kuuleksid. „Pidage meeles, mida ma alati olen öelnud: pole midagi efektiivsemat kui PUHTUS ja KORD!”
Viggo naeratab endamisi, kui mõtleb, mida Tööõpetuse-Thomas küll ütleb, kui ta naelte, kruvide ja mutrite kapi avab. Nimelt on Viggo need omavahel kõik põhjalikult kokku seganud. Tööõpetuse-Thomasel võtab nende sorteerimine mitu tundi.
„Ta tuleb!” sosistab Omar läbi hammaste. „Viggo! Oled sa valmis? VIGGO!”
Jah, ta on valmis. Viggo saadab meili hiireklikiga teele, kükitab kähku ja poeb õpetajalaua alt läbi. Kui ta teiste juurde läheb, tõukab Simon teda õlaga ja sisistab:
„Tead, te hakkate Alrikuga kõvasti peksa saama!”
Seda on ta mitu korda öelnud sellest saadik, kui Viggo ta firmaalukad puruks lõikas. Ent Viggo kehitab vaid õlgu. Lödimoni ähvardus teda ei loksuta.
Tööõpetuse-Thomas alustab koristamise tulemuste kontrollringi. Keegi ei tohi klassist lahkuda enne, kui kõik särab puhtusest ja iga väiksemgi asi on oma kohale tagasi pandud. Viggo ja Omar pühivad oma lauad erilise hoolega puhtaks.
Viggo nühib lauaplaadi koguni pusavarrukaga üle. Tööõpetuse-Thomas turtsatab temast möödudes kahtlustavalt.
Täpselt sel hetkel, kui ta hakkab naelakappi avama, heliseb tema mobiiltelefon. Tööõpetuse-Thomas heidab kiire pilgu ekraanile ja pöördub siis klassi poole:
„Vaikust!” ütleb ta tähtsalt. „Direktor Agneta helistab.”
Sumin vaibub. Kõigi pilgud on Tööõpetuse-Thomasele pööratud.
Viggo märkab Omari pilgus peegelduvat õudust.
„Oi ei,” pomiseb Omar. „Kõik on läbi!”
„TERE, AGNETA!” vastab Tööõpetuse-Thomas valjusti ja enesekindlalt.
Mingil põhjusel karjub Thomas telefoniga rääkides alati kõva häälega.
„Millega saan sind aidata, kaunitar?”
Seejärel jääb ta järsku vait. Kõik klassiruumis olijad kuulevad direktor Agneta kõnevalingut mobiilis. Sõnadest ei saa nad aru, kuid kõik kuulevad, et ta on vihane. Väga vihane!
Tööõpetuse-Thomase kulmud kerkivad laubal üha kõrgemale. Tema jahmatus kasvab iga hetkega. Viggo meelest näeb ta välja nagu ajusurmas viibiv keeduvorst.
„Aga … aga?” kokutab Tööõpetuse-Thomas ja teeb käega „olen-täiesti-süütu”-liigutuse.
„Kas me tohime minna?” hüüab Nadia ja osutab seinakellale. „Tund on läbi!”
Tööõpetuse-Thomas vehib klassi poole tõrjuvalt käega.
„Jah, jah, kaduge minema!” kähvab ta … „EI! Mitte sina, Agneta!”
Kõik tormavad ukse poole, aga Viggo ja Omar on kõige kiiremad.
Kohe, kui nad kooliõuele jõuavad, löövad nad käed plaksuga kokku. Highfive! Yes! Tegime ära!
Huvitav, mida direktor Agneta Tööõpetuse-Thomasele ütles? Nad itsitavad nii kõvasti, et kukuvad peaaegu pikali. Suggen ja Galten lähevad mööda ja neilegi räägitakse, mis toimub.
Nad löövad Viggoga rusikad kokku ja ütlevad, et kui ta ära kolib, läheb koolis igavaks. Siis jooksevad nad minema ja hüüavad:
„Nägudeni, Viggo!”
„Helista vahel!”
„Ma pean samuti minema,” ütles Omar. „Mul läheb varsti buss.”
Nad annavad teineteisele paar sõbralikku müksu.
„Näeme!” ütleb Omar. „Või …”
Mõlemad muutuvad hoobilt tõsiseks, sest kumbki ei tea, millal nad järgmine kord kohtuda võiksid.
Omar kallistab Viggot kiiresti. Viggo seisab ja vaatab talle järele. Ta püüab aru saada, kas ta on kurb. Aga ta ei tunne eriti midagi. Küllap on katastroofimõtetel parajasti kohvipaus. Viggo tunneb ainult, et kõik temas pulbitseb ja keeb. Nii cool, et tal õnnestus see meil Tööõpetuse-Thomase arvutist teele saata! Milline äge pauk lõpetuseks! Kättemaks on ikka magus.
Ja Omar on lahe ja tore, mõtleb ta. Omar on tõeline sõber. Loodetavasti saavad nad omavahel kontakti hoida, nagu nad kokku leppisid.
Viggo pöörab ringi, et sammud kodu poole seada. Ta märkab jalgrattaparklas kedagi seismas. Ja otsekohe matavad katastroofimõtted ta uuesti enda alla.
317. PEATÜKK
Kuidas ma toime tulen?
VIGGO RINDA LÖÖB valu. Jalgrattaparklas seisab Alrik. Täiesti üksi.
Kuidas Alrikul noortekodus minema hakkab, mõtleb Viggo. Alrik on seal kõige noorem. Ja kuidas mina ilma temata toime tulen?
Ta sörgib oma suure venna juurde.
„Noh,” ütleb Viggo. „Mis teed?”
Alrik heidab talle väsinud pilgu.
„Kas oled juba ära unustanud?” küsib ta vaikselt.
„Mille?” küsib Viggo, silmad ümmargused.
„Anders ja Laylah pidid meile ju järele tulema,” ütleb Alrik. „Pidime poodidesse minema.”
Viimasel nädalal on Anders ja Laylah ennast pärast lõunat töölt vabaks võtnud, et rohkem Alriku ja Viggoga koos olla. Pärast kooli on nad teinud palju toredaid asju: käisid kinos, vaatasid Guifi ja Sävehofi vahelist käsipallimängu, möllasid veekeskuses. Täna on plaan minna Södertäljesse, osta natuke uusi riideid ja kummalegi poisile kohver. Alrikul ja Viggol pole kunagi oma kohvrit olnud. Mariefredi tulles olid mõlema asjad mustas prügikotis.
Anders ja Laylah on nii metsikult head, et Viggo meelest teeb see kõik peaaegu veel hullemaks. Mingil kummalisel kombel oleks kergem, kui nad enne tema ja Alriku Mariefredist lahkumist tõsiselt tülli läheksid.
„Õige jah,” ütleb Viggo. „Kohvrid. Vabandust! Mul läks meelest ära.”
„Sa ei pea kogu aeg vabandust paluma!” ohkab Alrik ja hakkab oma mobiili näppima.
„Okei,” sosistab Viggo ja vahib oma saapaninasid.
Nad
