Retk tundmatule saarele. Raamat koos audiofailidega. Ülli Kukumägi

       ISBN 978-9949-3-0900-9 (epub)

       Minu väikestele inglikestele Kirkele ja Mariusele ja kõigile teistele lastele, kes päevast päeva meie ellu rõõmu toovad ja maailma imeliseks muudavad.

      Tegelikult on kõik pisikesed lapsed sündides inglid. Mõned neist lihtsalt sünnivad Maa peal ja teised Taevas. Ja tavaliselt jäävad taevalapsed suureks saades ingliteks, aga Maa peal sündinud lastest saavad hiljem täiskasvanud.

      Meie sõbrad inglilapsed sündisid ja elasid Taevas - nagu inglid ikka, kuid siis jäi ingliisa Maa peal inimesi aidates kadunuks ning ingliema Josephiine otsustas koos oma seitsme lapsukesega Maa peale kolida.

      Ülakorruse laste esimesest raamatust kuulsid, milline inglilaste elu Taevas oli ning seda, kuidas nad Maa peale kolisid, Jürgenit kohtasid ning endale uued nimed said. Teises loos päästsid inglikesed Lihavõttejänese poja Täpikese, ning Josephiine pühendati äritegemise saladustesse. Kolmas lugu jutustas kummituslikust Veski-Katist ja pisikesest hiirest, neljandas said lapsed sõbraks piraadipealiku Julius Julmaga ning Joonathan leidis rannast pudelipostiga saabunud salapärase kirja abipalvega.

      Kui sa neid lugusid kuulnud pole või oled jõudnud inglikeste nimed unustada, tuletan need sulle uuesti meelde, sest tead küll - teinekord kipuvad ka selged asjalood segaseks muutuma, kui ei saa täpselt aru, kellest või millest ikkagi jutt käib.

      Niisiis - Taevas oli Ülakorruse lapsi kutsutud nimedega Inglike Üks, Kaks, Kolm, Neli, Viis, Kuus ja Seitse. Maa peale elama asudes ei saanud see nii jääda, sest Maa peal on lihtsalt teised kombed, ning nii saidki inglikesed uued nimed.

      Kõige vanem - Inglike Üks - sai nimeks Helen. Helen oli 14-aastane tark tüdruk, kes peaaegu alati teadis vastuseid kõigile nooremate õdede-vendade küsimustele ning kellele väga meeldis õppida.

      Temast järgmine oli Inglike Kaks, kümneaastane inglipoiss nimega Karl, keda tavaliselt kutsuti Karlaks ning kes oskas igasugu mehhanisme kokku panna ja lahti võtta, neid parandada ning vajadusel ka täiustada.

      Inglikesed Kolm ja Neli olid üheksa-aastased kaksikud Kirk ja Kirke. Mõlemad nad olid väga vaprad ning valmis kõiki aitama.

      Viies inglike oli kuue ja poolene Joonathan. Joonathanil oli sünnist saati kogu aeg kiire ja ta kohe pidi alati ringi tormama.

      Kuues inglike oli 5-aastane tüdrukuke, armas nagu nukuke, kelle nimeks sai Karoliina. Temale oli laste haldjasoost vanatädi kinkinud erilise naeru, mis peletas eemale kõik muremõtted.

      Seitsmes oli kaheaastane Mathiias ehk lihtsalt Matu ning tema alles õppis lendamist ning õigel ajal pissipotile jõudmist.

      Ingliema nimeks panid lapsed Josephiine, sest ühe tõeliselt ilusa ema nimi peab juba sellepärast Josephiine olema, et tal oleks sama ilus nimi kui ta ise.

      Jürgen oli laste uus sõber ja Julius Julm endine piraadipealik, kes väga tahtis saada heaks ning oli otsustanud olla nüüd tuletornivaht. Ja Paaba oli mereröövli papagoi.

      Ma loodan, et sulle tulid kõik need tegelased meelde, sest ega see kerge ole seitset last, nende nimesid ja sõpru peas hoida, eriti veel siis, kui nendega vahetpidamata midagi juhtub.

      Niisiis, uurime, mis inglilastega seekord toimuma hakkab.

      Hommikused segadused

      Käes oli särav suvehommik. Helesinine taevas laius pilvituna inglikeste kodusaare kohal. Vaikne tuuleiil liikus tasahilju üle mere, otsekui kartes rahulikult põõnavaid laineid äratada.

      Piraadipealik Julius Julm avas silmad ja oli krõpsti istukil - mõte eelseisvast mereretkest viis silmist viimsegi uneraasu.

      Papagoi Paaba alles tukkus õrrel, aeg-ajalt vaikselt kraaksatades - temagi unenäos toimus üht-teist huvitavat.

      „Viu!“ vilistas Julius tasakesi, avades ühe käega puuri ukse. „Paaba! Äratus!“ sõnas mereröövel õrnustooniga hääles ja ulatas silmi lahti tegevale papagoile teise käega õhust kinni rabatud kärbse. „Teie hommikusöök, madam - serveerituna otse voodisse!“

      Üllatunult potsas unesegune Paaba õrrelt uimasena siputava kärbse kõrvale, mille peale too ehmunult tiibu sirutas ja puurist kiirelt vehkat tegi.

      „Näed!“ sõnas Julius vaatemängu jälgides lõbusalt. „Ega magavale papagoile kärbsed ikka suhu lenda!“ ning suundus tegusal sammul hommikukohvi valmistama. Paaba aga sööstis tiibade sahinal kärbest jälitama, sest ei saa ju üks väärikas papagoi lasta kärbsemaailma levima jutte, nagu oleks ta püügialal kehvaks jäämas.

      „Nii,“ mõtiskles Julius kuuldavalt, ise veekannu tulele sättides. „Mida siis kaasa peaks võtma? Binokli, merekaardi, kompassi, toidumoona paari päeva jagu - juhuks kui reis peaks pikemaks venima ja nii see ilmselt läheb. Veidi rummi, kui merel peaks jahedaks kiskuma, siis nuga, tikud...“ Mereröövel sügas mõtlikult kukalt - midagi tähtsat oli veel, aga see ei tulnud kuidagi meelde. „Paaba, vana merekaru, tuleta meelde - mida veel?“

      Paaba, kes endiselt mööda tuba kärbest jälitas, tegi parasjagu nokaga viimase meeleheitliku sööstu lendava hommikusöögi suunas, kuid hilinenult - kärbes tuiskas praokil aknavahest välja ning Paaba, jõudmata hoogu aeglustada, põrutas peaga otse vastu aknapiita. Uimasena aknalauale potsates, ajas ta end tiibu sopsutades püsti ja kraaksatas südantlõhestavalt: „Vett!“

      „Voh, õige - vett tuleb kaasa võtta!“ laksas Julius käega endale otsa ette. „Kui ikka kaua maarott oled olnud, unustad tähtsaima - vee! Vett tuleb kaasa võtta!“

      „Veet!“ kostis taas papagoi anuv kraaksatus.

      „Kuulsin, kuulsin,“ ei märganud mõtteisse süvenenud Julius toas toimuvat, vaid valas ettevaatlikult keema läinud vee kohvikannu. „Midagi oli veel...Vanadus paistab! Kuidagi ei tule enam kõik asjad meelde!“ Mõtlikult võttis ta külmkapist piimakannu ja valas piima kohvitassi.