Lihavõttejänes aga oli lubanud aidata maiustused maha müüa. Siis oleksid inglipere rahamured leevendatud ning Josephiine ei peaks hakkama tööd otsima.
Ingliisa saatusest ei olnud siiani midagi kuulda olnud. Seega pidid ema ja lapsed ise hakkama saama.
Lastele meeldis ema mõte väga. Kohe oli algamas koolivaheaeg ja kommivabriku rajamine tundus olevat põnev ettevõtmine. Ka Lihavõttejänese helesinise kaubikuga kommide vedamine poodidesse oli kindlasti vahva ning üleüldse tõotas kogu see kommivärk järjekordset suurt seiklust ja palju uusi sõpru Maa peal.
Inglikesed astusid rõõmsalt mööda teed suunas, kus Karla mäletas asuvat mahajäetud veskit. Joonathani peos oli suhkrutopsis hiireke.
Tee oli käänuline, läks mäest üles, siis alla, siis uuesti üles, veidi paremale ning tõsi mis tõsi – seal, väikese künka otsas seisis suur vana tuuleveski. Tundus, et veski on tõesti peremeheta jäänud. Neli hiigelsuurt tiivikut seisid longus hoolimata puhuvast tuulest. Inglilapsed sammusid lähemale. Pead kuklas, uurisid nad asja. Veski kõrged seinad olid tehtud paksudest kivimürakatest ning suured veskilabad, mis kunagi tuult püüdnud, meenutasid nüüd allalastud purjesid.
„Vau,“ sõnas Kirke. „Missugused suured kivid on üksteise peale kokku laotud!“
„Jaa, neid võis ikka päris raske olla kohale vedada ja sinna üles veel saada!“ osutas Kirk käega kõrgusse.
„Sa vaata neid tiibasid – nagu neli kätt,“ vaatles Joonathan tuuliku tiivikuid. „Ta oleks nagu tööst väga väsinud.“
„Või pettunud, et ta tegi head tööd, jahvatas palju terasid ja oli päevast päeva väga tubli, aga jäeti maha, kui leiti uuem paik, kus jahu teha,“ arvas Kirke.
„Maa peal on nii, et kui mõeldakse välja paremad masinad, mis töötavad kiiremini ja suudavad rohkem toota, siis heidetakse vanad kõrvale,“ sõnas Karla. „Seda nimetatakse siin tehnoloogia arenguks.“
„Mis arenguks?“ ei saanud Joonathan aru.
„Tehnoloogiaks kutsutakse teisisõnu seadmeid, millega saab teha erinevaid asju või tooteid,“ selgitas Karla vennale sõbralikult.
„Aga kas siis inimestel pole kahju ära visata vanu aparaate, mis on neid nii palju aidanud?“ imestas Joonathan. „Mina küll oma vana puldihelikopterit ära ei visanud, kui uue sain. Ma panin ta hoopis riiulisse seisma.“
„Jah, aga tavaliselt ostetakse uued, kui vanad on katki läinud, või kui teistel, kes samu asju teevad, on vingemad seadmed, millega saab teha rohkem ja kaasaegsemaid asju, mida on kergem müüa,“ seletas Karla.
„Kas kogu aeg peab tegema muudkui rohkem ja paremaid asju?“ ei saanud Joonathan ikka veel päris täpselt aru. „On siis uued asjad on alati paremad?“
„Aga milleks sulle uut puldikat vaja oli, kui vana veel töötas?“ torkas Kirke vendade jutule vahele.
„Noo, uuem oli lihtsalt uhkema välimusega, tuunitud ja neoontuledega. Ja pealegi ei osanud ma vana parandada. Tal oli üks kabiiniuks katki,“ õigustas Joonathan.
„Näed siis!“ teatas Kirke ninakalt. „Ise oled samasugune – uks on katki ja kohe uut vaja! Katkine uks ei sega ju helikopteril lendamist.“
„Teate,“ katkestas neid Karla. „Võtame kodus selle helikopteri, parandame ukse ära ja asi lõpetatud. Siis on Joonathanil kaks korras puldikat ning me saame korraldada puldihelikopterite maailmameistrivõistlusi täpsusmaandumises või mööda märgitud rada lendamises.“
„Just – vinge!“ oli Joonathan pakkumise üle rõõmus. „Aga mina sõidan uuemaga!“
„Hakkab peale! Miks sina sõidad uuemaga? Tahad võita või?“ nähvas Kirke võidukalt.
„Lõpetage!“ sekkus nüüd ka Kirk. „Ärge näägelge! Võistleme kordamööda, puldikaid vahetades, siis sõltub tulemus lennutajast, mitte helikopterist.“
„Kas läheme sisse ka?“ küsis Karla suurt vaskset käepidet vajutades Raske uks avanes valjult kriiksudes, otsekui poleks seda keegi juba ammust aega liigutanud. Kirke võdistas õlgu ja haaras kindluse mõttes Kirki käest.
„Kardad või?“ sosistas Kirk.
„Veits kõhe on!“ vastas õde vaikselt. „Kas sa kummitusi oled näinud?“ „Kummitusi!?“ sõnas Karla, kuulnud õe sõnu. „Pole olemas! Vähemalt mitte Maa peal!“ ning astus julgelt sisse.
Veski oli hämar. Kõrged rohmakad kiviseinad meenutasid vanu lossimüüre ning kivipõrandast jalge all õhkus külma rõskust. Kitsastest aknaaukudest kumavatel valgusjugadel tantsisid tuhanded tolmukübemed. Kõik see oli kuidagi kõhedust tekitav – vähemalt nii arvas Kirke.
„Ohoo!“ hüüdis Karla valju häälega.
„Oooooo...!“ kaikus hääl talle vastu. Kirke haaras tugevamalt Kirki käest.
„Edasi! Vallutame vaenlase tagala!“ karjus Joonathan valjult ning tormas kitsast veskitrepist üles. Teised lapsed järgnesid talle.
„Vaata, siia pannakse teri, mida jahvatada vaja!“ osutas Karla suurde veskikivisse voolitud rennile.
„Küll selle uuristamine võis vaevarikas olla!“ tõdes Kirk käega kiviõnarust silitades.
„Lähme üles!“ kihutas Joonathan juba edasi kolmanda korruse suunas. Seal oli koht, kust viljaterad kottidest jahvatajasse raputati.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
