Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks. Annela Laaneots

      Sissejuhatus

      2014. aasta augustis sain ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 inimese südames. See maa on osaliselt märgitud ka kaartidele, ent ajaloo traagiliste pöörete tõttu pole ta kunagi saanud olla iseseisev riik. See maa on Setomaa. See asub kahel pool Euroopa Liidu välispiiri: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eesti vabariigis.

      Selle maa müütiline kuningas on Peko, kes legendi kohaselt puhkab Petseri kloostri territooriumil kasvava vägeva tamme all liivakoobastes. Igal aastal valib rahvas Seto kuningriigi päeval Pekole maapealse asemiku ehk ülembsootska. Seto rahva laul – seto leelo – on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ja see rahvas räägib oma keelt – seto keelt. Setodel on ka oma lipp, vapp, hümn ja raha ning rahva esindusorgan Seto kongress.

      Üks selle maa küla – 168 elanikuga Obinitsa – oli 2015. aastal pealinnaks 25 miljonile soomeugrilasele. 2017. aastal said setod hakkama sajandi teoga: läbi suurte tõusude ja languste loodi ühine omavalitsus – Setomaa vald.

      See raamat siin pole ürikutel põhinev ajalooline tagasivaade ülembsootska ja tema maa elule. See raamat pole ka õukonnakirjaniku imal ülistuslaul.

      Kirjutasin ise – nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus.

      Külatüdrukust kuningannaks

      Selle sammuga, millega nüüd kohe-kohe astun maha puupakult, kuhu tõusin mõnikümmend minutit tagasi 35aastase naisena, astun ma oma uude ellu – Setomaa ülembsootska rolli. Hetk tagasi valis minu rahvas mu järgnevaks aastaks setode kuninga Peko maapealseks asemikuks.

      See samm jääb eraldama kogu mu eelnenud elu järgnevast. Keda kord kiior^[1.] on puudutanud, see ei saa enam iial endiseks.

      372 toetajat. Avalikult Seto kuningriigi päeval Mikitamäe küla staadionil mu ees seismas ja nöörist kinni hoidmas näitamaks, et nad on mu poolt. Just nõnda, maailma ühel demokraatlikumal viisil, Setomaa ülembsootskat Seto kuningriigis valitakse. Tuleb võtta nöörist, mis on seotud ümber puupaku, millel seisab see ülembsootska kandidaat, keda toetad, ning seista ja oodata, kuni sind üle loetakse. Ülembsootska kandidaadid seisavad samal ajal pakkudel ja tutvustavad kõvahäälselt sadadele või tuhandetele kuulajatele oma valimisplatvorme.

      Sume suvepäike heidab säravaid kiiri koolistaadionile, kuhu on sadadest inimestest moodustunud kaks staadioni ühest otsast teise joondunud inimrivi – üks minu ja teine mu konkurendi toetajatest. Heidan pika pilgu staadionitaguse metsani. Minu eest algava inimketi tagaosas seisjaid ma ei erista, aga näen, et neid on.

      On soe, lämbe – väga palava päeva loid pärastlõuna. Augustikuu esimene laupäev mu kodukülas Mikitamäel. Äsja sai minu valimisega ülembsootskaks läbi XXI Seto kuningriigi päeva tipphetk.

      Seisan ikka veel kuningriigi pealavale tõstetud puupakul. Mu selja taha jääb roosa-valgekirju stalinistliku arhitektuuriga kahekorruseline koolimaja, kus olen õppinud esimesest üheksanda klassini. Samuti tajun seljal minu taga laval seisva eelmise üheteistkümne ülembsootska pilke. Mu süles on aga mu kolmest lapsest noorim, kuu aja pärast kaheseks saav Siim. Hea, et on praegu, kellest kinni võtta ja hoida. Sest jalgadesse sigineb väike värin.

      Olen füüsiliselt kohal, aga mõtted on kusagil kõrgel Setomaa kohal. Männimetsatukad järvede ääres, künklik teerada üle heinamaa, kõverikud õunapuud, viltused suitsusaunad võsa veerel, liivased käänulised rajad kõrgete männimetsade vahel, rohtunud taluõued, palju mustikaid, üksik lambakari, päikese käes krimpsu kõrbenud maasikad metsalagendikul. Ja vaikus, palju-palju vaikust.

      Päike paistab läbi kaselehtede ja üle lapsepõlvemetsa mulle otse silma. Tunne on selline, et olen justkui kahestunud: olen ühtaegu nii peaosatäitja kui samas ka kirglik kinokülastaja mu oma silme ees parasjagu minust endast linastuma hakkavas filmis. Selles filmis, mida ma vaatan iseendaga peaosas.