kõne Mirjamilt.
„Teen Seto kuningriigi eelset Setomaa ajalehte ja esitame küsimusi neile, kelle kohta on arvatud, et nad võiksid ülembsootskaks kandideerida. Sina oled üks neist, kes on välja pakutud!“ vuristab Mirjam mulle telefonis. „Mäletad, arutasime, et ülembsootska kandidaadid võiksid ennast ajalehes enne tutvustada, kui kuningriigis ülembsootska valimiseks läheb. Siis saavad inimesed enne mõelda ja aru pidada,“ meenutab Mirjam mulle tõesti ajalehe kolleegiumis räägitut.
„No kuidas siis nüüd mina ikkagi,“ hakkan ma vaikselt Mirjamiga kaasa mõtlema.
„Sind pakuti ühe kandidaadina välja,“ kordab Mirjam.
Kui olen kinnituse saanud, et Setomaa ajalehe küsimustele vastamine mind veel automaatselt ülembsootska kandidaadiks ei vormista, olen nõus küsimustele vastama. Esiteks seepärast, et keegi pakkus välja just minu. Kusagil Setomaal oli inimene, kelle arvates ma võiksin kandideerida. Teiseks see, et olen ju ise ka Setomaa ajalehe kolleegiumi liige ja ei taha ära öelda. Tean ju ka ise toimetajana, kui raske ja paha on teha lehte või ajakirja, kui artiklitest ära öeldakse. Kolmandaks: toetan avatud kõnevoorusid. Ülembsootskate valimine on siiani käinud nii, et kuningriigi päeval ilmusid ootamatult teab kust kandidaadid. Osa neist ei tunnegi, teisi tead, aga ei tea, mida nad tahavad oma ülembsootska-aasta jooksul Setomaa heaks korda saata. Nii soostungi vastama Setomaa küsimustele. See küsimustik on saadetud neile inimestele, kelle kohta on toimetusele öeldud, et nemad võiksid kandideerida...
Mis seal salata, mõtteussikene oli sellega mulle pähe idanema pandud. Et mis oleks, kui... Käisin pärast Setomaa lehe ilmumist, kus mu vastused sees – et mida ma teeksin ülembsootskana –, paar päeva küsimusega mõtteis ringi. Kuni tuli vabastus. Otsustasin, et mis mul mõelda – ülembsootskaks ise kandideerida ei saa. Peab olema kümme inimest, kes su ametlikult üles seavad. Kui need inimesed on Setomaal kuningriigi päeval olemas, siis võib ju kandideerimise mõttega edasi mängida. Kui neid inimesi pole, siis mis ma ennast praegu ikka petan „mis oleks, kui“-mõttega.
Nii läksingi rahuliku südamega kuningriigi päevale.
„Noh, kandideerid või?“ küsis Setomaa toimetaja Igor Taro mult ühe esimese asjana, kui trehvasime. „Ei tea täpselt ise ka,“ vastasin talle. „Mittekandideerimise puhul süüdistaksin end ehk hiljem, et miks ma ei proovinud, ja ei saakski teada, kuidas läinuks. Võibolla hakkab see mõte mind närima. Aga teisalt... no tõesti ei tea.“
Igor tunnetas mu kõhkluste kaudu, et otsus mitte kandideerida oli hakanud murenema. Mõne aja pärast samal päeval rääkis mulle Aare Hõrn, üks endistest ülembsootskatest, et tema ja veel üks endine ülembsootska, mu seto noorte seltsi aegne kamraad Ahto – esitaksid mind ülembsootska kandidaadiks ja leiavad veel kaheksa inimest, kes mind üles seaksid. Otsivad ka koori, kes mind kiidaks, nagu kuningriigi kord ette näeb, ja mina olgu vaid kandideerimise ajal õiges kohas lava juures ja ronigu pakule.
Aare on minu jaoks oluline inimene. Tema oli see, kes mu gümnaasiumi ajal seto asjade juurde tõi. Pühendas mulle palju aega. Kasutasin noid teadmisi ajaleheartiklite jaoks, mida siis praktikandina Setomaasse kirjutasin. Nii õnnestus mul tänu Aarele olla Seto lipu valimise juures ja muude setodele oluliste otsuste ja sündmuste ligi.
Aarele ma ei saa ära öelda, kui ta midagi mult palub. Ja ta teab seda ise ka.
Niisiis kirjutasingi kandideerimisavaldusele allkirja ja oma põhilubadused: arendada seto laste koolide tegevust linnadesse ja küladesse, kus on seto juurtega lapsi, et nad saaksid seto laulu ja tantsu õppida. Nii, nagu meil on Tallinnas seto laste kool, mille üks algataja ma olen. Setode suurimaks mureks pean seda, et oma kultuuri edasiandmisega on nukravõitu lood. Seto pidudel ja koorides on valdavalt pensionieas leelonaised. Nii me minu arvates järgmisse sajandisse ei jõua.
Teise põhilubadusena märkisin setode kommunikatsiooni arendamise vajaduse. Mõningane info liikumine on olemas – Setomaalt teeb lugusid ka rahvusringhäälingu Lõuna-Eesti korrespondent –, ent siiski kaootiline. Pole setodel näiteks Facebooki lehtegi – ajal, mil see on olemas juba igal külal. Veebisait setodel on, aga värskeid uudiseid on seal harva – enamasti pannakse üles Setomaa ajalehes ilmunud artiklid.
Olin valmis pakule astuma.
„Mine ja tee nüüd natuke agitatsiooni ka,“ ütleb Igor. „Lähed ikka võitma ju!“ Igor pistab mulle pihku kümmekond Setomaa ajalehte, kus sees mu artikkel seto laste koolist ja mu vastused Mirjami küsimustele. Nii asun muru peal istuvaid inimeste salku läbi kõndima.
„Tere, kas te olete juba otsustanud, keda te tulevase ülembsootskana toetate?“ Teate, vaid paar inimest umbes sajast, keda jõudsin selle aja jooksul kõnetada, ütlesid, et kui see inimene – nimetades ühe või teise Setomaal auväärse nime – kandideerib, siis nad valivad teda. Ülejäänud on mu kontaktist positiivselt üllatunud ja laskume vestlusesse seto laste koolide vajalikkusest. Saan vestlustest aimu, et Tallinnale lisaks on koole kindlasti vaja teha ka Tartusse, Võrru ja Põlvasse. Vähemalt. Kasutan aega seto laste kooli reklaamimiseks.
Õigel ajal, nagu olin Aarele lubanud, lähen lava juurde. Selgub, et ülembsootska kohale on ainult kaks kandidaati: mina ja Mikitamäe kauaaegne vallavanem, praegune riigikogu liige Inara Luigas. Tuleb see vast daamide duell! Otsustan, et igal juhul on hilja taganeda ja riigikogu liikmele kaotada pole häbiasi.
Seisan pakul ja vaatan nööri, millest hoiavad kinni mu toetajad. Hämmastun järjest rohkem, kui näen enda eest algavat ja staadioni teise otsa ulatuvat, justkui lõpmatusse viivat toetajaterivi. Seisan postil rahvale vaatamiseks, minu taga laulab mu ülistuseks leelokoor ja otsustan selle hetke talletada. Päike paistab, on soe. Ema toob justkui publikumagnetiks, aga tegelikult lihtsalt ilma minuta jonnima hakanud poja mulle paku peale sülle, mu tütred tungivad ise paku najale kõõluma. Ja ma seisan ja seisan ja seisan lõpmatult seal posti otsas... kui lastega seto ema kuju, siidlindid kerges tuules lehvimas.
Paar korda käib peast läbi mõte, et mis oleks, kui... võidakski. Vaatan siis aga enese kõrval naaberpakul seisvat Inarat, kelle toetajateveergu lisandub järjest ja järjest toetajaid leelokooride kaupa... ja otsustan nautida hetke, tänada oma toetajaid ja lihtsalt olla.
Sootskad on lõpetanud häälte kokkulugemise ja alustavad tulemuste teatavaks tegemist Inarast. Tema saagiks saab 360 millegagi, mis on tubli tulemus... Ja siis kostab see AGA... Aga Annela sai veel rohkem hääli – 372.
Nii rahulik pole mu vaim ja mõte enam ammu olnud. Pildid ümberringi toimuvast vahelduvad silme ees aeglustusega, otsekui korraks hangudes, nagu näidataks diapositiive. Värisevad jalad suudavad siiski teha enesekindla sammu pakult alla, mu uude ellu, ilma et ma libastuks ja otse kõhuli oma uude kuninglikku ametisse maanduks.
Eelmine ülembsootska ulatab mulle pidulikult ametisaua, kiiora. Võtan vastu seto sõjaväe paraadi. Pean oma esimese kõne ülembsootskana kuningalauas. Värin on selleks ajaks jalgadest kadunud, süda on rahulik.
„Annela, ülembsootska rolli saad sa ise endale luua,“ kumab mu kõrvus ühe endise ülembsootska Paul Hagu soovitus pärast valituks osutumist. „Ja ära muretse, kui vussi läheb. Rahvas valib järgmisel aastal uue ülembsootska.“
„Tegid Tarandit,“ kommenteerib õhtul mu mees, viidates, justkui saavutanuksin ülembsootska võidu tänu vastaskandidaadi vastu antud protestihäältele. Tõsi, mu vastaskandidaat on tuntud. Kunagine siinse valla vanem, riigikogu liige.
Kui
