pagana video peale nii palju aega raisata oli minu meelest täiesti mõttetu, seda polnud ju enam internetis ülevalgi. Kas neil tõesti ei olnud ühtegi mõrvarit taga ajada või midagi?
„Me kindlasti teeme seda,” ütles uurija Levi. Nad tõusid püsti ja lahkusid, vabandades tülitamise pärast, kuigi nad ei paistnud seda vabandust tõsiselt võtvat. Tagatipuks teatasid nad, et ma ei tohi riigist lahkuda. Lootsin, et nad saavad oma uurimisega kiiresti ühele poole ja saan ikkagi Itaaliasse sõita. Mul oli sinna hädasti vaja minna. Samas, kuna nad õiget süüdlast leida ei saanud, siis tõotas nende uurimine väga kaua kesta. Loodetavasti ei viitsi nad väga palju aega sellele raisata.
5. PEATÜKK
Veerandi viimane päev ei olnud sugugi selline, nagu oleksin tahtnud. Tegelikult läks kõik üsnagi rappa. Kõik algas sellega, et uurijad võtsid mu nõu kuulda ning ilmusid juba varahommikul kooli.
Õnneks ei tulnud nad mu klassikaaslasi küsitlema. Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et üks neist oli Sebastiani isa, kes ei tahtnud oma poega üle kuulata, või sellepärast, et nad ei pidanud seda vajalikuks. Igatahes läksid nad enne tundide algust direktori kabineti, tulid sealt mõne hetke pärast välja ning lahkusid koolist. Võibolla käisid nad kooli turvakaamerate salvestisi küsimas, kes teab. Jälgisin neid nurga tagant, nii et nad mind ei näinud. Käes polnud neil midagi näha.
Tunnid iseenesest olid igavad ja mõttetud. Kõige „lahedam” oli see, et veerandi kõige viimane tund pidi olema kehaline. Ma ei sallinud seda tundi mitte sellepärast, et ma oleksin halb sportlane olnud, või sellepärast, et see oli viimane tund, ega ka sellepärast, et me otseselt ei teinud seal midagi, vaid sellepärast, et klassis peaaegu kõik peale minu olid kehalises praktiliselt nullid.
Tulin sellesse kooli 11. klassi teise veerandi alguses ja peale paari kehalise tundi otsustasin tüdrukute kehalise asemel poiste omas käima hakata. See oli mingil määral karmim ja seal oli ka tunduvalt rohkem osavõtjaid. Minu klassi tüdrukutest heal juhul kuus ronisid kehalisse kohale ja neist kolm tegid tunnis kaasa. Poisid tegid vähemalt kõik midagi.
Esialgu polnud poistel midagi selle vastu, et nende tunnis käin. Olin ju uus kuum tšikk. Aga peale seda, kui nad avastasid, et teen neile absoluutselt igal alal ära, muutsid nad meelt, kuna kehalise õpetaja ütles alati: „Kui Sara suudab, suudate teie ka.” Aga nad kohe üldse ei suutnud. Nad hakkasid mind tulnukaks või robotiks kutsuma, sest see, mida ma suutsin, tundus neile ebareaalne. Mõnda aega üritasid nad mind veenda tagasi tüdrukute kehalisse minema, kuid ma keeldusin. Hiljem hakkasin tulnukaks ja robotiks tituleerimist ka muudes tundides kuulma.
Praeguseks olid kõik juba harjunud, et nad ei suutnud mind milleski ületada. Ega see ei pannud neid minusse paremini suhtuma, pigem nad lihtsalt ignoreerisid mind. Kui meeskonnamänge mängisime, valiti mind alati viimasena. Mind nagu poleks olnudki. Mul oli sellest täiesti ükskõik – nad käitusid nagu tited. Samas kui ma väike olin, tahtsid kõik mind enda meeskonda, sest ma olin nii hea. Nüüd läksin mängust välja jäämise puhkudel tavaliselt jooksulindile jooksma või pani õpetaja mind vägisi ühte meeskonda, mis tähendas seda, et võimaluse korral mind siiski ignoreeriti. Kord, kui võrkpalli mängisime, lasi õpetaja mul olla ühe naise tiim ehk siis kokku oli kolm võistkonda. Kõik pidid kõigiga läbi mängima ja õpetaja ütles, et kui mina võidan poisse, saavad nemad kõik hindeks „1”, mille nad ka said, sest mina sain loosi tahtel mõlema mängu korral esimesena servida ja mitte keegi ei saanud ühtegi mu servidest kätte. Üpriski igavad mängud olid.
Seekord ei teinud me kehalises midagi erilist. Õpetaja käskis meil minna kooli jõusaali, kus igaüks võis teha, mida tahtis. Ta ise ei saanud mingi koosoleku pärast tundi tulla.
Astusin kohe jooksulindile ning kavatsesin seal olla tunni lõpuni, aga kolmekümmend viis minutit jooksnud, tekkis mul janu ning läksin riietusruumist veepudelit võtma. Tagasi tulles kuulsin poisse omavahel minust rääkimas. Jõusaal koosnes kahest üksteisest kerge seinaga eraldatud ruumist. Ma seisin teisel pool seina, nii et poisid ei teadnud minu juuresolekust midagi.
„Oled sa kindel, et saad sellega hakkama? See on ju ikkagi Sara, kellest me räägime.”
„No palun, ma võin saada iga tüdruku, keda ma tahan! Sara pole mingi erand.”
„Ikka on küll. Ta on ju täielik robot. Ma ei usu, et tal üldse tundeid on, kuidas sa kellegi sellise endasse armuma paned?” See tegi nüüd küll haiget.
„Ise te ütlesite, et tahate kihla vedada! Mis te mõtlesite juba ümber või?”
„Loomulikult mitte! Mul ongi raha otsas.”
„Jäta siis meelde: sa pead temaga koos ballile ka tulema.”
„Ära muretse, küll mul see juba meelde jääb.”
Ma ei jäänud enam kauemaks pealt kuulama ega ka kauemaks tundi, vaid läksin tagasi riietusruumi ning sättisin end kojuminekuks valmis.
Hakkasin just kooli välisuksest välja astuma, kui kuulsin kedagi enda poole jooksmas.
„Sara, kuule, oota!” hüüdis Sebastian. Tema oligi väitnud, et saab iga tüdruku, keda ta tahab. Maailm oli tõepoolest väike. Tal olid juba riided vahetatud – ju siis läksid poisid kohe peale mind samuti riietuma. Mina polnud tüdruk, kes kulutas enda valmisseadmisele üle poole tunni.
„Mida?” küsisin ümber pöörates mitte just sõbralikult.
„Miks nii kuri? Ma pole ju veel midagi öelnudki.” Ta teeskles solvumist. Sebastian oli väga ennasttäis ja egoistlik tüüp. Esimesest silmapilgust saadik oli temas midagi, mis mind kohutavalt häiris.
„Ma ei ole kuri, lihtsalt otsekohene. Ütle välja, mis sa tahtsid öelda. Mul on kiire.”
„Nii ei saa ju normaalset vestlust arendada,” kurtis ta, kuid tema käitumine oli võlts. Ta tegi seda ju kihlveo nimel, ega ta tegelikult ei tahtnud minuga rääkida.
„Ma ei üritagi sinuga vestlust arendada. Mine räägi kellegi teisega!” Tõmbasin ukse lahti ning läksin õue, Sebastian kannul.
„Oota nüüd! Kuhu sul nii kiire on?”
„Koju.”
„Kuidas sa koju lähed?” Pagan! Ma ei tahtnud, et ta mu autost teada saaks. Muidu oleksin võinud sõna lausumata lihtsalt minema kihutada.
„Pole sinu asi.”
„Seda ei või ka öelda? Mis ma sinu arust selle teadmisega teen? Räägin kogu koolile, et sa käid bussiga koolis, ja kõik hakkavad sind selle pärast narrima?”
„Kui see nii tühine asi on, siis miks sul seda üldse teada vaja on?
„Kui sa veel aru pole saanud, siis ma üritan sinuga suhelda.”
„Kui sa veel aru pole saanud, siis ma ei taha sinuga suhelda!”
„Miks mitte? Sa tõesti kavatsed gümna lõpuni kõiki ignoreerida ja mitte kellegagi suhelda?”
„Selline plaan on mul küll, jah.”
„Miks? Tavaliselt inimesed ei taha eralduda, aga sina eelistad seda?” Nüüd paistis ta hakkavat juba reaalselt huvi tundma.
„Ma pole päris
