kida
I peatükk
> Georg Diisweldt, suur ja tüse, pensionieas mees, otsis taga oma prille. Ta kondas ringi köögis, suures toas ja lõpuks töötoas, mida meelitlevalt avakontoriks kutsus.
Avakontoris oli ruumi piisavalt. Ligi kuue ruutmeetri suuruses toas asus arvutilaud, mille klaveripoolses servas arvutimonitor ja teises, sahtlitepoolses, nutiteler. Laua ääres troonis suur ja tugev kontoritool, mille Georg mõni aasta tagasi ostis ning see tool pidi ära kannatama tervelt poolteistsada kilogrammi. Kõik toolid, mis ta varem arvutilaua taha oli ostnud, olid juba vähem kui aastaga otsad andnud. Praegune pidas veel tublilt vastu. Vanahärra avakontoris oli veel väikene ja mugav diivan, kus ta mõnikord laiselda armastas. Viimastel aastatel üha rohkem. Ta sai aru, et peaks rohkem liikuma sest liikumises olevat elu, aga kes see siis viitsis? Ja poes tuli niikuinii käia! Õnneks ei olnud see kodunt kaugel, vaid veidi üle kolmesaja sammu sinna ja sama palju tagasi.
Tõsi, vahepeal tuli minna üle sõidutee ja nii mõnigi kord tundus talle, et sebra taga seisva auto roolis olija kostitas teda santide sõnadega. Umbes nii, et mida sa kuradima paks siin kooberdad? Kao juba lõpuks eest ära! Või midagi sarnast, üdini asjalikku ja sõbralikku. Õnneks vanahärra seda ei kuulnud ja pealegi oli ta üldse natukene kõva kuulmisega. Kunagi ammu olid ajad, kus ta isegi niimoodi mõtles ja vahel harva, kui tuju halb, ka vanainimestele ütles.
Prillid leidis härra pärast pikka otsimist vannitoast, peeglilaua pealt. Ta oli nimelt kraanikausis prilliklaase pesnud ja siis WC-paberiga kuivatanud, sest see õige prillilapp, mis prillipoest kunagi kaasa anti, ei teinud prilliklaase enam ammuilma nii puhtaks, kui vanahärra soovis. Georg oli prillid küll puhtaks pesnud aga ei pannud neid endale ninale, kus nende koht, vaid asetas ettevaatlikult peeglilauale nagu üks korda armastav vanahärra kunagi. Ja unustas, nagu ikka.
Sedaviisi siis… mõtles härra Diisweldt, pani prillid ninale, loivas arvutilaua taha ning toetas oma võimsa kere ettevaatlikult suurele ning mugavale kontoritoolile. Istuks justkui vanaema süles, muheles ta.
Vanaema soe süli oli tal veel ikka meeles ja oli ka meeles see viimane, totakas kontoritool, mis tema all raginal kokku vajus, kui ta kord veidi räpakamalt toolile istus. See oli küll odav tool aga armastas hella kohtlemist. Georg Diisweldt oli aga kõik hellitamised ja hellused ammuilma unustanud ning sellest siis ka selle tooli nigel lõpp. Liiga palju arvas endast see odav kontoritool.
Georg oli olnud juba üle viie aasta pensionil ja pensionipõlvega tasapisi harjunud. Alguses oli see küll raske, sest ta ärkas ikka õigel ajal, et tööle jõuda. Nüüd polnud ammu enam vaja kuhugi jõuda aga sisemine kell tegi jätkuvalt ammuilma vaikseks sunnitud äratuskella töö usinalt ära. Tõsi, viimasel ajal oli ka hommikuid, kus vanahärra jäi kauemaks voodisse vedelema aga siis kobis ta sealt ühel hetkel ruttu välja – oli ju voodi see stardipakk, kust suurem osa inimesi manalateele läks. Härra Diisweldtil ei olnud sinna veel kiiret.
Georg võttis arvutihiire oma soonilisse ja tugevasse kätte ning hakkas ajaviiteks uudiseid lugema. Maja trepikojas olevasse postkasti ei tulnud ajalehti juba aastakümneid. Juba sellest ajast peale, kui ta endale arvuti ostis ja interneti muretses.
Selleks ajaks oli sündinud ka tema teine laps Timo, kelle tema ema Brigitta sünnitusmajja jättis ja ise koos Vene sõjaväega Venemaa avarustele kadus. Hiljem kuulis Georg, et tema internatsist abikaasa olevat end mingil moel ühe poissmehest praportšiku kaasaks sokutanud ja niimoodi, tankisti naisena, Venemaale sõitnud. Mis sellest, et see ei olnud tema esiisade maa.
Diisweldt ei hakanud naist otsima ega teda tagasi nõudma. Reeturitest pole keegi kunagi lugu pidanud ja oma äsjasündinud poja sünnitusmajja jätnud Brigitta oli reetur. Lisaks, interliikumise agar tegelane, seega ka internats. Suhted abikaasaga hakkasid tasapisi halvemaks minema juba veidi enne seda, kui kogu Baltikumi rahvas Balti ketis seisis. Sellele vaatamata sünnitas Brigitta just Balti keti toimumise ajal Pelgulinna sünnitusmajas tütre, Birgiti. Tütre sünd oli Georgi jaoks suur ime, sest ta oli olnud Brigittaga abielus ligi kümme aastat ja selle aja jooksul ei olnud kurg neile külla tulnud. Ja kui lõpuks tuli, siis oli Georgi rõõm ääretu.
Brigitta küll imetas tütart ja isegi natukene poputas, aga kuna ta oli ühiskondlikult aktiivne inimene, nagu tol ajal tavatseti öelda, siis tegutses ta usinalt ka tolleaegses venemeelses Interrindes. Hommikuti kuulas naine Keila tankipolgu territooriumil töötavat raadiojaama „Nadezda“ ja kui tuju oli halb, siis sõimas abikaasat, Georgi, fašistiks. See, et Diisweldt püüdis naisele ühtelugu selgeks teha asjade tõelist olemust, temaga rääkida ja veel kord rääkida – ei aidanud. Georgi jutt ajas Brigitta vaid vihale. Ta ei tahtnud teda kuulatagi, sest mees ajas selget fašisti juttu ja mõnikord isegi kähvas mehele, et kuidas ta küll nii loll võis olla, et end fašistile naiseks andis.
Kui Georg Brigitta Borosovaga kurameerima hakkas, õigemini Brigitta Georgiga, siis ei olnud pea kellelgi veel aimu, et kümnekonna aasta pärast kaob suur ja võimas Nõukogude Liit ajalukku. Borosova oli üks neist, kes saadeti Eestisse komsomolilähetusega ja loomulikult oli kusagilt Venemaa pärapõrgust Euroopasse saabunud neiu vaimustusest kõigest uuest ja huvitavast, mida ta Eestis nägi. Ja muidugi oli Brigittaga samas tehases meistrina töötav Georg Diisweldt hoopis teistsuguse olemisega, kui külapoisid seal, kust neiu pärit oli. Kombedki olid teised. Miks siis mitte niisugust püüda? Ja Borosova Brigitta püüdiski. Tolleaegsetele noortele pakkus suurt huvi kõik see, mis Läänes toimus ja eks ka Eesti olnud niisugustele omamoodi Lääs. Mil moel Eestisse tulnud noored seda kõike omaks võtsid, kui üldse võtsid, sest oli punane ajupesu üsnagi tublit tööd teinud, oli iseasi.
Brigitta kauged esivanemad olid rahvuselt ungarlased, kes olevat sattunud kunagisele Venemaale Esimese Maailmasõja ajal koos tsehhide-slovakkide korpusega. Tolleaegses suures segaduses, mis oli üsnagi verine, õnnestus neil ellu jääda ja Venemaa avarustes kanda kinnitada. Muidugi, ungari perekonnanimest – Boros – tuli neil ellujäämisvõitluses loobuda ja muuta see venepäraseks – Borosov. Eestisse tulnud Brigittas ei olnud ungarlast ollagi, ta oli läbinisti venelane, vene propagandast läbiimbunud, küll aga voolas tema soontes veel ungari verd ja ka pass tunnistas teda ungarlaseks.
II peatükk
Birgit Diisweldt, tumedapäine noor naine, istus avakontoris sekretäri laua taga ja laskis silmadel puhata. Ta oli veel selles eas, et võis silma pilgutamata öelda, et olen kakskümmend ja ikka piltilus. Alati!
Arvutiga töötamiseks olid talle ettenähtud prillid ja ta ka kasutas neid, kuid siiski kippusid silmad pikapeale väsima ning siis tavatses Birgit vaadata aknast välja, kaugusesse. Ega kuigi kaugele ei saanudki vaadata, sest teisel pool väikest väljakut kössitas Jaani seegi kirik ning ümberringi kõrgusid kõrghooned. Siiski oli see kõik kaugemal, kui arvutiekraan.
Birgit mõtles mõnikord, et seegi kiriku ümbrus on üks nõiutud koht, seal kusagil raviti kunagi leepra- ja hiljem ka süüfilisehaigeid. Arvas ka veel seda, et kõigis nendes jamades, mida ta kontoris vahetevahel kuuleb ning näeb, on kaudselt süüdi kunagise seegi aura.
Mingil moel pidi endine seek ju mõjuma, kuna ta ei osanud leida ühtegi teist põhjust sellele, et haritud inimesed kontoris mõnikord segast panevad. Praegugi kuulis Birgit, kuidas tehnikajuht Markus Bauman tahab terve aasta töö lasta ühe kuuga ära teha.
Kustkohast ta niisuguse supermehe välja võtab, mõtles Birgit ja jäi, kõrvad kikkis kuulatama, kuidas asjad edasi arenevad. Terve aasta tööd saab ühe kuuga vaid paberile kirja panna, et tehtud, füüsiliselt küll mitte.
Nii palju oli sekretäril tehnilist taipu küll, et kontoris räägitavast aru saada. Kasvõi ligilähedaseltki. Oli ta ju mitu-mitu aastat sekretärina töötanud ja oskas kuuldust imehästi puslesid kokku panna. Ja mis sellest, et mõnikord hoopis valesti. Peaasi, et pusle koos oli!
„See on ju sinu vastutusala! Kas sa ei karda vahele jääda, kui sul tööd tegemata on? Või kardad vastutust?“ küsis
