mitte. Ta on vanapoisisse kiindunud – lõpuks on too ju tema onu, tema ainus onu. Marion ka austab teda. Kahtlemata on ta omamoodi suurmees; Marion pole suutnud vastu panna kiusatusele aeg-ajalt tema nime jutu sisse poetada. Kui ta vaid laseks Marionil Lansdale Gardensi majaga midagi ette võtta; seal käies tulevad Marionile iga kord judinad peale, nähes seda kohutavat vana sitsriidega kaetud sohvat, neid nahktugitoole, süngeid pruune sametkardinaid. Ja mis köögisse puutub… Kuid Henry tõrjub tagasi väikseimagi ettepaneku muudatusteks; Marion pole suutnud sisse sokutada isegi mitte diivanipatja.
„Mina jään väljapoole hea maitse haardeulatust, kallis.“ Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.
Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus sisustus koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu vaip, seal huvitavad värvid, seal peegel. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on meelelahutus, millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. Henryle pakuvad huvi mineviku ja kaasaja võimukad inimesed, hea klarett, akadeemilise ringkonna kuulujutud, memuaaride kirjutamine ja ehk ikka veel põgusalt ka kaheksateistkümnenda sajandi parteipoliitika, tema tegelik uurimisvaldkond. Kõik need on Henry arvates kesksed ja olulised asjad; kõik muu võib pälvida laisa, möödaminnes poetatud kommentaari, kuid mitte enamat. Kõneainet otsides on Marion vahel jutustanud oma klientidest, kui nood millegagi silma paistavad. Henry läheb siis põnevile, isegi kui nende silmapaistvus avaldub temale tundmatutel aladel. „Goldman Sachs? Olen temast kuulnud. Kui palju sa ütlesidki teda teenivat? Kohutav!“ Ka näitlejad köidavad tema tähelepanu. „Seda nime olen kuulnud – mitte et ma tänapäeval enam nii tihti teatrisse pääseksin. Muidugi oli kunagi mu tuttavate hulgas Alastair Sim – kas olen sulle sellest rääkinud?“
Henry on tundnud paljusid inimesi. Tema jutt on täis pikitud nimesid, enamik neist Marionile tundmatud, kuigi vahel satub juhuslikult sekka mõni äratuntav kuulsus. Henry on lähedalt läbi käinud juhtivate poliitikutega, sehkendanud mees- ja naiskirjanikega; ta on tundnud kõiki, kes olid endale akadeemilistes ringkondades vähegi nime teinud.
Macmillan oli temaga konsulteerinud, Harold Wilson samuti; Stephen Spenderist rääkis ta lugusid; Maurice Bowra oli tema sõber. Oh, memuaarideks leidus piisavalt ainet, isegi kui Marioni silmad juba aeg-ajalt klaasistusid teejoomise või mõne üpris kohutava eine ajal, mille Corrie oli valmistanud (Šoti puljong, liha-neerupirukas, siirupine biskviitkook – Henry on kulinaarne konservatiiv; Marion imestas ikka, kuidas ta küll hakkama saab oma peentes restoranides, milles käib, kuid ta paistis teadvat selliseid, mis pakuvad toitu gastronoomiahälvikutele). Nimed voolavad edasi, need heidetakse kriitikaga kõrvale või neid ülistatakse, samas kui Marion keeldub võileivast või palub endale hästi väikest portsjonit ning soovib, et suudaks sisse smugeldada uue laudlina. Mõnikord, kui Henry laskub ülevoolavasse ilukõnesse, asub Marion igatsevalt sisustama tervet tuba, valib tapeeti ja kardinamaterjali, paneb paika armsa vana Provence’i laua.
Marionil on muidugi tema enda stiil, oma käekiri, kuid ta on klientidega paindlik – tahab teada, mis neil mõttes on, ning kombineerib seda siis oma soovituste ja ideedega. Ja loomulikult on nad ta üldse üles otsinud sellepärast, et neile meeldivad asjad, mida ta teeb – see värske veetlev liit Uus-Inglismaa lihtsuse (sinised ja kollased toonid, värvitud põrandalauad) ning Prantsuse tahumatuse vahel, millele põgusalt lisandub Kettle’s Yardi puudutus: käsitöötugitool, kena karpidest või kividest seade aknalaual, huvitav maal kamina kohal.
Marioni enda majas leidub seda kõike. See on ühtlasi tema näitusesaal: kliendid tulevad sinna, et neile tube näidataks, ning jalutavad ringi ka suures esimese korruse ruumis, kus on välja pandud tekstiilid, tapeedid, värvid ja Marioni üleskorjatud kunstitööd: üksik tool, laud või lamp, mis nii kenasti sulandub maja stiiliga. Henry käib siin harva; kui tuleb, siis ei paista midagi märkavat. Ta istub ühte nägusa heleda linase kattega tugitooli ja käitub, nagu viibiks omaenda elamises. Henry ei pane tähele midagi, mis teda ei puuduta.
Inimesena, kes kõike märkab, leiab Marion, et see on ühtaegu nii ärritav kui ka arusaamatu. Marioni ema oli jaganud huvi sisekujunduse vastu – nende kodu oli sisustatud elegantselt ja läbimõeldult. Kuidas saab ema vend olla nii läbinisti hoolimatu? Henry enda lapsepõlv oli üpris märkimisväärne – see möödus Dorseti maamajas, täis antiikesemeid, häid vaipu, hõbedat, kunstitöid. Mitte küll spetsiaalselt valitud või kokku sobitatud, kuid iseenesest avaldasid need muljet. Sealt oli Lansdale Gardensisse toodud üksikuid esemeid, mis nägid siin välja kohatud: seitsmeteistkümnenda sajandi Itaalia kapp keset elutoa lohkus nahktugitoole, regendiajastu peegel vestibüülis lillekimpudega tapeedi taustal. Need olid toodud mitte sellepärast, et Henry oleks neid eriti väärtuslikuks pidanud, vaid kuna need olid mööblitükid.
Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümbertegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberikorterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise.
Nõnda Marion Jeremy Daltonit kohtaski – otsides, mitte minema toimetades. Tal oli ühe kliendi jaoks tarvis ilusat kaminavõret ja ta oli kuulnud sellest Lõuna-Londonis äsja avatud uuest müügikohast – mis oli nähtavasti lausa suuräri, teistest peajagu üle, täis tuubitud häid asju, ja mida juhtiv mees oli hankegeenius. Nii oli Marion talle tundmatu piirkonna läbi nuhkinud ja leidnud üles selle tohutu laohoone, kus oli rikkalikult kaminavõresid, alates George’ide ajastust kuni art deco’ni ja veel kaugemalegi, ütle ainult oma soov; lisaks vitraažtahvlid, küüniskäppadel vannid, mõned suud vett jooksma panevad käsitööesemed. Ja kohe oli Marioni kõrval ka see mees, keegi Jeremy – abivalmis, veetlev, naljakas, absoluutselt samal lainepikkusel. Nad veetsid rääkides sajandeid; kui täiesti õige kaminavõre oli leitud, siis jõid mehe kontoris kohvi ja Marion oli lubanud tagasi tulla, kui on järele mõelnud väikese bambussohva üle… Ja nii see kõik algas, nagu asjad ikka lähevad.
See juhtus peaaegu aasta tagasi. Jeremy naine Stella ei töötanud koos temaga äris. Naine elas Oxtedis, kus Jeremyl oli olnud eelmine, väiksem müügikoht, ja töötas ühe arsti registraatorina. Neil oli kaks teismelist tütart. Seega komplikatsioonid. Marionil endal mingeid komplikatsioone polnud, ta oli lastetu ja mõne aja eest korralikult lahutatud.
Mõlemad olid nõus, et olukorda tuleb vähemalt esialgu salajas hoida tütarde ja Stella pärast, kes oli kergesti erutuv ja minevikus läbi elanud depressiooni. Aga kuna Jeremy viibis suurema osa ajast Londonis, veetes palju öid väikeses üürikorteris laohoone lähedal, polnud neil tegelikult kohtumisega mingit probleemi. Muidugi pidi mees kaupa otsides aeg-ajalt ära sõitma, kuid sellega olid nad võitnud mitu õnnelikku reisi sügavale Walesi või üles Cumbriasse, milleks Marion natuke aega näpistas. Nad tegid ka plaane suvel Provence’i minna, et vanu tugitoole ja voodipeatseid otsida.
2
Daltonite abielu purunes sellepärast, et Charlotte Rainsfordi rööviti. Nad ei tundnud Charlotte’it ega saanud temaga kunagi tuttavaks; ta jäi nende eluperimeetrist välja, kuid tema olemasolu sai saatuslikuks.
Suitsevaks püstoliks muutus mobiiltelefon – see oli Jeremy telefon. Mees viibis kodus Oxtedis ja Marion ei teadnud
