sünnipäevale. Ta lootis, et nad on nõus veetma temaga kogu suve. Nad lausa pidid jääma, mõtles ta ärevusega. Ta lõi käed kokku. Armas jumal, tee nii, et nad jääksid selleks viimaseks hooajaks.
Marietta silmitses oma käsi, mida kaunistas suur fassettlihviga teemant. Oh, armutu aeg, mõtles ta endamisi. Kunagi olid tema käed olnud siledad ja graatsilised, mitte vanad nagu nüüd. Tal oli valus vaadata kortsus nahka, tumedaid laike, seda, kuidas tema sõrmed, mis olid olnud pikad, klammerdusid piirde ümber nagu vanaeide küünised. Vanadusel oli võime muuta inimene alandlikuks.
Aga Marietta ei tundnud end sugugi vanana – kindlasti ei tundnud ta end kaheksakümnesena. Ta polnud iial osanud oodata, et üldse nii vanaks elab. Ta oli vanem, kui olid olnud tema ema ja isa ja paljud tema sõbradki polnud nii vanaks saanud. Nende hulgas oli ka tema armastatud abikaasa Edward, kes oli surnud kümne aasta eest. Ja isegi tema armas poeg Parker. Kui poeg suri, mõtles Marietta, et sureb samuti. Ükski vanem ei peaks kunagi elama oma lapsest kauem. Aga tema oli selle üle elanud, sellest oli möödas üsna kaua aega. Ja ta polnud oma peas vana ega noor Marietta. Ta oli lihtsalt Marietta.
Aga valud ja vaevad olid siiski reaalsed, nagu ka see, et tema silmanägemine hakkas kehvaks jääma ja tal oli raskusi inimeste nimedega. Marietta imetles veel korra vaadet. Kõrgelt Sea Breeze’i katuselt nägi Marietta esimese saare majaderivi ja tihedate rannapõõsaste taga laiuvat kuldset randa. Kui ta oli noore pruudina esimest korda Sea Breeze’i tulnud, polnud tema ja ookeani vahel olnud ühtki maja. Nüüd oli kitsa rannaäärse riba peale mahutatud veel kaks majaderivi. Aga oma katuseterrassilt nägi ta ikkagi üle majakatuste sedasama sillerdavat ookeani. Pilvitu taevas peegeldus siniselt veepinnalt vastu ja valgete tippudega lained rullusid rahulikult rannale, liigutades liiva, mis oli sama iidne ja müstiline nagu aeg ise.
Ta naeris nukralt. Ta ise oli just niisama iidne.
„Preilna Marietta!”
Oh, häda, mõtles Marietta. Lucille oli kindlasti endast väljas sellepärast, et ta oli taas katusele hiilinud. Marietta pööras piirdele selja ja silmitses ärevalt järsku treppi. Noorena silkas ta igal hommikul sellest trepist üles nagu noor gasell, täis õhinat sellest, et saab vaadata, mis tujus on ookean. Selgroog, ütles ta endale ja haaras kõvasti trepikäsipuust. Marietta hakkas ettevaatlikult, aeglaselt kitsast trepist alla minema. Poolel teel tuli talle vastu Lucille. Teenija tumedad ümmargused silmad välkusid, kui ta Mariettale alt üles vaatas.
„Lucille, sa ehmatasid mind!” hüüatas Marietta ja pigistas käsipuud kõvemini.
„Mina ehmatasin teid? Mis teil arus on, et te niimoodi plika kombel trepist üles-alla jooksete. Te võite kukkuda! Ja teie konte arvestades oleks teil siis lips läbi. Ma jooksin end hingetuks, kui olin lõpuks välja mõelnud, kuhu te oled hiilinud.” Ta ronis paar astet kõrgemale ja haaras kõvasti Mariettal käsivarrest. „Ma ei saa teid minutikski üksi jätta, ilma et te end mingisse jamasse ei mässiks.”
„Rumalus,” turtsatas Marietta Lucille’ile toetudes. „Ma olen sellest trepist üles ja alla käinud rohkem kordi, kui jõuan mäletada.”
Lucille mühatas. „Ja te mäletate väga, väga kaugeid aegu. Te pole enam see noor tütarlaps, preilna Marietta, arvake ise, mida tahate. Te lubasite mulle öelda, kui teil on kavas minna üles katusele. Ma pean teiega kaasa tulema, et te ei kukuks.”
„Ja mida sa siis teed, kui ma kukun?” küsis Marietta norivalt. „Sa oled sama vana kui mina. Meist mõlemast jääks järele ainult hunnik katkisi konte.”
„Ma pole sama vana…” pobises Lucille, kui ta jõudis trepimademele ja juhatas Marietta viimastest astmetest alla.
Mariettale ei meeldinud, kui teda valvati ja teenindati, nagu oleks ta mõni laps. Ta oli alati pidanud iseseisvust uhkuseasjaks. Just nagu ta oli uhke selle üle, et tal oli oma arvamus ja julgus see välja öelda. Kui ta jõudis allkorrusele, ajas ta selja sirgu ja raputas end Lucille’i haardest lahti. „Ma tean täpselt, kui vana sa oled. Sa oled kuuskümmend üheksa ja just samasugune vana kõbi nagu mina.”
Lucille kihistas naerda ja raputas siis nukralt pead. „Seda ma olen,” nõustus ta, „aga ma võtan rõõmuga vastu kõik aastad, mis mulle määratud on.”
Marietta vaatas Lucille’i, kes seisis tema vastas, käed resoluutselt rinnal. Nad seisid seal ja põrnitsesid teineteist väljakutsuvalt. Marietta oli pikk ja klanitud nagu haigur. Tema lühikesed valged juuksed hõljusid pea ümber ja kui ta vaikselt seisis ja vaatas, just nagu nüüd, nägi ta välja just niisama kuninglik kui see elegantne soolind.
Temale kontrastiks oli Lucille sama kompaktne ja kogukas nagu hästi söönud tiigikana. Tema juuksed, mis olid kunagi olnud läikivmustad, olid nüüd pigem valged, kuid tema suured tumedad silmad sädelesid endiselt sama põikpäiselt ja salakavalalt kui sel parvelinnul. Ja jumal ise teadis, et tema naer oli sama läbilõikav. Lucille oli küll peaaegu seitsekümmend, kuid tema nahk oli sile nagu poleeritud eebenipuu ja juba aastaid oli Marietta missioon olnud teada saada, mis kreemid Lucille’i vananeva naha nii värskena hoiavad. Lucille oli tulnud Marietta teenijaks umbes viiskümmend aastat tagasi ja olnud Muiri perekonna Charlestoni, East Bay kodule ja pereliikmetele väga ustav. Kui Marietta suure maja maha müüs ja püsivalt Sea Breeze’i kolis, oli Lucille temaga kaasa tulnud.
Nüüdseks oli Lucille’ist saanud pigem seltsiline kui teenija. Lucille teadis kõiki Marietta saladusi ja seisis tema uksel kui vankumatu valvur. Vahel arvas Marietta, et Lucille teadis temast ja tema perekonnast liiga palju. Ta tundis end pisut ebamugavalt, mõeldes sellele, et tema elus oli üks inimene, kellega ta oli seotud nii lähedalt, et ei saanud teda kuidagi haneks tõmmata. Ainult Lucille võis tulla lagedale irooniliste kommentaaridega, mis suutsid purustada Marietta illusioone või teha talle selgeks karmi tõe, hoolimata sellest, kui raske võis Mariettal seda kuulda olla. Marietta usaldas Lucille’i ja oli talle üdini lojaalne. Nad olid teineteisele pühendunud.
Marietta lahkus terrassilt kindla eesmärgiga. Läänetiib oli vana rannamaja autentne osa. See koosnes kolmest toast: ühes olid maganud nemad Edwardiga, teine oli olnud Parkeri oma ja avar männisüdamikust paneelidega ruum, kus olid raamatud ja maalid, mis kujutasid jahikoeri, oli olnud elutuba. Aastaid hiljem, kui Marietta oli maja laiendanud ja Parkeri kolm tütart käisid suviti seal, olid tüdrukud skvotterite kombel läänetiivale käpa peale pannud. Ta võis ikka veel kuulda nende naeru ja kilkeid. Vaesed mehed peletati oma koobastest välja ja nad tulid, torisedes hormoonide ja nooruse edevuse üle.
„Kas sa otsisid välja need kaelakeed, mida ma sinult palusin?” küsis Marietta, kui nad läbi elutoa kõndisid.
„Need on teie toas, teie voodi peal.”
Marietta läks läbi elutoa suurde magamistuppa. See võttis enda alla terve maja idatiiva ja oli tema pühamu. Ta taastas Sea Breeze’i ja tegi juurdeehitisi, kui päriselt Charlestonist saarele kolis. Vaene Edward polnud elanud nii kaua, et oleks saanud oma pensionäripõlve korralikult nautida. Marietta oli leidnud ta arvuti kohalt kössis kõigest aasta pärast Parkeri surma ja nii oli ta jäänud oma uueks loodud majja ihuüksi.
Ta läks üle pehme vaiba otse oma voodi juurde, mis oli nelja mahagonipostiga ja kaunistatud ohtrate nikerdistega, ja nägi seal voodikattel lebamas kolme musta sametkotikest. Kolm kaelakeed tema kolmele lapselapsele.
„Praegu on just õige aeg otsustada, missugune kee missugusele tüdrukule kinkida.”
Lucille pani käed oma lopsakal rinnal risti. „Ma arvasin, et teie lasete neil välja valida, missugune kellele rohkem meeldib.”
„Ei, ei, Lucille,” vastas Marietta kannatamatult.
