pööras Marina külalistoa messingist uksenuppu ja lahkus, süda taas murtud.
„Ta saatis mu minema, nagu ma ei oleks tema jaoks midagi enamat kui teenijanna,” kaebles ta endamisi, kui läks trepist üles oma tuppa. „Ma ei tea, mida ma olen teinud, et seda ära teenida.”
Toas ootas teda Ellen, kes oli tema hoidja olnud, kui ta väikene oli, ning jäänud nüüd perekonna juurde, kui Marina oli täiskasvanu, ja täitis iga ta soovi.
Marina ei olnud veel piisavalt vana, et tal võinuks seltsidaam olla, ent Ellen täitis kõik vajalikud kohustused.
„Preili Marina. Te olete nutnud. Mis lahti on?”
Emalik teenijanna kiirustas tema poole kohe, kui Marina kahvaturoosasse magamistuppa astus. Ellen oli läbi ja lõhki iirlane ega mõelnud kaks korda, et oma hoolealust emmata.
„Tulge ja istuge minu kõrvale voodile, preili, ja rääkige mulle, mis ometi juhtunud on.”
„Oh Ellen!” karjatas Marina ja puhkes taas nutma. „Papa on mind hüljanud!”
„Oot-oot, mis rumalus see nüüd on? Te igatsete lihtsalt oma mammat, see on kõik.”
„Ei, Ellen. Papa ei taha mind enam. Ta ise ütles mulle seda.”
„Teie papa armastab teid väga, preili Marina…”
„Aga miks ta mind siis ära Prantsusmaale saadab?”
Ellen tõmbus Marinast eemale, näol valitsemas õudus.
„Kindlasti saite valesti aru. Teie kallis mamma on just meie seast lahkunud. Miks teie isa ei peaks tahtma, et te tema kõrval oleksite?”
Marina habras keha vappus nuuksetes ja nägu oli pisaraist märg.
„Kõigest hoolimata on see tõsi. Äsja ta just ütles mulle, et pean järgmisel nädalal mandrile sõitma ning teie tulete minuga kaasa. Kas ta teile ei ole oma plaanidest rääkinud?”
Nüüd oli Elleni kord šokeeritud olla.
„Ei, ei ole, preili Marina.”
„Ma arvan, et papa ei suuda mind enam armastada, Ellen,” sosistas Marina, hääl emotsioonidest katkemas.
„Rumalus!”
„Aga miks ta siis mind ära saadab?”
Ellen embas teda veel kord, laial punetaval näol jahmunud ilme.
„Ma ei tea seda, preili Marina. Aga on kindel, et ta ei ole hetkel päris tema ise, kui te pahaks ei pane, et seda ütlen.”
„Kas ta ei oleks võinud mind siis maale saata? Meil on Suffolkis palju sidemeid ning mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et pikemaks sinna jääda. Aga Prantsusmaa! Ma ei saa mamma haual käia ega sõpru külastada. Tundub, nagu ta saadaks mind maapakku, sest olen mammaga sarnane.”
Marina puhkes taas nutma.
„Võib-olla papa muudab meelt,” ohkas ta nuuksete vahepeal.
„Võib-olla tõesti,” vastas Ellen.
Ent need sõnad polnud veel jõudnud üle ta huulte tulla, kui majapidajanna proua Baines koputas ja tuppa astus.
„Ah Ellen. Siin sa oledki. Tulin sulle ütlema, et pead varsti koos preili Marinaga Prantsusmaale sõitma. Sir Henry on andnud sulle lahkelt loa võtta tänane pärastlõuna vabaks ning minna ostma kõike, mida teile mõlemale reisiks vaja on. Frome annab sulle pärast lõunasööki raha.”
Majapidajanna lahkus vaikselt toast enne Marina poole noogutades.
Marina vaatas õnnetult Ellenile otsa.
„Nii,” hindas Ellen pärast seda, kui oli proua Bainesi öeldut seedinud, „teie papa mõtles oma sõnu siiski tõsiselt.”
„Ma ei ole selles hetkegi kahelnud. Papa ei ole mees, kes fantaasial lennata laseks.”
„Ma parem vaatan teie reisirõivad korra üle, preili, ja pean tegema nimekirja kõigest, mida meil võiks vaja minna.”
Pöördudes vaatama öökapil seisvat fotot mammast, soovis Marina kogu hingest, et ta poleks surnud ega olnud nii rumal, et nii ohtliku hobusega ratsutama läks…
„Mamma! Oh mamma!” nuttis ta üksinda. „Miks sa ei ole siin – elus ja terve. Sina ei oleks lubanud papal mind teenijanna kombel minema saata.”
Järgmisel päeval kutsus isa Marina oma kabinetti ja andis teada, et tüdrukul tuleb lahkuda pühapäeval.
„Sul oleks parem oma sõpradega hüvasti jätta,” lisas isa, kui ulatas tütrele praamrongi piletid, „sa ei näe neid nüüd mõnda aega…”
„Jah, papa,” pomises Marina tundes, kuidas pisarad hakkavad silmis torkima.
Ta vaatas pileteid enda käes ja soovis, et võiks need heita kaminavõre taha, kus põles väike tuli.
„Solange’id on head inimesed, Marina, ning sa naudid nende seltskonda. Monsieur Solange on väga kultuurne – sa õpid temalt palju. Usaldan teda täielikult.”
„Jah, papa.”
„Nüüd jäta mind üksi, pean sõbrale kõne tegema ning peagi välja minema. Ära oota mind õhtusöögiks koju, kuna õhtustan klubis.”
Marina pöördus ja lahkus toast, piletid peopesa põletamas.
Ta läks ülakorrusele ning koostas nimekirja inimestest, keda tahaks näha, ning seejärel tõmbas maha need, kelle külastamiseks pole tal aega.
„Georgiana on täna pärastlõunal kodus, nii et peaksin talle külla minema. Lucindat saan homme külastada ja Irenat neljapäeval. Nii jäävad veel vaid Henrietta ja Albert.”
Marina silmitses enda peegelpilti tualettlaua peeglis. Tema põsed õhetasid, kui ta mõtles oma parima sõbranna vennast Albertist. Ta oli juba ammu noormehe vastu nõrkust tundnud ja isegi kujutlenud, et võiks temasse armuda.
Albert oli niisama heledat kui Marina tumedat verd, kelmikate vuntside ja sädelevate sinisilmadega. Henrietta ütles, et tema vend on lurjus ja laiskvorst – huvitatud pigem kaardimängust ning teatrite tagauste juures tiirutamisest. Ta oli alati vaadanud Marinat kui pelgalt oma õe sõbrannat ning nüüd oli tüdruk sunnitud noormehe maha jätma.
Marina hüvastijätt ei rõõmustanud tema sõbrannasid. Georgiana oli tema kõrval vakatanud ning Lucinda keeldus seda uskumast seni, kuni Marina talle praamrongi pileteid näitas.
Neljapäeval pani Marina end valmis, et võtta ette kõige raskem külaskäik – Henrietta juurde. Nad olid kohtunud koolis ning sestsaati olnud lahutamatud sõbrannad.
Ta seisis Wimpole Streetil asuva maja ukse taga ja vajutas värisevi käsi kellanupule.
Tema süda tagus nii kiiresti, et ta suutis vaevu hingata, kui ülemteener Nichollsi tuttav kuju
