title>
Laetitia Colombani
Palmik
Originaali tiitel:
Laetitia Colombani
La tresse
Éditions Grasset & Fasquelle, 2017
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © Éditions Grasset & Fasquelle, 2017
© Tõlge eesti keelde. Mirjam Tiitus, 2019
ISBN 978-9985-3-4735-5
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Printon AS
Oliviale
Vapratele naistele
Palmik – kolmest juuksesalgust või lõngakimbust põimitud punutis, pats.
„… Simone, su juuste mets on tulvil saladust.”
Rémy de Gourmont
„Vaba naine on kõike muud kui kergemeelne naine.”
Simone de Beauvoir
Proloog
Siin algab üks lugu.
Lugu, mis on iga kord uus.
Ta ärkab ellu siin, mu sõrmede vahel.
Kõigepealt raam.
Põhi peab saama tugev, et kanda tervikut.
Siidist või puuvillast, lava või tavaelu jaoks. Kuidas tarvis.
Puuvill on vastupidavam,
siid aga peenem ja diskreetsem.
Vaja on haamrit ning naelu.
Peamine – töö käigu tasakesi.
Siis tuleb põimimine.
See on mu lemmikosa.
Raamil minu ees on kolm pingul niiti.
Võtad kimbust juuksekarvad,
kolm, siis jälle kolm,
põimid omavahel,
õrnalt, et nad ei katkeks.
Ja nii üha uuesti.
Tuhandeid kordi.
Armastan neid üksildasi tunde,
tunde, mil mu käed tantsivad.
Mil mu sõrmed tantsivad kummalist tantsu.
Kirjutavad lugu palmikust ja põimumisest.
See on minu lugu.
Ometi ei kuulu see mulle.
Smita
Badlapuri küla, Uttar Pradesh, India
Smita ärkab kummalise tunde peale, mingi kerge kiheluse, senitundmatu võbeluse peale kõhus. Tänast päeva ei unusta ta kunagi. Täna läheb tema tütar kooli.
Smita ise ei ole koolis käinud. Siin, Badlapuris, temasugused koolis ei käi. Smita on dalit. Puutumatu. Üks nende seast, keda Gandhi kutsus jumala lasteks. Kes ei kuulu kasti, ei kuulu süsteemi, ei kuulu kuhugi. Nad on omaette liik, mida peetakse liiga räpaseks, et teistega kokku puutuda, rämps, millest tuleb iga hinna eest vabaneda, sõklad, mille seast viljaterad välja sõelutakse. Smita-suguseid inimesi on miljoneid, nad elavad väljaspool külasid ja ühiskonda, inimkonna perifeerias.
Igal hommikul kordub kõik samamoodi. Nagu katkine heliplaat, mis mängib lõpmatuseni ühtsama põrgulikku sümfooniat, ärkab Smita oma hurtsikus, mis asub džaatide1 põldude lähedal. Ta peseb nägu ja jalgu veega, mis on eelmisel õhtul toodud neile määratud kaevust. Teise, kõrgematele kastidele kuuluva kaevu kasutamine ei tule kõne allagi, olgugi et see asub lähemal ja on kergemini ligipääsetav. Veel tühisema asja pärast on nii mõnigi eluga maksnud. Smita seab end valmis, kammib Lalita juuksed ja embab Nagarajani. Seejärel võtab ta roost punutud korvi, mida varem kasutas tema ema, korvi, mille nägeminegi ajab tal südame pahaks ja mille hais on hingemattev, terav ja püsiv, korvi, mida ta kannab terve päeva nagu risti, nagu alandavat koormat. See korv on tema kolgata. Tema needus. Karistus. Patu eest, mille ta on ilmselt teinud mõnes eelmises elus ja mille eest ta nüüd peab maksma, mida on vaja lunastada, sest lõppude lõpuks ei oma see elu siin rohkem tähtsust kui mõni eelmine ega ka järgmine, see on lihtsalt üks elu paljude seas, ütles tema ema. Nii see on, see on tema elu.
Selle korvi kandmine on tema dharma, tema kohustus, tema saatus siin maailmas. See on amet, mida antakse edasi emalt tütrele, põlvest põlve. Ta on scavenger, tänavapühkija inglise keeles. Leebe sõna sedavõrd karmi tegelikkuse kohta. Selle kirjeldamiseks, mida Smita peab tegema, ei leidu sõnu. Ta korjab paljakäsi teiste sitta, päevad läbi. Ta oli kuueaastane, sama vana kui Lalita praegu, kui ema ta esimest korda tööle kaasa võttis. Vaata hoolega, pärast teed ise. Smita mäletab haisu, mis tungis talle ninna, ründavalt nagu herilasparv, haisu, mis oli talumatu, ebainimlik. Ta oli selle peale tee äärde oksendanud. Küll sa ära harjud, oli ema öelnud. Ta valetas. Sellega ei harju iial. Smita on õppinud hinge kinni pidama, elama õhupuuduses, tuleb hingata, käskis külatohter, vaadake, kuidas te köhite. Tuleb süüa. Söögiisu on Smita juba ammu kaotanud. Ta isegi ei mäleta enam, mis on näljatunne. Ta sööb vähe, ainult nii palju, kui on tarvis elus püsimiseks, kamalutäie vees leotatud riisi, mille ta endale iga päev vastu tahtmist sisse pressib.
Ometi oli valitsus lubanud käimlate ehitamist maapiirkondadesse. Siia ei ole need paraku veel jõudnud. Badlapuris, nagu mujal siinkandis, käiakse hädal lageda taeva all. Maapind, jõed ja põllud on kõikjal räpased, reostatud väljaheidete tonnidest. Haigused
