langevad nad sageli kallaletungi ohvriks. Pisut jõukamatel on selleks otstarbeks eraldi koht hoovis või maja nurgas, lihtne maa sisse kaevatud auk, mida peenutsevalt nimetatakse „kuivtualetiks”, need on latriinid, mida daliti naised iga päev paljakäsi tühjendamas käivad. Naised nagu Smita.
Smita ringkäik algab hommikul kella seitsme paiku. Ta võtab oma roogkorvi ja varreta harja. Ta teab, et iga päev tuleb läbi käia kakskümmend maja, nii et tal pole hetkegi aega viita. Ta sammub mööda teeveert, silmad maas, nägu räti all peidus. Mõnes külas peavad daliti naised eristusmärgiks kandma rongasulge. Teistes külades on nad kohustatud käima paljajalu – kõik on kuulnud lugu puutumatust, kes pilluti kividega surnuks vaid seetõttu, et ta julges sandaale kanda. Smital on lubatud majadesse siseneda vaid tagaukse kaudu, majaelanikega ei tohi ta kohtuda, veelgi vähem nendega rääkida. Ta ei pea olema mitte ainult puutumatu, vaid ka nähtamatu. Palgaks antakse Smitale toidujääke, mõnikord ka vanu riideid, mis tema jaoks põrandale visatakse. Et mitte puutuda, mitte vaadata.
Mõnikord ei saa Smita üldse mingit tasu. Üks džaadi perekond ei maksa talle juba kuude kaupa mitte midagi. Smita otsustas nende juures käimise lõpetada, ta ütles ühel õhtul Nagarajanile, et tema sinna enam ei lähe, korjaku nad ise oma sitta. Aga Nagarajan lõi kartma: kui Smita tööd ei tee, aetakse nad minema, neil pole kohta, kuhu minna. Džaadid panevad nende hurtsikule tule otsa. Smita teab ju, milleks nad võimelised on. „Sul raiutakse jalad maha,” olid džaadid ühte puutumatut ähvardanud. Ja varsti leitigi sealtsamast põllult mehe jäsemeteta ja happes söövitatud surnukeha.
Jah, Smita teab, milleks džaadid võimelised on.
Niisiis naaseb ta ikka ja jälle tööpostile.
Aga täna ei tule tavaline päev. Smita oli teinud otsuse, mis oli tulnud enesestmõistetavalt: tema tütar läheb kooli. Nagarajani oli tal olnud raske nõusse saada. Milleks? küsis mees. Ta võib ju õppida lugema ja kirjutama, aga tööd ei anna talle siin keegi. Kes kord sünnib tualetitühjendajaks, jääb selleks surmani. See on pärand, see on ring, kust keegi meist välja ei pääse. See on karma.
Aga Smita ei andnud järele. Ta võttis selle uuesti jutuks, kohe järgmisel päeval, ja ülejärgmisel, ja edasi iga päev. Tema pole nõus Lalitat ringkäigule kaasa võtma: ta ei hakka, nagu oli teinud tema ema, tütrele tualeti tühjendamist õpetama ega kavatse näha teda kraavi oksendamas, ei, Smita seda ei tee. Lalita peab kooli minema. Tema otsusekindluse ees andis Nagarajan lõpuks järele. Ta tunneb oma naist, tema vankumatut loomust. Nagarajan teab, et see väike tõmmunahaline daliti naine, kellega ta kümme aastat tagasi abiellus, on temast kangem. Niisiis jäi ta lõpuks nõusse. Saagu nii. Lalita hakkab külas koolis käima, ta läheb ja räägib braahmaniga.
Smita naeratas salamisi võidurõõmust. Kui väga oleks ta tahtnud, et tema enda ema oleks tema eest niimoodi võidelnud, kui väga oleks ta tahtnud üle kooli ukseläve astuda, istuda seal koos teiste lastega. Õppida lugema ja arvutama. Aga see polnud võimalik, Smita isa ei olnud heasüdamlik mees nagu Nagarajan, ta oli kergesti ärrituv ja vägivaldne. Ta peksis oma naist, nagu siinkandi meestel kombeks. Ta korrutas ühtelugu, et naine ei ole oma mehega võrdne, naine kuulub oma mehele. Ta on tema eraomand, tema ori. Ta peab mehe tahet täitma. Isa oleks kindla peale päästnud pigem lehma kui oma naise elu.
Aga Smital on vedanud: Nagarajan ei ole teda ealeski peksnud, ei ole teda ealeski sõimanud. Kui Lalita sündis, oli mees isegi nõus last hoidma. Siinsamas lähedal on kombeks vastsündinud tüdruklapsed ära tappa. Rajasthanikülades maetakse nad elusalt, kohe peale sündi, nad pannakse kasti sisse ja kast maetakse liiva alla. Väikestel tüdrukutel kulub suremiseks terve öö.
Siinkandis nii ei tehta. Smita silmitseb Lalitat, kes kükitab hurtsiku muldpõrandal ja kammib oma ainukest nukku. Tema tütar on väga ilus. Tal on kaunid näojooned ja pikad, vööni ulatuvad juuksed, mida Smita igal hommikul kammib ja palmikusse punub.
Mu tütar õpib lugema ja kirjutama, ütleb Smita endamisi, ja see mõte teeb talle rõõmu.
Jah, tänast päeva ei unusta ta kunagi.
Giulia
Palermo, Sitsiilia
Giulia!
Giulia avab vaevaliselt silmad. Alumiselt korruselt kostab ema hääl.
Giulia!
Scendi!
Subito!
Giulia tahaks pea padja alla peita. Ta ei saanud küllalt magada – ta luges jälle öö läbi raamatut. Ometi ta teab, et tuleb ärgata. Kui ema kutsub, peab kuuletuma – nii see Sitsiilias käib.
Giulia!
Vastumeelselt tõuseb neiu voodist. Ajab end püsti, riietub kiiruga ning läheb seejärel alla kööki, kus mamma teda ootab. Giulia õde Adela on juba üleval, ta istub parajasti hommikusöögilaua taga ja lakib varbaküüsi. Giulia kirtsutab atsetoonihaisu tundes nina. Ema ulatab talle kohvitassi.
Isa on juba läinud.
Täna hommikul teed sina ukse lahti.
Giulia haarab töökoja võtmed ja ruttab välja.
Sa ei söönud ju midagi.
Võta midagi kaasa!
Ema sõnadele tähelepanu pööramata istub Giulia jalgratta sadulasse ja sõidab kiiresti minema. Karge hommikuõhk mõjub talle virgutavalt. Puiesteedel piitsutab tuul tema nägu ja silmi. Turuplatsi lähistel tungib talle ninna tsitrusviljade ja oliivide hõng. Edasi sõidab Giulia mööda kalaletist, kuhu on välja pandud värsked sardiinid ja angerjad. Ta lisab kiirust, sõidab kõnniteele, jätab selja taha piazza Ballaro, kus rändkaupmehed hõigates ostjate tähelepanu püüavad.
Lõpuks jõuab ta teiselpool via Romat ühele kõrvalisele umbtänavale. Seal asubki isa ateljee, endises kinohoones, mille isa omal ajal ära ostis, kakskümmend aastat tagasi – samal aastal, kui Giulia sündis. Nende toonased ruumid olid pisikesed ja kolimine oli vältimatu. Hoone fassaadil on praeguseni veel näha kohad, kus toona olid olnud filmide reklaamplakatid. Need ajad on ammu möödas, kui palermolased kinosaalidesse tunglesid, et vaadata Alberto Sordi, Vittorio Gassmani, Nino Manfredi, Ugo Tognazzi ja Marcello Mastroianni komöödiaid… Nüüdseks on enamik neist kinodest suletud, nagu ka see väike kvartalikino, kuhu Giulia isa töökoja rajas. Endisest projektsiooniruumist tehti kontor ja suure saali seintesse raiuti aknad, et töölistel ateljees küllalt valgust oleks. Papà on kõik remonditööd oma käega teinud. See paik meenutab isa, mõtleb Giulia: pisut korratu ja soojust kiirgav nagu isagi. Oma kurikuulsatest vihasööstudest hoolimata on Pietro Lanfredi ülemus, keda tema töötajad hindavad ja austavad. Tütardele on ta küll nõudlik ja võimukas, kuid ometi armastav isa, kes on õpetanud neid lugu pidama korrast ja rõõmu tundma hästi tehtud tööst.
Giulia võtab võtme ja avab ukse. Tavaliselt jõuab isa tööle esimesena. Ta tahab töötajaid isiklikult uksel vastu võtta – see käib asja juurde, kui oled padrone, ütleb isa ühtelugu. Igaühe jaoks leidub tal sõbralik sõnake, pilk või žest. Ent täna on isa eemal, ringsõidul Palermo ja ümbruskonna juuksurisalongides. Ta jõuab tagasi alles lõuna ajal. Nii et täna hommikul on Giulia perenaine.
Sel
