baarimees jäi haigeks, aga ma võin selle joogi ise segada,” vastas Jenny vastutulelikult. Nick, kes tavaliselt baaris tegutses, oli selles kuumuses ometi osanud end haigeks külmetada. Eks selles olnud süüdi tema kirg jääga mineraalvee vastu. “Kas soovite viskit veega või soodaveega?”
“Soodaveega.”
“Kas veidi suhkrusiirupit ja sidrunilõik? Ja soojendada pole vaja?”
“Ja-jah,” noogutas daam heakskiitvalt, “egas praegu talv ole. Näib, et tunnete asja,” lisas ta naeratades.
“Midagi ma ikka oskan.” Jenny eemaldus segu valmistama ja tuli varsti tagasi, pokaal väikesel kandikul. “Palun, proua.”
“Tänan.” Külastaja pilk vaatas Jennyst mööda.
Pöördudes nägi ta just restorani sisenenud ja lavale astuvaid pillimehi, kelle hulgas oli ka tema isa.
“Tervitus!” viibutas Jenny kätt.
“Tervist, lapsuke.”
“Phil Price,” lausus elegantne daam.
Jenny pöördus tema poole: “Te teate Phili?”
“Natuke küll…Jenny.” Mõistatuslikult naeratades võttis tundmatu pokaalist lonksu.
Jenny hallid silmad läksid imestusest pärani. Masinlikult seadis ta kõrva taha juuksesalgu, mis oli lahti tulnud moodsa plastmassist juukseklambri vahelt.
Huvitav, kes see naine on?
Midagi mõtlemata langetas ta pilgu ja ta silme ette jäi pluusi taskule kinnitatud nimesilt, millele must valgel kirjutatud: “Jennifer Price”.
Ongi kogu saladus, käis mõte läbi pea. Pealegi võis daam kuulda, kuidas keegi teda nimepidi kutsus. Samuti ka tema isa.
Tundmatu jälgis tähelepanelikult oma ees seisva neiu näoilme muutumist.
Jenny raputas korraks pead ja küsis siis: “Kas soovite veel midagi?”
“Jah, klaasike viskit, seekord millegagi segamata. Kas teil Jack Danielsi on?”
“Leiame.”
Daam avas menüü ja laskis pilgul üle toitude nimistu libiseda.
“Tooge ka tursafilee valge kastme, krabide ja lehtsalatiga. Ja ehk ka pokaal Chablis’d. Minu eas tuleb mõelda tervise peale, eks ole!”
Jenny ei saanudki aru, mida imelik klient viimase lausega õigupoolest mõtles. Ta andis tellimuse, käis baarist läbi, võttis siis täis kandiku ja pöördus kliendi juurde tagasi. Klaas viimase ees oli juba tühjaks saanud.
“Väga hea!” pomises tundmatu viskiklaasi endale lähemale nihutades. Kuni Jenny toidu lauale asetas, võttis daam midagi käekotist. “Aitäh, lapsuke! Aga nüüd vaata seda!”
Jenny võttis talle ulatatud must-valge foto. Seda vaadanud, ta võpatas: pildil oli tema ise.
“Kust minu foto teie kätte sattus?”
Tundmatu võttis kiirustamata taldrikult tüki kala ja pistis suhu.
“Tõsi, paneb imestama? Aga see on lihtsalt üks nägu. Seda on väga kerge segi ajada.”
“Kelle nägu? Kellega segi ajada?”
“Sind ja Estherit. Vaata tähelepanelikult.”
Jenny uuriski. Portree oli ilmselt professionaali tehtud, nähtavasti ateljees. Aga Jenny polnud kunagi ühegi fotograafi teeneid kasutanud. Lapsepõlves oli teda pildistanud isa, hiljem sõbrad. Ta käis sageli lahtipäästetud juustega, nagu näitas ka pilt, kuid ei kinnitanud kunagi juukseid oimu kohalt klambritega. Pealegi oli pilt must-valge, aga kõik fotod Jennyst – värvilised, välja arvatud paar-kolm varases lapseeas tehtut. Siin aga nägi Jenny välja kahekümnesena… kui see ikka tõepoolest oli tema.
Jenny vaatas kaardi tagakülge ja nägi seal kaht õrnalt trükitud sõna: “Vennad Datonid”. Ja aastaarvu 1964. Jennyt polnud sel ajal veel olemaski.
Tema mobiiltelefon helises jälle. Jenny võpatas ootamatusest ja tõstis siis telefoni kõrva juurde:
“Ma kuulen. Ah nakkushaigusi kah. Hea küll. Ja-jah, mõlemad konspektid. Vabanda, Fay, ma olen tööl.” Ta pöördus tundmatu poole: “Vabandage!”
“Pole viga,” naeratas see veinipokaali huultele tõstes.
Jenny vaatas veel kord fotot mõlemalt poolt.
“Võib-olla seletaksite, mida see kõik tähendab?”
“Kas sa ise arvata ei mõista?”
Jenny mõtles siis ja raputas ebalevalt pead.
“Ei!”
“See on sinu ema. Tõeline ema,” lisas daam tähendusrikkalt. “Ta oli siis üheksateistkümne aastane.”
“Minu…” lauset lõpetamata jäi Jenny vait.
On see tõepoolest tõsi?
Tuleb välja, et ema polnud fantaseerinud, kui rääkis, et Jenny pole tema lihane tütar. Saanud aru, et elada on jäänud veel väga vähe aega, oli Mandy tunnistanud, et Jenny asemel pidanuks ta kasvatama poega. Sel mälestusväärsel päeval, mil Phil Price sai aru, et ei pääse Londonisse oma ihaldusobjekti Pink Floydi kontserdile, kuhu ta kogu hingest ihaldas, oli ta noor naine Mandy sünnitanud poja. Ainult, et õnnelik isa polnud alguses teada saanud, mis soost ta laps on.
Tegelikult õnnelikuks võinuks teda sellal nimetada väga tinglikult. Ta sattus raevu, kui sai aru, et Londoni-sõit jääb ära.
Jenny oli tänase päevani võtnud ema juttu kui haige ettekujutuse vilja. Talle näis, et ema oli selle arutu loo nimme välja mõelnud, et veel üks kord kaevelda selle üle, kui südametu, egoistliku ja äkilise inimesega oli tal tulnud elada oma elu parimad aastad.
“Aga sina, mu päikseke, ära mõtle midagi halba, ma armastan sind nagu oma lihast last. Kuigi ma mäletan täpselt, et kui mu sünnitus oli lõppenud, oli ämmaemand mulle näidanud poisslast,” rääkis ema oma haigevoodi äärel istuvale Jennyle.
Nooruses oli Mandy olnud vägagi kenakene, kuid kõiksugu tõved olid ta kiiresti ära kurnanud. Tema heledad lokid, kunagi kahused ja läiklevad, muutusid tuhmiks ja rippusid elutult ümber näo.
“Ma armastan sind ka, ema,” sõnas Jenny tema kuivetunud nägu silitades.
“Vaata, Phil tahtis nii väga jõuda oma meelisbändi kontserdile. Natuke aega enne seda oli just välja tulnud nende uus album, mille su isa muidugi ostis. Aga ta tahtis kuulata elavat esitust.” Mandy tõmbas keelega üle kuivanud huulte. “Ma pidin varsti sünnitama hakkama, aga Phil oli endale pähe võtnud Londoni-sõidu, kusjuures tingimata koos minuga! Kui ma püüdsin talle mõistust pähe panna, hakkas ta karjuma, et kõigil meestel on normaalsed
