Hannah noogutas, kuigi ei teadnud midagi Normani katkenud kihlusest hambaarst Beverly Thorndike’iga.
„Ma ei tulnud siia aga sellepärast,” ütles Delores ja võttis käekotist välja retseptikaardi. „Mul on kahju, et ma sellega nii hilja peale jäin, aga siin on minu Havai hautise retsept.”
Hannah andis endast parima, et mitte südamest ohata, kui ta ema käsitsi kirjutatud retseptikaardi vastu võttis. Havai hautis oli ema lemmikroog ja Hannah oli söönud seda kogustes, millest piisas talle kogu eluks.
„Mul oli kiire, kui ma seda ümber kirjutasin. Saad sa käekirjast ikka aru?”
Hannah heitis pilgu retseptile ja noogutas.
„Ega ma hiljaks ei jäänud? Sa jõuad selle ikka Lake Edeni kokaraamatusse lisada, kullake?”
Hannah lõi kõhklema. Hilinemine oleks endast praegu kujutanud ääretult käepärast vabandust – ja oleks olnud teoreetiliselt ka tõsi, kuna tähtaeg, mille Hannah oli teistele linnaelanikele seadnud, oli juba ammu tulnud ja läinud. Aga kui ta seda oma emale ütleks, siis ei laseks Delores tal seda kunagi unustada. Pererahu huvides oli Hannah kohustatud ema retsepti kokaraamatusse lisama.
„Ei jäänud liiga hiljaks,” vastas Hannah, teenides emalt särava naeratuse.
„Aitäh, kullake. Ma tean, et oleksin pidanud selle varem ära tooma, aga mul on olnud viimasel ajal Billi kampaania ja oma kauplusega nii palju tegemist. Peangi nüüd minema hakkama. Ootame üht saadetist tšipevaide taieseid ja Jon Walker lubas, et astub läbi ja püüab hinnata, kas tegu on ehtsa kaubaga.”
Delores viipas hüvastijätuks ja kiirustas tagauksest välja. Ema antiigiäri Granny’s Attic asus naaberhoones, mistõttu sai ta hooleta üle parkla tõtata. Hannah ootas, kuni uks oli ema taga sulgunud, ning heitis siis pilgu retseptile. „Neli tassi suhkrut?”
Lisa astus pagaritöökotta täpselt õigel hetkel, et Hannah’ kommentaari kuulda. „Kas see on Rose’i kookoskoogi retsept?”
„Ei, see on ema Havai hautise oma.”
„Ja see on nii magus?”
„See paneb suisa hambad valutama. Ema kirjutas selle minu jaoks üles ja tahab, et see kokaraamatusse jõuaks. Kas sa arvad, et ma peaksin…”
„Ei,” ütles Lisa pearaputuse saatel vahele, „ta ei anna sulle kunagi andeks, kui sa teda sellesse raamatusse ei pane.”
„Sul on õigus. Vähendan pisut suhkrukogust, aga ma ei saa seda liiga palju muuta. Kui ema oma retsepti ära ei tunne, satun kogu ülejäänud eluks tema musta nimekirja.”
Teine peatükk
Viimane klient oli lahkunud, Cookie Jari küpsisekohviku esiuks oli lukus ning Hannah ja Lisa olid suundunud pagaritöökotta, et segada valmis järgmise päeva küpsisetainas. Lisa rebis rullilt tüki toidukilet, et katta sellega šokolaadiglasuuriga kirsiküpsiste tainakauss, ja heitis pilgu kella poole. „Hannah?”
„Jah?” Hannah tõstis pliidilt šokolaadi, mille oli mustvalgete küpsiste jaoks ära sulatanud, ja lisas selle kaussi.
„Aeg on juba hiline ja sa pead täna veel tundi andma. Ehk peaksid juba koju minema?”
Hannah tõstis pilgu ning vaatas muigega oma väikesekasvulist partnerit. „Ise oled veel teismeline, aga üritad mind kamandada?”
„Ma ei püüa sind kamandada. Ja ma pole enam teismeline, saan kuu aja pärast kakskümmend.” Lisa ajas selja sirgu, et endast võimalikult pikka muljet jätta, tema trotsliku ilme rikkus ära üks lopsakas pruun kihar, mis oli kohustusliku juuksevõrgu alt põgenema pääsenud.
Hannah segas tainast veel ühe hetke ja sirutas siis käe toidukilerulli poole. „Võib-olla lähengi. Aga tulen hommikul varem ja küpsetan kõik enne sinu tulekut valmis.”
„Oleme kokku leppinud!” Lisa sirutas käe välja ja nad surusid kätt. „Kas tahad, et ma tuleksin täna sulle tunni andmisel appi? Herb on kuni kella üheksani tööl, aga Marge ütles, et võin talle iga kell helistada ja ta tuleb isa juurde, et tal silma peal hoida.”
„Pole vaja, Lisa. Saan hakkama.” Hannah teadis, et Lisale meeldis võimalusel alati koos isaga kodus olla. Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli pidanud loobuma kolledžisse minekuks saadud stipendiumist, et isa eest hoolitseda. Õnneks oli elu muutunud Lisa jaoks natuke lihtsamaks, kui ta oli kihlunud Herb Beesemaniga, Lake Edeni korrakaitse ja liiklusjärelevalve ametnikuga. Herbi lesestunud ema Marge ja Lisa isa olid mõnda aega koos keskkoolis käinud ja näis, et Marge’ile meeldis koos Jackiga aega veeta, et „lapsed” saaksid väljas käia.
Hannah viis tainakausid külmruumi ja kuulis sealt välja astudes tagaukselt kostvat koputamist. Kui ta ukse avas, nägi ta ukselävel seismas külmast lõdisevat Beatrice Koesterit. „Tere, Beatrice. Tule sisse.”
„Tere, Hannah. Lisa.” Beatrice astus sooja kööki ja naeratas. „Ma saan ainult hetkeks jääda, Ted ootab mind autos.”
Hannah lehvitas Tedile, Lake Edeni vanametalli kokkuostupunkti ja romula omanikule ja juhatajale. Ted lehvitas vastu, kuid ta näol oli rahulolematu ilme. Arvatavasti tahtis ta tööle tagasi minna. Hannah sulges ukse ja pöördus Beatrice’i poole. „Oleme põhimõtteliselt suletud, aga kui sa tahad küpsiseid, siis võid neid saada.”
„Pole vaja, aga aitäh pakkumast, Hannah. Tulin lihtsalt sulle retsepti tooma. Ma tean, et olen sellega hiljaks jäänud, aga ma sortisin Tedi ema asju ja leidsin selle alles nüüd.”
„Lake Edeni kokaraamatu jaoks?” küsis Lisa.
„Jah. See on tema kreemimuffinite retsept. Ted jumaldab neid ja need on tõesti head. Ma küsisin seda retsepti Tedi emalt lugematuid kordi, aga ta „unustas” selle mulle alati anda.”
„Mul on hea meel, et sa selle lõpuks ikka kätte said,” ütles Hannah kaastundliku naeratuse saatel. „Mõned inimesed ei taha sugugi oma retsepte teistega jagada ja olen kindel, et Tedi ema oli just üks sellistest.”
„Arvasin sama, aga Ted ütleb, et ma eksin, ja väidab, et ema unustas selle tõepoolest iga kord maha, kui meile külla tuli. Tedi ema ei saanud muidugi midagi valesti teha.”
Hannah hammustas naeratuse varjamiseks huulde. Ta polnud Tedi emaga kohtunud, kuid kuuldust võis järeldada, et tema ainetel oleks saanud luua üsnagi mitu maitsetut ämmanalja.
„Kas seda jõuab veel kokaraamatusse panna või on juba liiga hilja? Ted arvab, et see oleks kõige sobivam austusavaldus tema ema mälestusele.”
Hannah sirutas käe ja võttis retsepti vastu. Ta ei saanud keelduda, Beatrice näis olevat ääretult mures. „Ei ole liiga hilja. Ma kannan hoolt, et see raamatusse jõuaks.”
„Oh aitäh, Hannah! Sellega on aga üks väike probleem.”
„Retseptiga?” Hannah suunas pilgu käsitsi kirjutatud retseptikaardile.
„Jah. Vaata koostisaineid.”
Hannah luges koostisained valjult ette: „Mõrušokolaad, suhkur,
