tutvustas end, me ajasime pisut juttu ning istusime siis vett jooma ja naise pakutud suupistet mekkima. Pixy Stixi kommipulgad. Tal oli neid terve peotäis.
Lindsay pööritas silmi. „Kas pole halb? Trenni ajal suhkrut sisse vohmida? Aga need on mu lemmikud!“
Minu omad ka.
See oli tõsi. Ma polnud lapsest saati Pixy Stixe saanud, aga need meeldisid mulle hullupööra.
Lindsay rääkis endast, oma tööst, kodust ja hobidest, mis olid mulle juba teada. Rääkisin enda kohta samu asju, mida neile kõigile. Kui hommikupäike kerkis, otsustasime matka koos lõpule viia. Suurema osa teest olime vait ja see meeldis mulle. Mu päriselu polnud peaaegu kunagi vaikne.
Lindsay keeldus lõunasöögikutsest, aga vahetasime siiski numbreid. Andsin talle selle telefoni numbri, mida kasutan, kui olen Tobias.
Lindsay saatis mulle paar päeva pärast matka sõnumi ja see pani mind naeratama.
Tore oli sinuga eelmisel nädalal tuttavaks saada, äkki õnnestub kunagi veel koos matkata.
Õnnestuski.
Teisel korral valisime põhjapoolsema matkaraja Indian Lake’i rahvuspargi lähedal. Tal olid jälle Pixy Stixid kaasas, mul omakorda tekk. Peatusime kohas, kus päikest varjas tihe lehestik. Kui maha istusime, naeratasin talle siiralt.
„Sa oled nunnu,“ ütles ta.
Ei, sina oled meist kahest see nunnu.
Mõne päeva pärast saatis ta jälle sõnumi, aga seekord ei teinud ma sellest välja. Selleks ajaks olime Millicentiga kokku leppinud, et Lindsay on õige.
Nüüd, aasta hiljem, on Lindsay taas teleekraanidel. Nad leidsid ta üles.
Lähen baarist otse koju. Millicent on juba seal ja istub majaesisel terrassil. Tal on veel tööriided seljas ja lakknahast kingad sobivad ta nahatooniga kokku. Millicent ütleb, et need pikendavad ta säärejooksu ja selles on tal õigus. Panen alati tähele, kui ta neid kannab – isegi nüüd.
Pärast pikka tööpäeva ja seejärel autos kükitamist, et Naomit passida, tunnen tungivat vajadust kiiresti duši alla minna. Ent Millicent ei kirtsuta nina, kui ta kõrval istet võtan. Enne kui jõuan midagi öelda, katkestab ta vaikuse:
„Sellest pole midagi.“
„Oled sa kindel?“ küsin vastu. „Täiesti.“
Ma ei tea, kas see vastab tõele. Pidime Lindsay eest koos hoolt kandma, aga see ei kukkunud niimoodi välja. Ja mul pole millegagi kaubelda.
„Ma ei mõista, kuidas …“
„Sellest pole midagi,“ kordab Millicent. Ta tõstab sõrme ja osutab maja teise korruse poole. Lapsed on kodus. Tahan veel midagi küsida, aga ei saa.
„Peame järgmist ootama,“ sõnan ma, „praegu pole mõtet midagi teha.“
Naine vaikib.
„Millicent?“
„Jah, ma kuulen.“
Tahan küsida, kas ta mõistab, aga küllap mõistab. See lihtsalt ei meeldi talle. Ta on pahur, sest Lindsay leiti üles – just nüüd, kus meil oli järgmine silmapiiril. Ta oleks nagu sõltuvusse sattunud.
Ja ta pole ainuke.
Kui ma lennukis Millicenti kohtasin, polnud see armastus esimesest silmapilgust. Vähemalt mitte tema jaoks. Ta polnud vähimalgi määral huvitatud. Pärast minu teretamist pööras ta pilgu kõrvale ja jätkas aknast väljavahtimist. Olin tagasi stardijoonel. Toetasin pea peatoele, sulgesin silmad ja nüpeldasin end selle eest, et polnud julgenud enamat öelda.
„Vabandust.“
Mu silmad kargasid lahti.
Tüdruk vaatas mind, rohelised silmad pärani ja otsaesine kipras. „Kas kõik on korras?“ küsis ta.
Noogutasin.
„Olete kindel?“
„Muidugi. Miks te arvate, et mul pole …“
„Sest te taote peaga selle vastu,“ osutas ta peatoele. „Te raputate istet.“
Ma ei pannud seda ise tähelegi. Arvasin, et enda vaimne piitsutamine toimubki vaid vaimselt.
„Vabandust.“
„Nii et kõik on korras?“
Toibusin niivõrd, et taipasin: minuga vestleb seesama tüdruk, keda olin kogu aja vahtinud. Ta näis lausa murelik.
Naeratasin.
„Kõik on korras, ausalt. Ma lihtsalt …“
„Nüpeldasite end. Ma teen samamoodi.“
„Mille eest?“
Ta kehitas õlgu. „Paljude asjade.“
Tundsin tungivat vajadust teada saada, mis sunnib seda tüdrukut pahameeles oma pead taguma, aga telik oli maandumiseks juba välja lastud ja meil polnud aega.
„Tooge üks näide,“ palusin ma.
Ta mõtles selle üle järele ja tõstis isegi nimetissõrme huultele. Hammustasin keelde, et mitte naeratada – mitte seepärast, kui armas see välja nägi, vaid heameelest tema tähelepanu üle.
Ta vastas pärast lennuki maandumist.
„Jobud,“ teatas ta. „Igasugused jobud, kes minuga lennukis just siis flirdivad, kui ma tahan, et mind rahule jäetaks.“
Mõtlematult, taipamata isegi seda, et jutt käib minust, vastasin: „Ma võin teid nende eest kaitsta.“
Ta jõllitas mind hämmeldunult. Kui ta taipas, et mõtlen seda tõsiselt, puhkes ta naerma.
Kui ma lõpuks aru sain, mille üle ta naerab, reageerisin samamoodi.
Selleks ajaks, kui hakkasime lennukist väljuma, olime jõudnud end mitte ainult tutvustada, vaid vahetada ka telefoninumbreid.
Enne seda, kui ta oma teed läks, küsis ta: „Kuidas?“
„Kuidas mida?“
„Kuidas sa mind nende lennukijobude eest siis kaitseksid?“
„Sunniksin nad istuma keskmisele istmele, ahnitseksin käetoed endale ja lõikaksin neile ohutuskaardi servaga kätte.“
Ta naeris jälle, varasemast valjemalt ja kõvemini. Ma pole tema naerust siiamaani tüdinud.
Sellest
