astumisele või tööle pangas. Ma ei oleks eales söandanud seda valjusti välja öelda, kuid otsustasin vaikselt, et ta võib need mõlemad plaanid endale perse pista. Võib-olla muutis rock’n’roll mind siiski mässuliseks, nagu isa oli kartnud.
Või ehk ei olnud meil kunagi midagi ühist peale jalgpalli. Kõik mu õnnelikud lapsepõlvemälestused isast on seotud sellega. Ta oli pärit jalgpallifännide perest. Tema kaks vennapoega olid professionaalid, mõlemad Londoni edelaosas Fulhamis: Roy Dwight ja John Ashen. Isa viis mind neid preemiana vaatama Craven Cottage’is väljaku küljejoone tagant päevil, kui nende parem sisemine oli Jimmy Hill ja suurim väravalööja Bedford Jezzard. Isegi väljakult eemal tundusid Roy ja John mulle uskumatult glamuursed. Olin nendega kohtudes alati pisut kohmetu. Pärast karjääri lõppu sai Johnist väga nupukas ärimees, kes jumaldas Ameerika autosid – ta tuli oma naise Betiga meile Pinnerisse külla ja parkis maja ette ebareaalse välimusega Cadillaci või Chevrolet’. Roy oli fantastiline mängija, paremäär, kes läks üle Nottingham Forestisse. Ta mängis nende koosseisus 1959. aasta FA karikafinaalis. Vaatasin seda kodus telerist, varuks hulk šokolaadimune, mida olin selle suursündmuse ootuses lihavõtete ajal kõrvale pannud. Ma ei söönud šokolaadi lihtsalt niisama, vaid lausa toppisin seda hüsteeriaseisundis suhu. Ma ei suutnud uskuda, mis ekraanil toimub. Pärast kümmet minutit tegi Roy avavärava. Ta oli juba ootel, et pääseda Inglise koondisse. Nüüd oli ta kindlasti oma saatuse otsustanud: minu nõbu – päris sugulane – pidi mängima Inglismaa eest. See tundus niisama uskumatu kui Johni automaitse. Viisteist minutit hiljem viidi ta kanderaamil minema. Ta oli rüseluses jala murdnud ja tema saatus oli otsustatud. Jalgpallurikarjäär oli sisuliselt läbi. Roy proovis veel, kuid temast ei saanud enam kunagi endist mängijat. Lõpuks sai temast Londoni lõunaosa poistekooli kehalise kasvatuse õpetaja.
Isa meeskond oli oluliselt vähem glamuurne ja aukartust äratav Watford. Olin kuuene, kui isa viis mind esimest korda nende mängu vaatama. Nad vaevlesid Kolmanda Lõunadivisjoni alumises otsas, mis oli nii madal, kui jalgpalliliigas enne lõplikku väljalangemist üldse olla sai. Veidi enne seda, kui hakkasin Watfordi mängudel käima, olid nad mänginud nii viletsalt, et olid jalgpalliliigast välja visatud; neil lubati edasi jääda, kui nad taotlesid tagasipääsumänge. Nende väljak Vicarage Roadil ütles kõik, mida nende kohta teadma pidi. Väljakul oli kaks väga vana ja logisevat väikest katusealust tribüüni. Lisaks kasutati väljakut koerte võiduajamiseks. Kui mul olnuks vähegi aru peas, oleksin heitnud väljakule ühe pilgu, kaalunud Watfordi viimase aja vormi ja otsustanud toetada mõnd meeskonda, kes oskas jalgpalli mängida. Oleksin säästnud end kahekümnest aastast peaaegu lakkamatust viletsusest. Kuid jalgpallis ei käi asjad nii, vähemalt ei peaks käima. See on sul veres. Watford oli mu isa meeskond, seepärast oli Watford ka minu meeskond.
Pealegi ei hoolinud ma väljakust, meeskonna lootusetusest ega kibedast külmast. See kõik lihtsalt meeldis mulle. Elevus, et sain esimest korda spordivõistlust näha, põnevus rongisõidust Watfordi ja läbi linna väljakule kõndimisest, ajalehemüüjad, kes käisid vaheajal ringi ja teatasid teiste mängude seisu, rituaal seista alati samas kohas terrassil Shrodellsi tribüüni juures piirkonnas, mida nimetati Kurviks. See oli nagu uimasti, millest satud kohe sõltuvusse. Jalgpall oli mulle samasuguseks kinnismõtteks nagu muusika; kui ma ei koostanud oma toas oma edetabelite edetabelit, siis lõikasin koomiksitest välja jalgpalliliigade võistlustabeleid, kleepisin need seinale ja kandsin hoolt, et tulemused oleksid pidevalt ajakohastatud. Sellest sõltuvusest ei ole ma kunagi vabanenud, sest pole seda tahtnud – see on pärilik, isa poolt edasi antud.
Kui olin üksteist, esitas mu klaveriõpetaja mind Londoni kesklinnas asuvasse Kuninglikku Muusikaakadeemiasse. Sooritasin eksami ja järgmised viis aastat oli see minu laupäev. Hommikuti klassikaline muusika ja pärastlõunati Watford. Eelistasin viimast. Tollal tundus Kuninglik Muusikaakadeemia lehkavat hirmu järele. Kõik selles oli heidutav: hiigelsuur uhke Edwardi-aegne hoone Marylebone Roadil, auväärne ajalugu heliloojate ja dirigentide koolitamisel, tõsiasi, et kõik peale klassikalise muusika oli sõnaselgelt keelatud. Tänapäeval on see hoopis teistsugune: alati, kui seal nüüd käin, on see tõeliselt rõõmsameelne koht, õpilasi õhutatakse tegelema lisaks klassikalisele koolitusele popi või džässi või omaloominguga. Kuid tollal olnuks isegi rock’n’roll’ist rääkimine Kuninglikus Akadeemias pühaduseteotus, nagu kirikusse minemine ja kirikuõpetajale ütlemine, et tegelikult huvitab sind hoopis saatanakummardamine.
Vahel oli Kuninglikus Akadeemias tore. Mul oli suurepärane õpetaja, kelle nimi oli Helen Piena. Mulle meeldis kooris laulda ning ma nautisin Mozarti, Bachi, Beethoveni ja Chopini meloodiliste palade mängimist. Kuid vahel oli see tõeliselt tüütu. Olin laisk õpilane. Mõnel nädalal, kui olin unustanud teha kodutöö, ei läinud ma üldse kohale. Helistasin kodust, tegin hädist häält ja ütlesin, et olen haige, ning siis – et ema aru ei saaks, et viskan poppi – sõitsin rongiga Baker Streetile. Sealt istusin metroosse. Sõitsin kolm ja pool tundi ringiratast Circle Line’il ja lugesin Bartóki harjutamise asemel raamatut „The Pan Book of Horror Stories“. Teadsin, et ma ei taha saada klassikalise muusika esitajaks. Esiteks ei olnud ma piisavalt hea. Mu käed ei sobi selleks kuigi hästi. Mu sõrmed on pianisti jaoks liiga lühikesed. Kui vaadata kontsertpianistide fotosid, siis on neil kõigil käed nagu tarantlid. Ja teiseks ei olnud see lihtsalt see, mida mina muusikast soovisin: kõik oli täpselt paika pandud, tuli mängida õigel ajal õige tunnetusega õigeid noote, improvisatsioonile ruumi ei olnud.
Mõnes mõttes on irooniline, et minust sai aastaid hiljem Kuningliku Akadeemia doktor ja auliige – seal õppides ei oleks ma eales saanud auhinda. Kuid teises mõttes ei ole see sugugi irooniline. Ma ei ütle elu sees, et Kuninglik Akadeemia oli minu jaoks ajaraiskamine. Olen tõeliselt uhke, et seal õppisin. Olen teinud benefisse ja kogunud raha nende uue oreli jaoks. Olen käinud Suurbritannias ja Ameerikas ringreisidel koos Kuningliku Akadeemia sümfooniaorkestriga, maksan seal igal aastal kaheksat stipendiumi. Akadeemia oli täis inimesi, kellega sattusin tegema koostööd aastaid hiljem, kui minust sai Elton John. Nendeks olid produtsent Chris Thomas, arranžeerija Paul Buckmaster, harfimängija Skaila Kanga ja löökpillimängija Ray Cooper. Ja see, mida ma õppisin, tungis minu muusikasse: see õpetas mulle koostööd, akordistruktuuri ja seda, kuidas laulu kokku panna. See tekitas minus huvi kirjutada laule rohkem kui kolme-nelja akordiga. Kui kuulata albumit „Elton John“ ja praktiliselt kõiki teisi mu hilisemaid albumeid, võib märgata klassikalise muusika ja Kuningliku Akadeemia mõju.
Sellal kui õppisin Kuninglikus Akadeemias, lahutasid mu vanemad lõpuks oma abielu. Nende vastu õiglane olles tuleb öelda, et nad püüdsid seda toimima panna, kuigi oli selge, et nad ei talunud teineteist; võimalik, et nad soovisid pakkuda mulle stabiilsust. See oli täiesti vale mõte, aga nad pingutasid. Kuid 1960. aastal saadeti isa Yorkshire’ Harrogate’i ja tema äraolekul kohtas ema kedagi teist. Ning sellega oli lool lõpp.
Kolisime emaga tema uue elukaaslase Fredi juurde, kes oli maaler ja sisekujundaja. Rahaliselt oli see tõsiselt raske aeg. Ka Fred oli lahutanud, tal oli eksabikaasa ja neli last, nii et rahaga oli suur kitsikus. Elasime jubedas korteris Croxley Greenil, kus tapeet koorus ja seintel olid rõskuseplekid. Fred rabas tööd teha. Ta pesi lisaks sisekujundustöödele aknaid ja tegi juhuotsi, kõike, et meil oleks toit laual. See oli raske temale ja raske mu emale. Onu Regil oli olnud õigus: tollal tähendas lahutamine tõepoolest häbimärki.
Kuid mina olin rõõmus, et nad lahutasid. Kadunud oli ema ja isa koosolemise igapäevane hõõrumine. Ema oli saanud, mida tahtis – isast lahti –, ja vähemalt mõnda aega tundus, et see muutis teda. Ta oli õnnelik ja see õnnetunne kandus ka minule. Vähem oli tujutsemist ja kriitikat. Ja Fred meeldis mulle väga. Ta oli lahke, suure südame ja laheda olemisega. Ta pani raha kõrvale ja ostis mulle madala lenksuga jalgratta. Tema meelest oli naljakas, kui hakkasin ütlema tema nime tagurpidi ja kutsuma teda Derfiks, hüüdnimi, mis jäi külge. Enam ei olnud piiranguid sellele, mida võisin selga panna. Hakkasin kutsuma Derfi kasuisaks aastaid enne seda, kui nad emaga abiellusid.
Kõige parem oli see, et Derf armastas rock’n’roll’i. Nad toetasid
